Eile jõudsime Paldiskisse

Puhkus on selline lahe aeg, kus saab ringi uitada ja niisama seigelda. Peale Kloogaranda sõitsime Paldiskisse. Vaatasime kalamehi ja heitsime pilgu minevikku. Tundub nagu seal mail aeg seisaks... Hooned on lagunenud ja majad vanad nagu siis, kui NL väed lahkusid. Majaks on ka sama ja vaateplatvorm on ammune. Aga ilus on. Leidsin lillekesi ja kalamehe paate, mida pildistada, samuti tuuletallajaid-tiivikuid-tuulegeneraatoreid. Üritasin mere ääres päikest võtta aga see ei õnnestunud, sest päike kadus sudu sisse. Samas on ka uut - raudteejaam on eurostandardite järgi ümber ehitatud. Sadam ja tollilaod on muljet avaldavalt suured ja pikad. Tasub minna Paldiskit avastama. Paar poodi, koolimaja jmt hooned olid ka olemas. Rahvast liikus vähe ringi. Üks keset teed hulkuv kohalik härrasmees, kes ise ka ei suutnud otsustada kas sõita tee ääres. pöörata vasakule või jätkata teekonda otse. Turiste jagus mõnede autodega majaka juurde vaadet imetlema. Tuul oli mõnus ja elu ilus.

Rändamas Kloogarannas, lapsepõlve radadel

Lapsepõlves elasime Kalamajas ja randa sõitsime rongiga, Kloogaranda. Tavaliselt täitus rong inimmassiga juba Balti jaamas. Kes ees, see mees. Palav ja umbne oli aga seda kosutavam oli Kloogarannas mereõhk ja rannaliiv ja sinine meri. Käisime perega, sai kiikuda, liivalosse ehitaytud ja ujumisoskust harjutatud. Mäletan veel siiani kuidas vanem õde Tiiu mind kätest kinni hoides mööda merevett enda järel lohistas. See oli lahe tunne nagu oskakski ujuda. Tegelikkuses me enne kooli ikka sulistasime lainetes ja merevees. Enamus ujumisoskust piirdus kätega põhjas sumades ja varvastega hoogu andes ning laintes hullamisega. Nüüd pea 30 aastat hiljem on rand maha jäetud ja praktiliselt inimtühi. Kioskid on räämas ja palliplatsi kaevas üks töömees üles ning puhastas juurikatest. eks näis kas saab suvi ennem otsa või palliplats valmis. Kurb oli näha seda mahajäätud ja põlenud rannahoonet. Olid ajad. Nüüd on auto taga haagiskiosk, millest müüakse jäätist, kohvi ja kokteile. Õnneks oli rand prahita ja muruplatsid niidetud.

Piltide järel lahkusime sellelt rannalt kuna Arko tee lõppes koos asfaldteekattega...

Oma ujumisoskuse sain ma selgeks 2.klassis ujuistundides Tõnismäe ujulas. See peaks olema kõikidele inimestele kohustuslik õppeaine, sest ujumisoskust läheb alati vaja. Eriti veel nüüd on sellel suvel see teema päevakorda tõusnud, kui selgub, et upuvad mehed 20-30 eluaastates, kes ei oska ujuda. Kindlasti ei käi ujumine ja alkohol omavahel kokku. Puhata saab ka kaine peaga ja janu kustutamiseks sobivad kali, limonaad, vesi, mahl või coca-cola jmt.

Käisin raamatukogus

Eile sain oma parima sõbrannaga kokku ja sõitsime koos trolliga Mustamäelt linna. Kolasime samas, Rotermanni kvartali ja Viru Keskuse poodides. Söömas käisime pannkooke vaarikamoosiga Solarises, Lidos. Mulle seal meeldib, kuigi olin seal teistkordselt oli suur valik ja kiire teenindus. Isegi õhku oli päikesepaistelistes laudades akna all. Edasi viisime oma jalakesed Estonia puistee keskraamatukokku. Kuskilt ei paistnud välja, et raamatukogu on avatud. Lugemisaasta on küll, kuid raamatukogu oli kella 4 paiku õhtul praktiliselt tühi. Sebisime oma toidukotid hoiukappi. Jagasin Merlele tarku õpetussõnu kuidas raamatukogu kaardiga ennast jooksvalt sisse registreerida, kui teatas ekraan, et kaart on vigane ja uuendamata. Kuidas aeg küll lendab. Lumi oli maas kui sattusin viimati raamatukokku. Loen küll aga kodus on varuks lugemata uusi või kingiks, auhindadeks saadud raamatuid. Ka vanema õega vahetame raamatuid. Tema on see krooniline raamatukogus käija ja nii toob ta mullegi nädalaks-paariks raamatuid lugeda. Arko muigab meie raamatute vahetamise peale, et tema hoiab eesti metsa ja üle 1 raamatu aastas ei loe. Viimati luges ta Peeter Volkonski raamatut ja auto minu ootamise jaoks on tal Mihkel Raua uus raamat, mida ta loeb varsti juba terve aasta.

Kuna paari nädala pärast läheme Norra reisile, siis see oligi üks peamiseks raamatukokku minemise põhjuseks. Norra raamatu ma leidsin ja ka fotograafia käsiraamatuid tirisin paar tükki koju. Kui riiulilt väljapanekuna leidsin Kätlin Hommik-Mrabte: "Minu Maroko" ehk maailma teistpidi vaatamise õpik.

ka siis oli piisav arv raamatuid, millega õnnelikult koju tulla. Arko veel imestas, et kas ma nii palju raamatuid poest ostsin. Siis sai selgeks, et käisin raamatukogus. Õhtul siis asusin lugema marako raamatut. Minule see meeldis ja ei saanud raamatut käest, hommikul kui ärkasin, siis esimene mõte oli, et tahaks lugeda. Soovitan teistelegi seda põnevalt kirjutatud raamatut mosleminaise elust lugeda. See raamat on oma pealkirja väärt ja paneb ka mind teistmoodi kaasa mõtlema.

kõik blokib 100ga ...

Pean vist pea blondimaks värvima, nüüd ja kohe. Ma ei saa aru, mis värk see on. Kõigepealt läks eelmisel nädalal Swedbanki pin-kalkulaator lukku. Käsime Rocca al Mare pangakontoris reedel ja seal ka ei saanud klienditeenindaja aru , mis värk see on. Alles kevadel vahetati vana pinkalkulaator välja, sest oli teine nii palju tööd teinud, et aku/patarei sai tühjaks. Sain uue kalkulaatori koos 3-leheküljelise kasutusjuhendiga. Igaks juhuks, kui ei oska pin-kkalkulaatorit kasutada. Ahhaaa - juba 4 aastat vist kasutan aga nüüd hakkama ei saa. Koju jõudes kohe ei viitsinud panka sisse minna ja siis kui eile proovima hakkasin ja kaks korda oma pinkoodi sisestasin kalkulaatorisse oli see blokkis. Ülekanne jäi tegemata ja pean uuesti panka minema. Ja see pole veel kõik.Siis läks hoti postkast luku ja siis veel rate konto. Tule taevas appi. Ma ei saa ju nii blond olla, et sellised jamad kõik mnuga juhtuvad. Täna siis koos Arko abiga sai e-mailinduse korda aga panka pean küll tagasi minema. Õnneks pangakaart töötab aga kui on pin-kalkulaator, siis id-kaardiga ikka makseid teha ei saa. Loodan, et see kellele pean ülekande tegema veel kannatab oodata. Mina aga hakkan pead värvima kuiks on nii turvaline elu, et isegi oma raha ei saa kulutada.

Loomaaeda ja kohvikusse ka lõikuskuu alguse puhul

Aeg lendab ja käes on Eestimaa suve kolmas kuu. Võtsime lapsed kokku ja läksime koos õe Tiiuga loomaaeda. Mina, Arko, Tiiu ja 3 poega. Lastezoosse me ei jõudnud, sest loomaaia väravast sisse pääsemisel näitas kell juba üle 16. Pärast saime teada, et Jaanika oli seal tööl ja teda koos kitsekarjaga oleks küll tahtnud näha. Oleksin kindla peale piltegi teinud. Seekord siis olid muud loomad. Kitsed ka, sest need kitsetalled on nii nunnud.

Kuna saabusime Ehitajate tee värava kaudu, siis esimestena läksime elevantidele külla. Neile oli uus kohvikumaja-vaateplatvorm ehitatud, mis asus 2. korrusel ja sinna pääses liftiga! Väga lahe lift oli, sõida nagu loomaaias puuri sees. Aga Arko nägi ka oma ratastoolist elevante ja saame vaid kiita eurorahade otstarbekat kasutamist, mõeldud oli nii loomadele kui ka külastajatele, sest turvavõrk oli ees ja maja ise huvitava kujuga. Isegi 1985.aastal elevandipoja kolimise puur oli välja pandud külastajatele vaatamiseks, sest praegu on need elevandid palju kordi suuremad ja söövad nad palju, u 250 kg päevas. Seda kõike sai sealt kohviku tahvlitelt lugeda.

Siis tahtime karusid näha, kuid neid polnud puuris. Palav juu. Ahvid ja rebased vaadatud, läksime suhkruvatti ostma. Imre ja Taavi on juba 18! ja Rene 15! aga ikka räägivad, et tahame suhkruvatti nagu lapsepõlves. Saidki seda suhkruvatti, ise valisime limonaadi ja jäätised. Parim vaatamisväärsus minu arust oli isalõvi, kes magas ja kui silmad avas nägi meie kõrval ühte erkpunase peaga naist ja kohe ringutas, tõusis püsti ja sammus meie suunas. Silmad põlesid peas ja naine hakkas kartma. Lõvi piilus naaberpuuri ja möirgas korduvalt nagu olen varem vaid saffari filmides kuulnud. Vägev ja võimas hääl tal. Arkole meeldisid kaamelid. Linnud said ka ära vaadatud, siis otsustasid meie pojukesed veel ronimisväljakule turnima minna ja kondasid seal nagu ahvid. Õnneks väikeseid lapsi seal polnud ja oli teisigi nooremaid inimesi ronimas.

Ja muidugi ei saa äramärkimata jätta paljusid lillepeenraid ja potililli, mis muudavad loomaaia nii värviküllaseks ja lahedaks.

Loomaaia külastuse pilte näeb siit.

Pärast loomaaeda läksime kohvikusse. Õigemini Rahumäe jaama baari Akbana, kus töötab meie õetütar ettekandjana. Tellisime kohvi, mis maitses hea. toidu tellimisega olid mingid segased asjad, sest saabuasid türklastest VIPid, keda pidi eelisjärjekorras teenindama. Meie olime ka eestlastest teenindaja sugulastest-vipid, kuid kui mina sain oma XL hamburgeri kätte, kuid Arkole ja Tiiule lubatud liharooga ei saabunud. Tibi tõi mingi baklazaaniroa, mis mulle ja Arkole eriti ei maitsenud. Järgmine kord olen targem ja saadame vale roa juba puutumatult tagasi. Lapsed tellisid pizzat ja nemad olid rahul. Baaripealik tegi meile lõpetuseks välja ka türgi kohvi, mida peab proovima, et aru saada millega tegu on. Peale seda läksime Tondi Selversse ja jätkasime õhtupoolikul Arko sünnipäeva tähistamist napoleonitordi, arbuusi ja ploomiaramise ja coca kolaga.

Järgmisel päeval otsisin üles Postimehe fotokonkursi, kus saab poseerida eurorahadega ehitatud objektide taustal ja need Internetti üles laadida. Laadisin minagi. Suvi kestab veel.

SDE suvepäevade pildid

Kaua võttis aga aega sain nii palju, et pildid ära sorteerida ja kaunimad hetked sotsiaaldemokraartide suvepäevadel 16.-18. juulist üles riputatud sai. Nostalgia. Märksõnadeks söökla, pioneerilaager, PÜeipsi järv, vanad ja noored, korvpall, jalgpall, võrkpall, ansambel, linetantsijad ja karaoke. Mulle meeldis. Suur tänu Aili Ilvesele ja Reeli Reimanile toreda ettevalmistustöö ja korda läinud suvepäevade eest.

Palju toredaid sotsiaaldemokraatlike inimesi.

Pildid siit.

Pimedate matkajate kokkutulekul Vargamäel

See oli Eesti Pimedate Spordiliidu pidulik kokkutulek, mis kestis 28. - 30.juulini 2010, ja osalejaid oli 42 inimest üle Eesti Simisalu matkamajas, mis on RMK valduses. Maja oli armas, 2 korruseline, punaste aknaraamide ja plekk-katusega palkmaja. Seest suurem, koos sauna, kamina- ja söögisaaliga ning teisiel korrusel oli 30-le inimesele magamiseks 6 tuba, millest väikseimad 4kohalised ja suurimad 11-le matkajale. Söök oli suurepärane ja menüü koosnes mulgipudrust ja kukeseentest, kotlettidest, värsketest salatitest, kanaklimbisupist, õunakoogist ja paljust muustki maitsvamast. Hommikul oli puder ja võileivad, peekon ja praemuna. Isu oli suur ja maitses hea. Peale sööki oli tunne nagu ei viitsikski ennast liigutada, kuid looduskaunis koht lausa sundis seda tegema. Lühimatk toimus meeskondade vahel. Sellele järgnes köievedu, mille Tallinna meeskond nimetusega Mammu(t) ära võitis, sest nagu kommenteerisid kohtunikud, et egas loodusjõudude vastu saa. Viimase all peeti silmas meie trumpässa Maret, kes oma koguka kehaga köie sabas rippus, samas kui mina, Rein ja Ahto oma jõudu ja jaksu kasutasime. Munajooksus olid kõik võrdselt usinad, sest varutud 8 muna jäid kõik terveks ka peale 5 meeskonna jooksmist ja lusikal kandmist. Põnevust tekitas tähtede jaotamine peale iga katse sooritamist. Hasart oli suur ja sai kokku lapitatud igasuguseid kuni 14-tähelisi sõnu. Lahenduseks osutus KANAKLIMBISUPP.

Teisepäeva õhtuks hakkas meid vihm ja välgunooled kimbutama. Saapaviske saime sellegi poolest sooritatud. Hiljem selgus, et Tallinna Mammu oli taas parem Pärnu, Helipalli, Valguskiire ja Tartu kooli ees. Samas olid teised meeskonnad parimad munajooksus, viktoriinis, matkal. Hea tuju oli sellegi poolest ja seda ei suutnud rikkuda isegi mitte öisedkülalised nn Aare Karu ja tema juhtkoera näol, kes esimesel ööl kell 2:45 meie tuppa sisse rändasid. Aare veel selgitas, et tahtis magama tulla ja talle öeldi, et tema tuba on vasakult esimene ja voodi on kohe ukse all. Ei tea milles oli viga, kuid tema maandus meie tuppa, mis oli paremalt viimane. Rea voodi oli esimene aga tema voodit me küll Aarele ei andnud. Võtsin siis Aarel käest kinni ja viisin ta esimesse 11-kohalisse tuppa, sest Mare ja Ago toas olid kõik ukse alused voodid vabad ja õhku ning ruumi rohkem kui meil. Enne kella 7 hommikul kuulsin taas, et kõlks ja kõlks käib pimeda kepp vastu koridoriseinu ja uks avaneb ja sisse astub taas Karu Aare. Saatsime ta taas oma tuppa...
Viimasel päeval selgus, et ta pole kolme päeva jooskul suutnud selgeks saada, kus pool asub wc. Samas kui nägin, kuidas Ahti, Margo, Rea ja veel teisedki pimedad liikumise endale kohe alguses selgeks tegid ja nad orienteerusid hästi osavalt. Kuigi jah ohtlik oli maja keskel asuv 13astmeline trepp, mis 2.korrusele viis. See trepp ründas kahte inimest, üks jooksis suuga vastu treppi ja teisel pimedal oli kulm lõhki, mis peale tohterdamist plaasterdatud sai.

Enne seda jagus mitmesse päeva nii kogemuste ja muljete vahetamist, ujumist jões ja saunatamist, isetegevuslikke ülesastumisi ning koolinoorte jalgpalli. Kui hasart läheb üle piiri, siis on vigastused kerged ja märkamatult tulema. Hommikul avastasime, et Slavikul on kipsjalg, mis oli seotud jalgpallis saadud varbaluu purunemisega ning kipsi pandud öösel Paide haiglas. Eesti Pimedate Spordiliit sai selle aasta märtsis 40. aastaseks. Rahapuudusel suurt pidu kevadel ei peetud aga kokkutuleku ajal sõime üheskoos suurt torti ja võtsime vastu autasusid. Võitjaks osutusid koguarvestuses Valguskiir ja teiseks Helipalli meeskond. Reedel kella 11 ajal hakkasid matkajad erinevate autode ja bussidega lahkuma. Tallinna omad ootasid veel tund aega peale viimaste matkajate lahkumist oma bussi. Selgus, et bussijuht oli meid ära unustanud ja kuupäevad segi ajanud. Mis siis muud üle jäi kui taas kord oma bussi veel 1,5 tundi oodata. Muigasime, et kell 14 tahaks lõunasuppi, mille peale kokk ainult naeratas. Buss saabus veidi peale kahte ja nii jõudsime lõpuks kella 15:50 ajal Balti jaama ning bussijuht viis kipsisjalaga noormehe koju. Õed Roosid jooksid Keila bussi peale, mina käskisin Eugenil, Ahtil ja Aarel kos Katriniga oodata bussi juures seni, kui lippasime Rea, juhtkoer Maali ja Margoga rongi peale ja juhatasin nad esimesse vagunisse. Neli minutit oligi vaid rongi väljumiseni aega. Tulin tagasi ja saatsin Aare Karu koos juhtkoer Ailiga õiges suunas Kalamaja trammi peale. Siis juba ootasid Eugen ning Ahti ja said nemadki trollile nr 5 juhatatud. Peale seda läksie turule vahlitopsi jäätist ostma. Koju jõudsin alles peale kella viit õhtul. Tegelikult oli tore laager ja hiljem naljakas meenutada, et Tallinna omasid ei tahetudki koju viia. Ootan juba järgmise aasta kokkutulekut, sest viiendat korda laagris olemisega läheb aina paremaks.

Tore on kui on noori ja vanemaid osalejaid, kellest paljud kauaaegsed tuttavad ja mõned lausa esimest korda pimedate matkajate kokkutulekul. Aga Vargamäe muuseumi juurde me ei jõudnudki ja sinna tahaks tagasi minna.