Rabas sügist nautimas

Eile peale ujumist läksime metsa. Ilm oli ilus ja oktoobri lõpu kohta ikka liiga soe veel. Pääsküla terviserajad on heade teeradadega ja põnevat uudistust väärt. Seal liikus ringi päris palju spordihuvilisi, nii joostes, kepikõndi tehes, jalgratastel ja rullsuuskadel. Arko tegi ka ratastoolis sõitu ja mina klõpsisin fotokaameraga imelisi looduspilte. Jalutasime päris hulga maad ja imesime endasse kosutavat metsaõhku. Sel ajal helistas mulle Tallinna TV ja soovis minu käest saada intervjuud puuetega laste hoiu teemal aga keeldusin viisakalt, sest pole nõus rääkima asjadest, mida arvuliselt ei oska peast hinnata (nt intervallhoidu vajavate laste arv Tallinnas). Küll aga võin kindlalt öelda, et vajadus on suurem, kui informeeritust ja teenuse kasutamine on vajalik kõikidele puuetega laste vanematele, kes seda sooviksid. Kindlasti oskab selle kohta infot anda meie tegevjuht Tauno Asuja ja juhatuse liige Külli Urb, kes puuetega laste valdkonnaga tegelevad. Samas on tore teada, et minu blogi sissekandeid ajakirjanikud jälgivad ja selleks ma sinna neid uudiseid panengi, et informeeritus suureneks ja teadlikkus võimalustest tõuseks. Samas oli mul kahju, et ajapuuduse tõttu sinna Tallinna lastekodu infotunnile ei jõudnud. 
Parimad neist on siin:

Jõgevamaal sünnipäeval ja puhkamas

Eelmisel nädalal olin magistriõppes Tallinna Ülikoolis ja samale laupäevale sattusid ka EIL bowlingu individuaalsed meistrivõistlused bowlinguks. Seda korraldasime meie ehk Tallinna Invaspordiühing ja osalejaid oli ka ühingust 9. Minu panus piirdus vaid peale võistluste lõppu diplomite välja kirjutamisega ja neid oli üsna tore kirjutada, sest meie omadele tuli mitmeid medaleid (tervelt 6!), mis on väga hea tulemus, sest osalejaid oli 40. Eesti 6 klassi meistriteks bowlingus pärjati tervenisti 4 Tallinna Invaspordiühingu sportlast Arko Vool, Ahti Tiesel, Marika Karafin ja Ülo Kalviste. Teise ja kolmanda koha väärilised olid veel Peeter Mägi, Mai-Liis Käärd. Tublid igatahes.

Pärast parimate bowlingu võistluste osalejate autasustamist medalite ja diplomitega asusime teele. Sõitsime Mustamäelt Lasnamäele, võtsime sealt auto peale Triinu pojukesega ning veeresime Jõgevamaale. Viisime värskele vanaemale ja kannatamatule tädile, onule tite imetlemiseks ja katsumiseks. On selline tubli poisslaps, kes autos magab või siis uudistab vaikselt omaette.  Siis läksime Arko ema sünnipäevale. Kuigi teised sugulased ja külalised olid käinud peol õigel päeval, 19.oktoobril, siis meie saabusime hiljem. Kodu oli mõnusat kapsalõhna täis, mis oli nii mõnus ja liha ja sült. Inimesed, kelle vanemad on elus, on ikka õnnelikud ja kui nad nii tublid ja head sööki teevad, siis on lausa rõõm neid näha. Rääkigu vanarahvas oma nalju ämmadest edasi aga tegelikkuses on minul olnud hea läbisaamine mehe vanematega. Poiste vanaema- vanaisaga saame siiani hästi läbi, kui ainult minul see elu nii kiire poleks. Õhtuti olen nii väsinud, et strateegilise juhtimise lugemise ajal jään magama koos kirjatükiga.  Eriti tore oli kui pühapäeval fotokaameraga pilte sai maal teha. Piltidele jäid Arko, ema Linda, Toomas, kassid Intsu ja Antsu, hobused, lambad, õunad ja muud huvitavat. Pildistasin ka sügist Vooremaad, nii udus, vihmas kui värvikireva looduse taustal. Tegelikkuses on ikka mõnus küll kui linnast välja saab ja see on päris maandav puhkus. Esmaspäeva hommikul veeresid autorattad taas Tallinna poole. Nii see nädal nädala järel möödub ja suvest on saanud sügis ja kaugel see taligi enam on.   

Lapsehoid on abiks puudega laste vanematele

Selline tore uudis siis täna Raepressilt. Tahtwsin ise esmaspäeval minna seda infotundi kuulama aga klienditöö võttis niipalju aega, et projektitutvustus sai enn läbi. Infot neil,e kelle elu see kergemaks muudab.

