Isiklikke mõtteid seoses linnaplaneerimisega - Reidi tee ja Haabersti ringi näitel

Mul on mitmeid mõtteid tekkinud seoses viimasel ajal üleskerkinud mõttevahetusega Reidi teel ja Haabersti ristmikul jne. Sellised mõtted siis ja tundub, et kui midagi tehakse siis osad teed ja kergliiklusteed on hästi läbi mõeldud, sest maha ja pealesõidud nii jalgrattaga, kõndides, lapsekäruga või ratastooliga liikujatele on uutes tee-ehitus projektides hästi lahendatud. Samas on nii, et ehitatakse üks teeots madala servaga, kuid järgmine serv kõrge (nt Kakumäe Selveri juures Vana-Rannamõisa tee ots jalakäijate poolel).

Aga kui ma kodus teemat arutasin, siis selgus, et ma pigem väldin neid jalakäijate tunneleid, sest need on kas hämarad, tuuletõmbega, halvasti lõhnavad või ebaturvalised ning ma lähen ringiga ja valgusfooridega ülekäigu rajalt (nt Kaubamaja- Viru keskuse tunnel, linnavalitsuse ja Vabaduse väljaku tunnel, Balti jaama tunnel jne). Kui kasutasime jalgratta võistluse ajal Rummu tee tunnelit, siis ratastoolikasutav inimene sealt ise ilma kõrvalise abita läbi tulla ei suutnud (lubatav tõus uutel ehitustel 4%, vanadel kuni 8%, käsipuud, puhkealad). Samas on probleem ka jalakäijatele valgusfoori ootamise ajaga, sest seda rohelist tuld peab ootama nii kaua, kuid teeületamiseks on jalakäijatele lubav tuli põleb liiga lühikeselt.       

Suureks probleemiks on ka vanalinna jalakäijate alad, sest liikumispuudega inimesed sinna autoga sisse ei pääse ja seetõttu paljud loobuvad vanalinnas liikumisest. Eraldi teema on parkimiskohad. Paratamatus on see, et autod on ja jäävad ja neid tuleb aina juurde. Kõik ei kasuta ühistransporti ja soovivad oma auto parkida (nt mere äärde, vabaõhu muuseumi juurde, kergliiklusteede äärde, et võtta nt rulluisud, jalgratas, kepikõnnikepid ja liikuda tervislikult). Selliste vajaduste ees ei saa silmi kinni pigistada, sest need on. Mõelgem ka turistidele. Mujal Euroopas on see normaalne, et saad parkida oma auto invaparkimiskohale ja minna vanalinna jalutama (praegu on parkimiskohad kadunud Viru tn otsast, Hobujaama otsast, kus need varem oli ja suurt lahendust pole, sest vajadus on, mida näitab vabade invaparkimiskohtade leidmise suutmatus). Meil selliseid kohti praktiliselt pole või on minimaalselt. Meenub see sadama parkimise probleem välismaalasega, kes ei saanud aru, et tegemist on tasulise invaparkimisega. Olen selle teemaga lähedalt kursis, sest meie peres on ratastoolikasutav autojuht.

Meil on Tallinnas liiga vähe  invaparkimiskohti ja sellest ka see probleem, et nn liikumispuuetega inimesi „teenindavad“ autojuhid pargivad sinna kuhu võimalik, sh tavalistele avalikele parkimiskohtadele. Puudega inimene vajab laiemat parkimiskohta, et autost ratastooli ümber istuda, ja madalat kõnnitee serva, et autoteelt kõnniteele tulla. See on kesklinnas paljudes kohtades pikk tee mööda suure liiklusega  sõiduteed, mida kasutades on ratastoolis liikujal oht oma tervisele ja turvalisusele. Tallinnas oleks vaja invaparkimiskohtade kava koos lisakohtade vajaduse analüüsiga.  

 

Trammid on olemas, kuid võrreldes rongidega on nad paljudele liikumispuudega inimestele ja eakatele jne inimestele raskesti ligipääsetavad, sest suures osas puuduvad ooteplatvormid, millelt trammi siseneda ja väljuda. Riik suutis paljudes kohtades ehitada platvormid ümber luues võimaluse inimestel Elroni rongidesse pääseda. Eelmisel aastal ümber ehitatud trammiteel suures osas see võimalus puudub. Mõistlik ja arukas oleks trammiteed olnud tuua kõnnitee äärde, et võimaldada kõnniteelt trammi siseneda. Paljud inimesed on väga nördinud sellise lahenduse üle. Jääb vaid loota, et Kopli suunal trammitee ehitusel see nii saab olema, et inimesed saavad trammi astuda samalt tasapinnalt.    

Reidi tee puhul arvan, et pigem tuleks vältida jalakäijate tunneleid ja toetan Marju Toomi ettepanekut pigem rajada sild autodele või suunata autod maa alla tunnelisse. Sarnast viadukti ehituse lahendust kavandatakse ja alustatakse peagi Haabersti ristmikul. See lahendus toimib, kuid pole eriti ilus ja piirab vaadet merele. Vaja on jalakäijatele kergliiklusteed koos armsate suvekohvikute, pinkidega ja tualettruumidega.

Tallinn on siiski merelinn ja seda võimalust kasutades peaks tooma elu mere äärde.