Töövõimetuse ja puudemääramisest 2010.aastal

Eelmises sissekandes selgitasin arstide juures käimist ja vahepeal olin jõudnud oma arstliku ekspertiisi komisjoni jaoks idkaardiga allkirjastatult 08.02.2010 Sotsiaalkindlustusametile ära saata. Eelmisel korral oli mulle määratud osaline töövõime kaotuse 5 aastaks. See tähtaeg kukkus 28.02.2010. Silmaarstilt viisin vajalikud paberid perearstile 19.02.2010. Ootasin.

Helistasin siis 9.märtsil Sotsiaalkindlustusameti infotelefonile. Sain seal teada, et perearst on kõik vajalikud andmed esitanud ja minu paberid on ekspertarsti käes. Paluti veel oodata ja võtta soovikorral uuesti ühendust nädala pärast. ootasingi. Viimaks helistasin eile, 19.märtsil tagasi ja sain teada, et ohh imet pension on juba laekunud 18.03.2010 minu pangakontole. Paluti oodata kuni tähitud kirja teade kodusel aadressil tuleb. Ennäe imet, eile õhtul oligi teais postkastis. Läksime siis täna järgi. Meie saame oma tähitud kirjad kätte loomaaia tagant Ehitajate teelt, kus asub Haabersti kandekeskus. Täpselt Arctic Sport Clubi taga. Sinna 0-korrusele viib muidugi 11astmeline trepp, kuid mina saan juu treppidest astutud, eriti valgel ajal ja ei miskit kobistamist kehva nägemise tõttu.

Autosid oli parklas palju aga see kliente kos minuga 3. Sain ümbriku kätte ja läksin autosse lugema. Vihastasin ja olin üllatunud. Hoidsin pead kinni. Kõik oli nagu korras aga osaline töövõimekoatuse % ja keskmine puudeaste olid määratud 6 KUUKS!

Tahtin karjuda, et tule taevas appi kui nägin, et tähtaeg on kuni 31.08.2010.
Kordusekspertiis juuli keskpaigas. Palju õnne Eesti ametnikud. Tööd tuleb aina juurde. Ikka mitu kuud asja ajamist ja tasulisi eriarsti visiite, siis jälle 4 kuud vaikust ja jälle hakkab kogu see protseduur otsast peale. Uskumatu. Kuigi ka ekspertarst oli märkinud, et mul on kaasasündinud nägemispuue, kuid siiski määrati see ainult pooleks aastaks.
Elu täis üllatusi, seda enam ,et möönud aastal saatsime Tallinna Puuetega Inimeste Koja poolt Sotsiaalministeeriumisse argumenteeritud kirja olukorra kirjeldusega ja palusime võtta puude ja töövõimetuspensioni määramisel arvesse korduvaid taoltusi, hoida kokku iimresursi, paberit ja kogu seda aeg ja raha, mis kulub nende puuete, töövõimetuspensionide ja rehabilitatsiooniplaanide koostamiseks. Meie ettepanekutega arvestati ja sellest aastast ongi võimalik määrata nii puuet kui töövõimetuspensioni 6 kuust 5 aastani. Olles selles sotsiaalhoolekande temaatikas sotsiaaltöötajana igapäevaselt kursis maadleme ikka samade probleemisde eest. Jõudu ja jaksu inimestele.

Arsti ja patsiendi vaheline suhtlus

Lugesin eile Anneli Rõigase artiklit"Vahet polnud, mis teie pojal viga on - nagunii sureb ära!"
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/vahet-pole-mis-teie-pojal-viga-on--nagunii-sureb-ara.d?id=26641203

Tunded on vastuolulised, ühelt poolt saan aru kriisis inimese muret ja tegemata jätmisi psüholoogi või spetsialisti kaasamise tõttu, teiselt poolt võrrdlen oma kogemusi. Minul on olnud kokkupuuteid elus palju erinevate arstidega, küll neid, mis lootust annavad ja vähem neid, mis sunnivad leppima.
Lapsevanemana on mul positiivsed kogemused eriarstidega ja ka praegune perearst dr Age Margus on alati mõistev, hooliv ja abivalmis. Tegelikkuses külastame teda arva ja ikka mõne terviserikkega. Siit saan ainult positiivseid kogemusi.

Meenub aastate tagune juhtum, kui ema onkoloogias sees oli, siis räägiti emale küll kõik otse ära ja kui me pöördusime telefoni teel arsti poole veel täpsustuste saamiseks, siis oli onkoloogi esimene küsimus, et kas te oma emaga ei suhtle või ei usalda tema juttu. Olen arvamusel, et üks kõik kui alus see tõde ka pole, tuleb sellest patsiendile rääkida. Otse, ausalt, leides tema jaoks aega ja andes võimalusi ka küsimusi esitada. Haige jaoks on tema tervis kõige tähtsam ja kui inimesele on tekkinud pikajaline haigus või puue, siis tuleb inimesele teatada tema võimalused, anda aega toibumiseks ja pakkuda sotsiaaltöötaja, meditsiiniõe abi edasi minekuks. Puutun sotsiaaltöötajana iga päev kokku inimestega, kes just seda elementaarset suhtlemisoskust vajavad ja ootavad, et nende ootustele inimlikult vastatakse.

Artikkel tänasele loole:
Kaljumäe: arsti ja patsiendi suhtlus vajab parandamist
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaljumae-arsti-ja-patsiendi-suhtlus-vajaks-jareleaitamist.d?id=26684337

	Päevaleht/Pressifoto

Arsti ja patsiendi vaheline suhtlus vajaks järeleaitamist, sest koostööd tehes saavutatakse ka paremaid tulemusi, ütles tervishoiuameti peadirektor Üllar Kaljumäe.

Arst ei tohi seadusest tulenevalt lubada patsiendile, et ravi on tulemuslik, kuid sellest hoolimata loodavad patsiendid ikkagi parimat. Samas on arstil kohustus selgitada ja teavitada, rääkis Kaljumäe ERR-i uudisteportaalile.Kaljumäe sõnul peab arst võitma patsiendi usalduse. “On väga oluline, et arst selgitab ja räägib patsiendiga. Kui aga arst keskendub liigselt ainult haigusele, kannatab ka omavaheline suhtlus,” lisas ta.

Tervishoiuamet saab aastas ligi 30-35 kaebust, kus patsient viitab olulisel määral suhtlemisprobleemidele. Peamine pretensioon ongi, et patsiendi arvates on arst talle olukorda liiga väha selgitanud. “Isegi, kui tervishoiutöötaja on oma käitumises korrektne ja viisakas, võib ikkagi patsiendile tunduda, et arst või õde ei pööra talle küllaldaselt tähelepanu,” rääkis Kaljumäe.