Juba aastaid on minu elu ilma isata. Varem ta oli olemas ja kuskil kaugel aga juba aastaid puhkab ta Liival. Jõuan sinna ikka paaril korral aastal aga alati on hauaplats hooldatud, sest isa naine Tiiu hoolitseb selle eest. Täna käisin Liiva kalmistul, süütasin isale küünla ja koristasin kokku viimased sügislehed. Aeg lendab kiiresti ja nii kui minul polnud vanaisa ega hiljem isa läheduses olemas on see jäänud ja eluteed viivad inimesed oma radadele. Mälestused jäävad, teed rohtuvad.Varases lapsepõlves mul oli isa. Ta oli meie peres olemas, koos oma suvilaga Muugal, majaehitusega Tähetorni tänaval, külgkorviga mootorrattaga ja miilitsavormiga. Isa oli see, kes õpetas mind jalgrattaga sõitma ja temaga koos istutasime ploomipuid suvilasse. Ilus aeg on lapsepõlv. Kui saabus kooliaeg, siis vanemat erimeelsuste tõttu lahkus pere juures isa. Peale seda ootasin isa tulekut ja temaga kohtumist. Aastad läksid ja kohtumised jäid harvemaks. Mingil ajal ma enam isegi ei unistanud enam. Elu läks edasi. Viimastel aastatel me suhtlesime isaga telefoni teel. Ka ema matustele 2001.aasta krõbekülmal märtsikuu päeval ta siiski tuli. Tegime ka koos lastega pilti ja nad nägid esimest ja viimast korda oma vanaisa. Mina nägin isa viimati paar kuud enne tema surma, kui võtsin kätte ja läksin talle lihtsalt koju külla ja ulatasin talle lillekimbu tema 75.sünnipäevaks. Isa 4.abikaasa, isa viies naine, on alati meisse hästi suhtunud. Kattis kohvilaua ja minu lühike külaskäik oli sümboolne taaskohtumine ja hüvastijätt. Järgmisel korral kohtusime isa muatustel. Aasta siis oli 2003 kui said kokku kõik isa 6 last. Oli meeldiv tutvuda. Nii see paraku jäi.
