Vana kassi lood 3 - kassi diabeet

Kui kass jääb haigeks, siis on seda raske märgata. Kass ju ei kõnele, ei nuta vaid on lihtsalt vait ja tundub õnnetu. Isu on kiisul hea, joob vahest liiga palju, kuid muutub aina kõhnemaks kuni ühel hommikul ei võtnud jalgu alla. Pissil käis aga muidu oli pikali ikka seal, kus olime meie. Kass kükitas elutoas laua alla ja kui juua tahtis, siis kõndis väga vaevaliselt joogikausini. Sööki praktiliselt ei puutunudki ja olek oli selline sorakil. Polnud üldse tavalise kodukassi moodi. Kahjuks sel päeval pidin mina sõitma lähetusse Pärnusse. Arko jäi koju. Jõudsin õhtul koju ja kassi olukord polnud üldse paranenud. Endiselt oli selline kurb ja vaevatud. Kell oli palju ja arvasime, et hommikul helistan loomakliinikusse. Paitasin kassi ja käisime ka öösel vaatamas kuidas kassil on. Hommikul helistasin Pet City kliinikusse ja sealt soovitati kass kohe kohale tuua. hoiatati, et kasside esmaabi on kallis ja visiiditasu tuleb maksta, kuid kass vajas abi. Olin nõus. Arko tõi mu lõunaks koju. Panin kassi puuri ja tassisin üle hoovi koos puuriga kliinikusse. Seal ootasime kiisude vastuvõtutoas. Siis tuli loomaarst, vaatas kassi üle, kraadis teda ja ütles, et looma temperatuur on madal, samuti on ta kurnatud ja vedelikupuuduses. Nad võtsid kassi kliinikusse ja jätsid jälgimisele ning lubasid võtta analüüsid ja teha ultraheliuuringu, et teada saada mis kassil viga on. Lubati õhtul peale kl 19 tagasi helistada. Kass kaalus 2,3 kg. Samas 1,5 aastat tagasi oli ta kliinikus käies kaalunud 4,3 kg. Nii, et kehakaal oli oluliselt ja praktiliselt poole võrra vähenenud. Õhtul helistasin kliinikusse, kuid vastust veel polnud tulnud. Kassi seisund oli selline, et kui veterinaar tagasi ise helistas, siis ütles, et kassil on diabeet ja muud kaasnevad haigused ning nad jätavad kassi ööseks kliinikusse sisse. 

Järgmisel hommikul sain teada, et kass on olnud tilgutite all ja tunneb ennast veidike paremini. Kinnitust leidis, et kassi veresuhkur on väga kõrge ja teda tuleb hakata süstima 2 korda päevas. Kliinikus tehti seda kl 4 ja kl 16. Kodus saan ma nihutada tunni võrra aega edasi. Samuti anti järgmise päeva õhtul kassile järgi minnes, kaasa mitu ravimit ja antibiootikum, insuliin, veretestiribad ja mõõtja. Loomaarst õpetas kassil kõrvast verd võtma ja selle tulemust määrama ning vett mõõtma, et teada saada kui palju kass vedelikku tarbib. Kassile anti kaasa ka diabeetikute krõbinaid ja soovitati pasteeti koos pulbriga sisse sööta. Oluline on, et kass sööks ja kaalu kasvataks. Samuti näidati kuidas süsti teha, sest selleks tarbeks olid kassil karvad 2 kohast maha aetud lapikestena. Kiisumiisu oli nii kõhna, et tal rasvkudet praktiliselt polnud, sest see nahk oli nagu paber. Kassi raviarve oli suur, täpsemalt üle 500 euro, kuid õnneks aitas pool sellest maksta kassiomanik. Olen talle selle eest väga tänulik. Panime kassi sooja fliisi sisse ja tõime ta koos Liisa, Rene ja Mari-Liisiga koju. Kass jooksis  kohe magamistuppa voodi alla peitu. Loomaarst Hanna ütles, et kui kassi poleks kliinikusse toodud, siis ta üle 24 tunni poleks vastu pidanud. nii kriitiline oli olukord. Süda rahul, et ikka kohe lõuna ajal kassi arstile viisin. Kasside diabeedi kohta lugesin internetist, ka endine töökaaslane Rita saatis oma kogemusloo. Arst selgitas, et kui on üle 12, siis peab süstima 2 TÜ ja kui on alla 4, siis peab kassile mett igemetele määrima ja kliinikusse minema, sest kassi võib koomasse langeta. Seega madal veresuhkur on kriitilisem kui kõrgem. Kahjuks on selgunud, et kassi veresuhkur on vaatamata süstimisele harva vormis. Sageli on see palju kõrgem, nii 28-33. Aga kass liigub ringi, sööb, joob ja küsib silitamist. Nüüd algas uus elu kassiga, kes vajab palju abi ja hoolitsust. Vaene kass peab nüüd igal hommikul ja õhtul torkimist tundma. Aga 12aastase vana kassi elu läheb edasi.