19. november 2016

Elust, tööst ja inimestest

Puhkus läbi ja tagasi tööpostil. Esimesed päevad on rasked, sest paberite hunnik ja tegemata asju on kuhjas. Aga tark ei torma ja nii ma neid asju otsast peale hakkasin tegema. Tavaliselt on nii, et kui mina puhkan, siis töökaaslased asendavad mind ja teevad väga kiireid asju. Sel korral oli ka nii aga veel oli vajalik taksokaardid uued tellida ja ümber vahetada, sest Tulika programm ei olnud valmis mõningaid kaarte lugema ja nii otsustasime need vigased kaardid klientidele postiga koju saata. Mulle meeldib sotsiaaltöö, mida olen teinud juba 17 aastat. Aeg lendab kiiresti ja kui minu poole pöördus üliõpilane ja soovis mind intervjueerida oma lõputöö tarbeks, siis ma olin sellega nõus. Teema ise oli info ja kommunikatsioon. Saime kokku ja vestlesime sotsiaaltöö teemadel, näitasin talle meie tööruume ja siis asusime asja kallale. 
Tõepoolest on muutused kiired eriti viimastel 15 aastatel. Mäletan, et kui alustasin tööd MTÜs Tallinna Puuetega Inimeste Koda, siis oli minu nimeks projektijuht, lisaks olin nõus korraldama koja raamatupidamist aastast 1999. Olin kohe valmis kasutama internetipanka ja julgelt sooritasin pangaülekandeid ja sõlmisin püsikorraldusi, siis olid veel vähesed asjad olid internetis ja elektrooniliselt tehtavad. Paberil oli vaja viia tuludeklaratsioonid, TSD ja haigekassasse, sotsiaalministeeriumisse sotsiaalmaksu tõendid. Asutusel ei olnud isegi kodulehte. 
Minu projektijuhi nimetus on aegade jooksul muutunud ja olen olnud invatakso koordinaator ning alates märtsist 2014 on minu ametinimetus vanemspetsialist ning töötan Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametis. Kui vaja annan klientidele infot, kuigi otseselt ma sotsiaalnõustamisega praegu ei tegele. Kui vaja olen abiks kogemusnõustajatele oma teadmiste, oskuste ja kogemustega. 
Nüüd on normaalne, et on koduleht, internetipank, suhtleme klientidega e-maili teel, kinnitame liiniveo- ja juhuveoteenuse tellimusi interneti PIT programmis ja suuname edasi teenuseosutajale või parandamisele linnaosavalitsustesse. Aga unustusse on vajunud faksi kasutamine, kuigi elektroonilistele kanalitele lisaks saab alati esitada dokumente paberil, mida siis saame vajadusel skaneerida. 
Sõpradega ja tuttavatega suhtlemisel on võimalus kasutada FB-d, Skype-i, kirutada sõnumeid, lisaks mobiiltelefon koos internetipaketiga. Isegi lapsi on lihtsam kasvatada täna, sest on loodud igasuguseid äppe ja telefoni kaudu saab alati teada kus teine inimene on. Ei peagi ukse taha minema ega lauatelefonile helistama. Kodulehed on püsivama infoga aga Facebooki kaudu saab kiiremini ja lihtsamini infot levitada, teateid ja ürituste kutseid jagada, samuti on olemas erinevad liikmete listid ja grupid, kus infot jagada. Aga oma eraelu ja tööelu peab siiski teatud piiridesse sobitama. Mulle ei sobi kui keegi mulle tööküsimustes helistab peale tööd või nädalavahetustel. Samas on alati võimalus koosolekute ajal ruumist lahkuda või saata sõnum, et saab hiljem tagasi helistada või paluda saata info e-maili peale. Minult küsiti kas ligipääsetavus intenetis on inimõigus. Mhh??? huvitav küsimus. Ma arvan, et kui võtta lahti Eesti Vabariigi põhiseadus, siis pole seal juttu interneti kasutamisest, küll aga on inimestel õigus saada infot talle sobival ja arusaadavamal moel ja selleks ei saa eeldada, et inimene oskab, suudab või soovib interneti kasutada. Kui kõik tehnilised vahendid arenevad, siis on hea kui saab neid kasutada. 
Üliõpilane tundis huvi, et kas ma oma klientide kohta otsin infot googeldades või mõnel muul moel, siis vastasin, et ei pea seda vajalikuks. Kui kliendid pöörduvad, siis tavaliselt sooivad nemad midagi saada või teada. Olen mõnda arstitõendit eelmistel aastatel saanud, kus infoks ainult haiguste koodid. Selleks pole nüüd enam vajadust, sest ligipääs STARi programmile võimaldab inimeste andmeid nende pöördumisel kontrollida ja selgub kas inimesel on liikumis- või nägemispuue määratud ja kui kauaks. Selge on see, et infot on palju ja mulle meeldib sotsiaaltöö õppimisel saadud tõekspidamine, et sotsiaaltöötaja ei pea peast kõiki seaduseid ja määruseid teadma, kuid ta peab teadma kuidas infot otsida ja oluline on teha võrgustikutööd. Mina ei pea vastama tööalaselt ajakirjandusele, vaid meil on selleks olemas erinevad inimesed, kes seda teevad ja kui vaja, siis küsivad meilt infot juurde. Samuti ei ole meie ametijuhendis sees suhtlemist facebookis või internetis artikite kommentaaride lisamiseks. Eks iga inimene elab ja mõtleb kuidas ja mida teha. Elu ongi selline huvitav, et areneme pidevalt, suhtleme ja teeme oma tööd võimalikult parimal moel. Mulle meeldib lugeda raamatuid, artikleid, ajalehti ja artikleid, kui mõni eriti huvi pakub, siis jagan seda kaoma blogis. Jään huviga ootama selle magistritöö valmimist ja hoian pöialt, et see kaitstud saab.  Kui üliõpilane lahkus, siis  helises telefon ning üks tore kliendi naine helistas ja tänas mind hea töö eest, sest nad kasutasid Termaki Autopargi ASi invatakso ratastoolibussi  teenust ja jäid väga rahule. 
Küll on tore, kui kliendid kiidavad. Seda juhtub päris tihti. 
 Aitäh armsad kliendid. 

Kommentaare ei ole: