Arvamus: kas nägemispuude peab CV-sse kirja panema?

Selle arvamuse on kirjutanud Maarja-Liis Orgmets ajakirjas "Valguse kaja" 2023 kevad numbris.  Oli huvitav artikkel, mida soovin teiega jagada. 

Arvamus: kas nägemispuude peab CV-sse kirja panema?

Mullu sügisel läks paljudele hinge Kanal 2 saates „Südamesoov” räägitud kurdi noormehe Janari lugu. Janarist oli saatemeeskonnale teada andnud tema ema, kes oli mures kurdi poja piiratud võimaluste pärast avatud tööturul. „Ta on saatnud CV-sid, aga kõik tõstetakse kõrvale. 30-st CV-st on ta saanud kaks äraütlevat vastust. Nüüdseks olen aru saanud, et puhtalt sellepärast, et oleme sinna ausalt kirjutanud, et ta on kurt. Olen aru saanud, et tööandja, kes teda ei tunne, võib-olla üldse kurte ei tunne, lükkab ta kõrvale,” rääkis Janari ema Mari.

Janari lugu puudutas ka mind. Kurt ma ei ole, olen vaegnägija, kuid tööandja jaoks kõlab see ikka hirmutavalt. Olles omandanud magistrikraadi, oli mul loomulikult soov ja eesmärk leida erialane töö. Paljud minu kursusekaaslased töötasid juba ülikooli kõrvalt. Minu puhul polnud see võimalik, sest nägemispuude tõttu pidin õpingutesse panustama palju rohkem aega kui nägijad. Kuigi nüüdseks töötan juba peaaegu kaks aastat Postimehes Lemmiku portaali reporterina, näen pimedate kogukonda vaadates, kui tänulik pean olema, ja olengi, selle eest, et mul õnnestus avatud tööturu kaudu leida erialane töö.

Euroopa Pimedate Liidu andmed näitavad, et nägemispuudega inimeste töölesaamise võimalused on väga piiratud – Euroopa riikides on keskmine töötuse määr nägemispuudega tööealiste seas 75 protsenti. Mullegi polnud tööle saamine lihtne, sest seisin silmitsi nende samade valusate küsimustega: kas ja kellele mind sellisena üldse vaja on ning millal oma puudest tööandjale rääkida. Mul ei olnud kedagi, kes aitaks, seega püüdsin esialgu omast tarkusest asjale läheneda. Paarile eriti ahvatlevale kohale kandideerides palusin näiteks oma lõputöö juhendajal soovituskirja kirjutada. CV-le lisatud e-kirjas mainisin ka tavaliselt, et kuigi minu nägemine on piiratud, saaksin tööülesannetega hakkama. Ometi jäid mitmed kandideerimised peaaegu terve aasta jooksul äraütleva vastusega.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et liialt ette muretseda ja oma puuet n-ö reklaamida ei tasu, sest oluline on pääseda töövestlusele ja seal ennast võimalikult hästi esitleda. Eesti Puuetega Inimeste Koja nõustajalt sain ka teada, et puudest teatamiseks ei ole seadusjärgset kohustust, kuna tegu on terviseandmetega, kuid juhul, kui on soov kasutada töötukassa teenuseid, näiteks soetada tööalaseid abivahendeid, tuleb puuet tõendav dokument esitada. Küll aga oleks hea mõte töövestlusel või tööle asudes arutada, kuidas tööandja saab ülesandeid kohandada nii, et puue töötamist võimalikult vähe takistaks.

Olen märganud, et puudega inimesed tihti alahindavad ennast ja oma võimeid ning sellised lood, nagu juhtus Janariga, näitavad taas, et erivajadusega inimesed ei ole tööandjate seas atraktiivne sihtrühm. Puudega tööotsijail aga tasuks mõelda, kuidas nad ise end esitlevad: CV-s ei ole vaja detailselt kirjeldada, millised piirangud su elus haiguse tõttu esinevad, CV-s keskendu oma tugevustele ja sellele, mida sa teha oskad. Tasub ka uurida, kas tööandja saab pakkuda osakoormusega töötamist, mis võiks olla just erivajadusega inimesele väga hea variant.

Oma tööotsimise kogemuse põhjal arvan, et puuet ei ole hea mõte CV-s esile tuua, sest paberil tunduvad asjad teinekord hirmutavamad kui need tegelikult on. Tööle saamiseks on oluline esitleda ennast nii, et saaksid vestlusele ning seal saab tööandja oma silmaga näha, milline inimene sa oled. Pea meeles, et sa oledki eelkõige inimene ja eriala spetsialist, mitte oma puue ning ükski haigus ei tee sinust vähem väärtuslikku töötajat. Olen tänulik tööandjatele, kes seda mõistavad.

Sellest, kuidas nägemispuudega inimesena oma oskusi arendada ja karjääri planeerida, saab pikemalt lugeda ka Eesti Pimedate Liidu koostatud juhendmaterjalist „Minu enda elu”, mille leiab pimedateliit.ee.