15. november 2009

Saatest Sind otsides

Kuna saate tutvustus ja esimese saate promo oli pikk, siis sättisin minagi ennast laupäeva õhtul kella 20-ks teleka ette. Kurb ja emotsionaalne oli see esimene saade. Pisargi tuli silma, sest nii sarnane on see taaskohtumine isaga.

Meie perest lahkus isa 1977.aastal, päeval, mil kaksikõega läksime esimesse klassi. Meie jaoks tähtsaim sündmus aga teiste jaoks krahh. Ei mäleta isast eriti paljut, kuid taas kohtumised aastatel 1981, 1988 ja 2001 on olnud valusad. Seepärast mõtlesingi, et need taaskohtumised ja vanmate ja laste vahelised suhted on keerulised ja valusad. Ka lastele, kes oma lapsepõlves ja nooruses eneseotsingu teel ja igatustes. Viimane kohtumine oli mul isaga, siis kui isa sai 75. Oli kevad 2003. aastal ja lihtsalt läksin aadressi järgi kohale, viisin lillekimbu ja isanaine pakkus kohvi, kooki. Isa oli siis juba väga haige, kuid ma ei mõlemad ei kahetse, et tol korral sai see samm tehtud. Paari kuu pärast olid isa matused. Seejärel tundisn, et ainult mina vastutan iseenda ja oma lase eest. Sain täiskasvanuks varakult, kuid liiga vara kaotasin oma mõlemad vanemad, siis kui ema suri olin 31 ja isa surma ajal 33. Tühjus...

Suhtleme telefoni teel isa naisega veel siianigi. Telesaade pani mõtlema, et kui vanemate eltee lahku läheb, siis peab lastel olema alti võimalus oma isa ja emaga suhleda kohtuda. Loodan, et tänapäeva kiires elus paljud vanemad selliste tänuväärt, emotsionaalsete saadete järel ka enda sisse vaatavad ja rohkem hoolivad oma lähedastest, sõpradest, vanematest.

Lühike tutvustus: Uue ETV sarja «Sind otsides» avasaates otsis ja leidis Urmas poja, keda ta nägi viimati 28 aastat tagasi. Kaugel Venemaal kohtutud naisega rajati omal ajal ühine kodu Tartusse. Ühel päeval töölt koju tulles leidis Urmas eest tühja korteri kirjaga «Palun andesta». «Enne jõule kasuvanemad helistasid mulle ja ütlesid, et kuule, sul Valja hakkab ära minema, et poiss oli käinud nende juures ja öelnud,» jutustas Urmas saatejuht Vahur Kersnale. Koju tulles leidis mees enda ees tühja toa, kus olid vaid kitarr ja katkise kõrvaga kohvitass. Pärast seda päeva ei ole Urmas oma poega Andrust, kes oli lahkudes üheksa-aastane, kordagi näinud. «Istusin maha ja panin suitsu ette. Seda tunnet on raske kirjeldada. Absoluutne tühjus, kõik elu on sassis. Seda tunnet ei soovita kellelgi läbi elada,» kirjeldas Urmas, mida tundis, kui leidis eest tühja toa.
http://www.elu24.ee/?id=188194

Kommentaare ei ole: