Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 4

4.päev, 22.juuni 2021

Hommikul peale kl 10 Itaalia riigipiiri. Peame auto kinni ja lähen otsima kas on kohta kus saab testi teha aga ei saa. Googledan ja leian itaalia keelse lehe, mille saab eesti keelde tõlkida ja selgub, et saame ilma testita riiki siseneda. Jätkame sõitu. Täitsime riiki sisenemise vormi ja sõitsime Garda järve äärde. Seal oleme mõned aastad tagasi ka ujumas käinud, kuid nüüd on pood ehitatud ja tiirutame autoga kuniks leiame tasuta invaparkimiskoha. Mina ujusin, Arko nautis tuult ja purjetajaid. Käisime Trento supermarketis sinki, saia, jäätist ja mahla ostmas. Õhtuks jõudsime mööda mägiteid liikudes peaaegu sinise mere lähedale. Itaalias ei ole vinjette vaid on väravad, kus saab pileti võtta ja siis maksta. Ööd on siin jahedamad. Õhk värske. Meid pole keegi kontrollinud ja siin on kuidagi vaiksem; vähem inimesi, kui eelmistel kordadel, mõni üksik reisibuss. Õhtusöögiks sõime tuunikalapastat. Mina lasen jäätisel ja jääteedel,  cappuccinodel hea maitsta. Arko joob espressot ja kui sellest jääb väheseks, sisi on ka kohvipuru ning gaasipalloon koos küttekehaga kaasas, et pätikohvi tassi sisse teha. Maskikohustus on tänaval ja siseruumides. Rannas saab ilma olla. Päris palju on autosuvilatega reisijaid. Suuri reisibusse pole eriti näha. Õhk 33 C, õhtul 21 C. Vesi soe. Teekate 49 C. Head jaaniaega! Läbisõit 542 km. 

Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 3

 3.päev, 21.juuni 2021

Hommikul sõidame apteeki otsima ja kuna ma ei leidnud aadressilt õiget maja ja sissepääsu, siis kõndisin pika ringi, et oma ravimit saada. Tabletid ma sain ja need maksid ligi 3 korda rohkem kui Eestis. Jätkame sõitu Saksamaal. Sõidame Saksamaalt Austrisse. Sinna jõuame 3.päeva õhtuks. Piiril politsei pidas kinni ja küsis kuhu läheme ja kui ütlesime, et transiit Itaaliasse, siis soovitas jälgida sõiduradu, sest me olime alguses veoautode poole peal. Aga kõik korras ja dokumente näha ei tahetud. Alpides on ilus. On tuult ja sooja ilma. Mulle meeldib mägedes ja orgudes autoga reisida. Lidli poes käisime ja mulle täitsa meeldib see odav pood. Kohvi jõime Mc Cafes ja meilt nõuti ankeedi täitmist koroonapiirangute pärast. Ilus elu maskiga. Austriasse jõuame kl 18.50. Vinjetti ostsime 9.50 euro eest ja kohe tasusime ka kiirteemaksu mägedes 10 eurot. Eratee ja tuleb maksta. Õhtuks jõuame Insbrucki ja otsime linnas kus saaks teha tasulist koroonatesti. Seda kohta me ei leia. Käime jalutame linnas ja raudteejaamas ning sõidame edasi Itaalia poole. Päevane läbisõit 632 km.  

Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 2

 2.päev, 20.juuni 2021

On pühapäeva hommik Poolas ja alustame sõitu juba kl 7.20, sest kell on tund aega erinev Eesti ajast. Lomzas on sooja juba hommikul 22 C. Bensiinitanklas joome tanklas kohvi ja sööme burgerilaadset toodet kõrvale ning jätkame sõitu Poola teedel. Õhtuks loodame jõuda Saksamaale. Kl 9ks jõuame Varssavisse. Seal peatust me ei tee ja Wrotslavist sõidame läbi kl 14 ajal. Siis on teekate 49 Cni tõusnud ja õhk on 34 C. Õhtusööki sööme vanas tuttavas restoranis Picaro, kus saab ka pesta ja on olemas invaWC. Söök läheb maksma 12,15 eurot ja kõhud saame täis. Jätkame sõitu. Tangime kütust 78 euro eest. Euro ja poola zloti kurss on 4,37 zl = 1 euro. Saksa-Poola piirile jõuame kl 16.40. Meid kinni ei peeta, dokumente ja koroonatõendeid ei pea näitama. Õhtuks kl 18.40 on läbisõit 834 km ja oleme jõudnud Dresdeni alla ja jääme tankla kõrvale parklasse, kus paar aastat varemgi aga siis oli seal sõjaväemasinate tankimine ja peatuspaik. Sinna parklasse tuuakse ja sealt viiakse ära mitmeid autosid, mis on kuumuse tõttu koostöö lõpetanud. Parkla on ka paremini ümber ehitatud nii, et seal on rohkem kohti ja pööramised on laiemaks asfalteeritud. Öösel oli äikest, tuult ja vihma. Puhkame mõnuga. Üsna palju autosid kiirtee ääres seisid kuumuse tõttu. Rahvas reisib ja autod ei pea kuumusele vastu. Nägime ühes suuremas parklas, et autojuhid tulevad sinna koroonakiirtesti tegema enne piiri, kus seisavad kiirabiautod. Loen uuesti Mae Meruski raamatut "Minu Sitsiilia." Kella 22 ajal öösel tabab mind terviserike nii, et pea käib ringi ja minestus tuleb peale, süda läheb pahaks ja oksendan. Tundub, et minu mao jaoks on need kanged antibiootikumid liiast. Väga paha on olla. Kuigi parklas on palju vaba ruumi, siis ikkagi peatud poolakate auto meie kõrval. Noormees teeb ukse lahti, vaatab mind ja imestab. Vist arvab, et olen palju alkoholi tarbinud aga pole mitte. Joon vett ja istun väga kaua parkla servas muru peal. Arko muutub murelikuks. Otsustan, et hommikul lähen esimesse apteeki, sest minu maokaitserohud on koju laua peale jäänud. Googeldan ja salvestan telefoni pildi ravimi nimega, et siis saan apteegist küsida. Edasi möödub öö äiksemürina ja vihma ja tuulekohina saatel. Ootan hommikut.    

Meie reisiblogi - autoreis Sitsiiliasse 1

 1. päev, 19.juuni 2021

Läksime teele laupäeva hommikul. Sõidame autoga Sitsiiliasse. See on meie 4. reis Itaaliasse. Kõik plaanid ja ajakavad, marsruudid ja huvipakkuvad vaatamisväärsused said telefonidesse salvestatud. Isegi koroonatesti saime Pärnus eelmisel päeval tehtud, sest Tallinnas ei olnud vabu aegu saada. Kõik ajad olid täis ja siis Arko ütles, et aga Pärnus on ja läheme sinna. Peale testi tegemist läksime pizzat sööma. Perearst kirjutas kõrvapõletiku raviks välja antibiootikumid 7 päevaks ja reisikindlustus ning muud ravimid olid kotis ja sain raviga alustada. Kuigi oma esimese koroonavaktsiini märtsi lõpus ja järgmine määrati juuni algusesse. Need AstraZeneca süstid said tehtud, kuid ei olnud aega veel 4 päeva oodata kuni saab 2 nädalat mööda täisvaktsineerimisest. Lätti sisenemiseks täitsime elektroonilised ankeedid aga neid meil vaja näidata ei olnud. 

Trükkisime koroonapassid kaasa ja ka eraldi negatiiivse testi tulemuse. Sõitsime nagu ikika Euroopasse: Eesti-Läti-Leedu-Poola. Läti piiril keegi meid kinni ei pidanud ja  kl 15 sõitsime Läti-Leedu piirile, kus oli pisteline kntroll, kuid meid kinni ei peetud. Õhtuks olime Poolas ja tunne oli hea. Sõime ja otsisime ööbimiskoha. Küll on hea olla jälle ratastel ja ringi reisida. Tankisime autot Leedu Nestes, kus kütuse liiter oli 1,319 l. Tankimisel selgus, et tegelikkuses see oli suurtele masinatele mõeldud ja paaki tuli kütus sellise hooga, et esimene tankimine oli üle liitri aga teisel katsel saime paagi täis. Poolas teekate 41 C ja õhk 28,4 C. Kohe tunda, et lõuna poole oleme jõudnud. Läbisõit piirini 668 km. Öö on pime, uni on hea. 1.päeva lõpuks oleme sõitnud 838,3 km.     

Koroonaaja haigla kogemus

Tegelikkuses oli see juba ammu, kuid kogu see protsess oli pikk aga viis eesmärgini. Nüüd mul tervis korras ja head kogemust saan nüüd teiega jagada. Eelmisel aastal käisin kaks korda haiglas silmaoperatsioonil ja mõtlesin, et nüüd on tervis korras, taastun ja elu läheb selgemalt ja paremini edasi. Sellegipoolest käin kord või paar aastas tervisekontrollis ja kuulan mida targad arstid räägivad. Eriarstile pääsemiseks panen paar kuud varem aja kinni aga kui tulevad puhkused või teised takistavad olud ette, siis muudan aega või lükkan edasi. Nii juhtus minulgi, et aasta lõpus olin taas kõrvakuulmisega hädas ja perearst saatis mu edasi saatekirjaga kõrvaarstile. Vahepeal tekkis suur köha ja see ei tahtnud kuidagi mööduda. Enne oma sünnipäeva sain sellepärast isegi koroonatesti teha aga õnneks see oli negatiivne. Pole mul koroonaviirust. Samas kui bussis või töö juures köhida, siis inimesed hoiavad eemale ja arvavad, et kui maskiga inimene köhib, et siis on kohe koroonaviiruses aga pole. Perearst saatis mu jaanuaris saatekirjaga kopsuarstile, kus viimati käisin 6 aastat tagasi. Sain numbri samale arstile ja peale testide tegemist ja hingamisuuringuid selgus, et mul on allergiline astma ja sain soovitused mida vältida. Õnneks kassiallergiat mul pole. Arst kirjutas välja astmaravimi ja saatis astmakooli õppima ravimi tarvitamist. Nüüd olen seda ravimit kasutanud üle poole aasta ja köhahood on kontrolli all ning enam nii tugevalt ma ei köhi. Eks näen mida sügis ja talv endaga kaasa toob. Veebruaris külastasin korraliselt naistearsti ja ta saatis mu edasi ultraheliuuringule, et ka haiglaarst mind üle vaataks. Vaataski ja kuna munasarjatsüst mind ei sega, ära ei kao ja üle 5 aasta elab minuga koos, siis arsti otsus oli opereerida. Selleks pidin uuesti oma arstile helistama, kes andis telefoninumbri, kus sain operatsiooni aja märtsikuu lõpuks. Enne seda tuli teha veel analüüsid, koroonaproov enne haiglasse minekut ning käia ära operatsioonieelses konsultatsioonis, kus minuga vestles narkoosiarst ja operatsiooni teostav arst. Veel saadeti südame EKGd tegema ja haiglasse sattusin ma just siis, kui haiglas oli koroonahaigeid. Samas oli haigla praktiliselt tühi, puhas, õed ja arstid maskides, mind operatsioonipäeva hommikul kraaditi ja mõõdeti vererõhku ning lasti riided ära vahetada, jalga paluti panna valged sukad ja pähe kilemüts. Koti panin palatis kappi ja heitsin voodisse pikali. Varsti viidi mind operatsiooni eelsesse palatisse koos voodiga, paigaldati kanüül ja tilguti ning juba oligi minek. Mäletan kui nad imestasid veel, et ma nii pikk 179 cm ja kaalun 72 kg ja siis ma juba magasin. Vanasti pandi inimene haiglasse ja siis tehti uuringud ja analüüsid, nüüd tehakse kõik enne, tuled söömata-joomata operatsioonipäeva hommikul ja kohe võetakse ette. Ärkasin ma ärkamispalatis, millel oli selline huvitav nimetus - Recovery (ärkamisruum). Narkoos mind okendama ei ajanud, enesetunne oli normisaga uimane olin. Vaatasin seinakella, mis oli 12.45 ja magasin edasi. Varsti olin ärkvel ja nad viisid mind palatisse tagasi. Õhtul olin veel nõrk ja suutsin korraks istuma tõusta, sest operatsioon tehti laparoskoopiliselt. Õnneks palavikku ei tekkinud ja õhtul anti juba õhtusööki. Palju ei julgenud süüa, jõin vett. Öö möödus rahulikult. Hommikul käis operatsiooniarst mind vaatamas, kanüül võeti ära ja lubati peale hommikusööki  kodusele ravile. Kutsusin Arko järgi ja läksime koju. Enesetunne oli natuke nõrk aga kodus oli hea olla. Sain reedel dokumendid ja soovitused kaasa, et millal pean minema niite välja võtma. Helistasin teisipäeval naistearstile ja kurtsin, et valu lööb kõhust ka selga ja enesetunne pole kõige parem. Arst soovitas minna tagasi naistekliinikusse ja siis vaatab mind opereerinud arst üle ja otsustab mida teha. Sõitsime kohale võeti vereproov, palavikku oli 37,3 C ja pissiproovi pidin ka andma. Arst vaatas üle ja tegi saatekirja uuringule Meremeeste haigla EMOsse. Läksin sinna, ootasin estakaadi peal, ei midagi, seal ainult kiirabid, kuid sisse ma ei julgenud minna. Nõrkus oli peal, minutid möödusid. Kui 20 minutit olin seina najal seisnud, siis otsisin mobiilist telefoninumbri ja helistasin. Nad vabandasin ja ütlesid, et ma võin sisse tulla. Läksin, võtsin järjekorda. Mind kraaditi, mõõdeti vererõhku ja pandi istuma. Siis tuli noormees ja juhatas mu edasi EMO vooditega ruumi. Mulle näidati koht kätte ja lasti riided nagisse panna. Ei teadnud kas seal prügikastide kõrval voodile võin istuda, istusin ja võtsin saapad jalast ja heitsin pikali. Siis ootasin ja mulle pandi kanüül, alguses ühte kätte, siis teise. Millegipärast ei pandud nõela plaastriga käe külge vaid seoti sidemega. Ootasin, siis küsisin luba WCsse minna. Panin telefoni kotti, saatsin Arkole sõnumi, et võib koju minna, et pole mõtet oodata, sest pole teada kaua mul aega läheb. Vaatasin kuidas inimesed tulid ja läksid. Korra vestles arst minuga ja kui ma ei teadnud oma ravimite nimetusi siis teatas, et ega tema minu kotist otsima ei hakka. Varsti tuli noormees ratastooliga ja viis mu liftiga teisele korrusele, kus selgus, et ta on hooldaja ja viib mu kompuutriuuringule. Seal imestas protseduuriõde, et see kanüül liigub, hoidis kinni sõrmega kui seda joodilahust masin mulle lasi ja uuring sai tehtud. Mind viidi tagasi EMOsse. Ootasin ja tukastasin, kui tuli arst ja ütles, et peale sellist alles olnud rasket operatsiooni on valu loomulik ja ütles, et ma võin koju minna, et saan eest registratuurist paberid. Selgus, et lisaks 2 tbl 500 mg Paracetamolile on vaja juurde võtta ka 600 mg Ibumetini ja see sobib valuravina 3 korda päevas. Ma tõusin püsti, panin riided selga ja kutsusin Arko järgi. Aega oli seal kulunud 3,5 tundi. Teadmine, et võin koju tagasi minna ja ravimeid rohkem võtta ei parandanud mu enesetunnet. Olin pool päeva haiglates olnud ja igatsesin koju. Haiguslehel olin 2 nädalat ja siis sain tööle hakata kodukontoris. Taastusin ja nõrkus kadus. Kevadeks olin jälle asjalik ja toimekas. Hea, et niigi läks. Tervis korras ja naistearst kirjutas, et vajalik on poole aasta pärast jälle kontrolli tulla, sest analüüsid olid korras ja koeproov ei näidanud õnneks midagi halba. Eks ma siis hoian ennast ja elan edasi. Haiglapersonal oli Pelgulinna Sünnitusmajas hästi hoolitsev ja abivalmis. Õnneks mulle koroonaviirust külge ei tulnud ja enne operatsiooni sain ühe AstraZeneca vaktsiini märtsis ja juuni alguses teise doosi ning õnneks mul mingeid kõrvalmõjusid ei tekkinud. Tänulik olen ma Arkole, kes mind igale poole viis ja kannatlikult ootas ja siis jälle koju sõidutas.