Liikumisvabadus ratastooliga - on see võimalik?

On aga võiks ja peaks olema palju parem. Ligipääsetavus ja teenused on äärmiselt olulised kõikide puuetega inimeste jaoks. Inimväärikus, teenuste kättesaadavus on eluliselt olulised. Veel eile kaardistasime Tallinna Ülikooli õppehooneid ja äkki kadus elekter maja kõikidest liftidest. Mina ja Arko Vool olime sel ajal Silva ja Astra maja 3. korrusel. Probleeme oli, kuid saime treppidest alla ja kasutasime seda kuulsat klaasseintega kaldteed Mare majas, et õue pääseda. Õnneks teised invaauditit teinud ratastoolis mehed- Jüri Järve ja Villu Urban - said 1. korrusel liftist maha. Tulebki rohkem tähelepanu pöörata sellistele olukordadele ja võrdsetele võimalustele. Ligipääsetavus peabki algama asutustest, tänavatest, ühistranspordist, kodumajadest ja töökohtadest. Olen abiks ja toeks ja nõuandjaks olnud juba mitmel viimasel aastal. Aga kõik need projektid, mis on tehtud on sageli jäänud projektide tulemusteks, olukorra kirjeldusteks ja soovitusteks. Tegelikkuses oleks vaja kiiremini olukorda muuta, ligipääsetavust parandada, teenuste mahtu suurendada. Samas on mul hea meel, et paljud projekteerijad ja ehitajad on saanud teadlikumaks ja arvestavad üha enam hoonete ehitamisel seadustega, ehitusmäärustega ja peavad seda normaalseks. Disain ja ligipääsetavus ei tule kallimaks, sest kulukaks muudab hilisem parandamine, projekteerimine jne. Välismaal on juba sellega arvestatud, sest nt Prantsusmaal on suuremates tanklates, poodides jne tehtud inva-wcd juba meeste ja naiste poolele ühe kabiinina. Pole probleemi, kui sellest invapoliitikast ja kättesaadavusest ei tehta suurt probleemi, vaid mõeldakse suurelt ja kaasaegselt.  Elanikkond vananeb, inimesed saavad viga ja ka traumajärselt vajavad inimesed ajutiselt ligipääsetavust. Turistide jaoks on Tallinn liikumiseks raske, kuid seda saab parandada. Aga kui seda ei taheta teha või vingerdatakse seadustega muinsuskaitse ees, siis on mul küll piinlik. Sest oleme tarbijad, maksumaksjad ja inimesed on Eesti riigi suurim kapital.

Viimastel päevadel on sellest mitmel korral räägitud ja panen need siia lugemiseks ka teile.

Helen Talalaev: ratastooliga trepist üles

Hiljuti nägin Tallinna kesklinnas pealt, kuidas ratastoolis inimene püüdis bussi peale minna. Ratastooli esimesed rattad sai ta bussi, kuid seejärel läks tool tasakaalust välja ja inimene pidi käe ette panema, et mitte kukkuda. Nüüd hüppas püsti olukorda peeglist jälginud bussijuht, ka üks bussisõitja läks appi ning meesterahvas aidati bussi. Igal juhul oli teekond tema jaoks raskendatud ja alandav. Samas olukorras on ta ka paljude asutuste uste ees, sest ta ei saa ise trepist üles. Kui paljud meist oleksid valmis iga päev niimoodi tööle minema?

Trepid, kõrged kõnniteeservad, ohtlikult järsud kaldteed või kitsad liftid − see takistusrada on paljudele ületamatu, mille tõttu on liikumispuudega inimesed sunnitud jääma koduseinte vahele. Millal nägid sina viimati tänaval, oma töökohal või kodupoes ratastoolis inimest? See on küsimus, millele peaksid mõtlema ka kõik kohalikesse volikogudesse kandideerijad.

Asusin juunis tööle võrdõigusvoliniku kantseleisse ja üks minu esimesi tööülesandeid oli otsida kantseleile uus kontor. Meie jaoks on põhimõttelise tähtsusega, et ka ratastooliga liikuv inimene saaks meie ruumidele hõlpsasti ligi. Tallinna äripindade üüriturg on aga selle poolest vägagi piiratud võimalustega. Viimase viie aasta jooksul ehitatud büroohooned on enamasti küllaltki hästi ligipääsetavad, kuid samas väga kallid. Enamikule teistest hoonetest on ligipääs piiratud või puudub see täielikult.

Praegu oleme Eestis olukorras, et õigusaktid küll nõuavad ehitiste ja avaliku ruumi kohandamist puuetega inimestele, aga tegelikult seda sageli ei tehta. Seoses Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsiooni vastuvõtmisega uuriski õiguskantsler 2009. aastal, kuidas on Eestis tagatud liikumispuudega inimeste võimalus kasutada ühistransporti. Majandus- ja kommunikatsiooniminister ütles vastuses muu hulgas, et hakata juba olemasolevaid ehitisi (bussijaamad, laevaterminalid jne) kohustuslikus korras nõuetega vastavusse viima pole mõistlik, kuna see toob nende omanikele kaasa ebamõistliku rahakulu. Nõnda on justkui olemas vabandus, miks loobuda ligipääsetavuse suurendamisest.

Samal ajal on Eestis 2013. aasta 1. jaanuari andmetel puudega inimesi 10,7 protsenti elanikkonnast. Tööealisi on neist 41,3 protsenti ehk 56 813, kuid tööga hõivatud on neist vaid umbes viiendik. Kindlasti ei ole nende kõigi puue selline, et nad ei saaks või ei tahaks tööd teha. Praegu on neil inimestel aga vähe võimalusi tööd leida ja ennast teostada, ühiskonnas aktiivselt kaasa lüüa ja panustada.

Tagatud ligipääs tähendab teistest sõltumatu liikumise ja tegutsemise vabadust. Ei piisa, kui majas on lift, aga selleni jõudmiseks tuleb ületada kolm trepiastet. Vahel tuuakse vabanduseks, et majas ei käi ratastoolis inimesi. Muidugi ei käi, sest puudega inimesed teavad, kuhu nad pääsevad ligi ja kuhu mitte. Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit on hinnanud 2058 asutuse ligipääsetavust ja vastava info koondanud veebilehele liikumisvabadus.invainfo.ee. Tulemustest selgub, et 682 asutusele pole ratastooliga inimestel üldse võimalik ligi pääseda, täielik ligipääs on olemas 746 hoones. Iga asutus saab ise järele vaadata, kas nende hoonele on hinnang antud ja milline see on.

Tihti arvatakse, et ligipääsetavuse parandamine tähendab üksnes suuri kulutusi, kuid ei too kaasa kasu. 2012. aasta sügisel toimunud konverentsil «Mitmekesisus ettevõtetes» rääkis Magnus Berglund Scandic Hotels Groupist, et pärast Scandicu hotellide kohandamist puuetega inimestele kasvas hotelliketi klientide arv ja kasum märkimisväärselt.

Õhtulehes ilmus 14.augustil 2013 Katrin Lusti artikkel:

Ristlusturist: Eestis on ilus, aga ratastoolis ei saa Tallinnas kuidagi hakkama!

Millisena näevad Tallinna ja siinset elu need, kes siit hoopis kaugemal elavad? Õhtuleht käis sadamas vestlemas ristlusturistidega, enne kui nad laevale astusid ja järgmisse sihtpaika sõitsid. 

Kõigilt küsiti kolm ühesugust küsimust: välismaalased pakkusid, milline võiks olla meie keskmine palk (olgu öeldud, et viimatiste ametlike andmete järgi oli brutopalk Eestis 940 eurot kuus ehk 11 280 eurot aastas) ja teatasid üksmeelselt, et neile meeldivad vanalinn ja meie toit. Ettearvatavalt leidsid äramärkimist ka Vana Tallinna liköör ja Kalevi kommid. Siiski leidus meepotis ka tõrvatilk: Suurbritanniast pärit abielupaar avastas, et ratastooliga meie pealinnas liikuda eriti ei saa. "Tegelikult meile väga meeldis Tallinnas, ainus siinne probleem on liikumine ratastoolis. Minu abikaasa Phillip ei saanud vanalinnas ratastooliga kuskile minna ja kui me tahtsime minna turismibussile, et siin ringi vaadata, siis tuli välja, et bussile ratastooliga ei pääse ja me ei saanudki seda kasutada," mainis Phillipi abikaasa Dorothy. "Pidime võtma väikebussist takso, sellega saime linnas natuke ringi sõita." Samuti tundus neile kummaline, et kui invatualettruume on igas restoranis, siis nendesse restoranidesse pääseda on ratastoolis praktiliselt võimatu. "Ainus miinus Tallinna juures ilmselt oligi meie jaoks see, et ratastoolisõbralik see linn pole," märkis Dorothy.

Ulli ja Gerhard Saksamaalt
Kas hinnad Tallinnas on odavamad või kallimad kui kodumaal? Mõned asjad on odavamad ja mõned jälle kallimad. Restoranihinnad on Tallinnas kindlasti kallimad kui Saksamaal, toit ja jook on siin ikka suhteliselt kallid. Suitsud on aga samas oluliselt odavamad kui mujal Euroopas. Mis te arvate, kui suur on Eesti keskmine palk? Oi, raske küsimus! Võib-olla 500 eurot nädalas... Kuskil 2000 eurot kuus?
Mida te Tallinnast kaasa ostsite? Ostsime pudeli Vana Tallinna likööri ja Kalevi komme. Me tulime ristluslaevalt hommikul kuskil kümne ajal ja meil oli linna peal suhteliselt vähe aega, kõige rohkem viis või kuus tundi. Ega selle aja jooksul ei jõua väga ostelda.

Sarah ja Amilia Bermudalt
Kas hinnad Tallinnas on odavamad või kallimad kui kodumaal? Eesti on hindade poolest väga palju odavam kui Bermuda. Bermuda on väga, väga kallis koht! Meie jaoks oli siin tõesti kõik palju odavam.
Mis te arvate, kui suur on Eesti keskmine palk? Kuskil 300 eurot nädalas, ma arvan. 1000–1500 eurot kuus. Mida te Tallinnast kaasa ostsite? Ostsin tütar Amiliale käsitsi tehtud mütsi kahekümne euro eest. Raekoja platsis müüdi magusaid mandleid. Ostsime terve karbi ka kodustele, sest need olid väga maitsvad. Meile anti neid enne ostmist ka proovida. Peamine raha läks ikkagi lõunasöögile. Mul ei tule selle koha nimi enam meelde, aga toit on Eestis väga maitsev.

Hine ja Mary USAst Chicagost
Kas hinnad Tallinnas on odavamad või kallimad kui kodumaal? Kindlasti kallimad kui kodus Chicagos. Kõik oli kallim! Toit, õlu... Mis te arvate, kui suur on Eesti keskmine palk? Kuskil 10 000 eurot aastas.
Mida te Tallinnast kaasa ostsite? Ostsime mõned riided siit kaasa, kuna teil on USAst natuke erinev stiil. Palju me kaasa ei ostnud, riietele kulus kõige rohkem kuskil 100 eurot. Paar pluusi ja üks T-särk.