Raepress, 27. oktoober 2011
Tallinna lapsevanemad saavad töölkäimiseks tuge

Välisprojekt „Ööpäevaringne lapsehoiuteenus raske ja sügava puudega lastele Tallinna Lastekodus“ lubab lapsevanematel pühenduda rohkem oma tööle. Linnavolikogu nõustus Tallinna osalemisega EL struktuurivahendite inimressursi arendamise rakenduskava välisprojektis, mille kaudu pakutakse Tallinna Lastekodus ööpäevaringset lapsehoiuteenust raske ja sügava puudega lastele. Tallinna linn toetab projekti aastatel 2011–2013 omafinantseeringuga summas 18 541 eurot; projekti kogueelarve on ligikaudu kümme korda suurem (173 249 eurot).

Sihtgrupis on 22 raske ja sügava puudega lapse vanemat, kes on parimas tööeas ja erialaste oskustega, kuid kellel puudub hoolduskoormuse tõttu võimalus tööl käia. Nende lastele osutatakse projekti raames pühapäeva õhtust kuni reede õhtuni ööpäevaringset lapsehoiuteenust, mis lubab vanematel tööle asuda. allinna Lastekodu intervallhoiuteenust puudega lastele on rahastatud linnaeelarvest. Teenus on nõutud ja hinnatud, nõudlus selle järele on üha suurenenud: kui 2007. aastal osutati teenust 22 lapsele, siis oli nende arv läinud aastaks juba kahekordistunud; 2009. aastal tehtud küsitlusel andsid lapsevanemad teenusele väga positiivse hinnangu. Ehkki vajadus ja ka ruumid teenuse laiendamiseks on lastekodus olemas, puudusid linnal võimalused seda piisavas mahus rahastada.

Külm on ja aina jahedamaks läheb

Väljas sajab või mängib tuul kuldsete vahtralehtedega ja õhus on tunda sügist. Külm on ja eriti veel kodus, sest meie kortermaja renoveerimine käib aga meil pole ikka keskkütet. Lohutasin küll ennast ja pereliikmeid, et tähtaeg on alles (või nüüd juba) 2. novembril aga jama on küll. Radiaatorid võeti maha juba mitu nädalat tagasi ja siis oli Rene kodus. Seejärel tuldi uusi panema aga oh häda, siis olid need vanad kronsteinid seina peal, öeldi, et tulevad homme ja siis jäi Arko koduaresti. Nüüd puuriti auke seintesse ja järele jäi peale puuri välja võtmist koledad suured augud köögiseinale. Eelmisel nädalal pandi torusid, kuid nüüd on radiaatoritel isegi nupud küljes, kuid torudega ühendatud ikka pole. Kohati tundub, et asjad kohe üldse ei liigu ja kui liiguvad, siis vales suunas. Eile käis naabritädi meie radiaatoreid vaatamas ja siis selgus tõsiasi, et meie 1. korruse köögiradiaatorid on liiga pisikesed, 40 cm aga naabritel kõrgematel korrustel on 20 cm pikemad. Aru ma ei saa, mis toimub. Tellingud on akna taga, mehed kõnnivad ringi juba siis, kui valgeks läheb, autoparkla on risu ja polte täis. Arko avastas ühe suure poldi isegi oma auto tagumise rehvi seest. Karm ja väsitab see tolm, augud seintes, poolikud radiaatori ühendamised ja korralagedus. Kurtsin muret isegi korteriühistu esinaisele ja eks peale minu on neid kurtjaid veel mitmeid. Kööki korralikult ei pääse, sest niigi tillukese köögi on kraanikausi ees hõivanud hõbedane külmkapp. Süüa teen ja nõusid pesen külg ees. Hommikul viskasin ära maisihelveste karbi, sest seal oli tolmu rohkem kui helbeid. Elutoas on kardinad ripakil, sest ootan torumehi ja raamaturiiul laiutab rõduukse ees. Muidu terved lapsed on tatised ja köhivad. Premeerisin neid paar päeva tagasi soojapuhuriga ja nüüd on seal sauna eesruum. Tahaks juba kutsuda appi meie oma tuttavat remondimeest, kes need karmid renoveerimisjäägid kõrvaldaks. Tolmuvabadust tahaks ka ja sooja tuba. Loomulikult oleks tore hommikukohvi juua ilma, et akna taga kellegi jalad ja kiiver paistaksid. Praegu on pime, istun teki all ja üritan õppida. Homme jälle kolm pikka päeva ülikoolis, kuid see eest mürast ja ehituskärast eemal.  

Uus väike sugulane

Täna käisin koos Arkoga peale õppetööd Stockmannis hulludel päevadel. Eriti miskit ei ostnudki aga pärast läksime sünnitusmajja. Aga Arko polnudki veel ühtegi värsket titemammat haiglas sees vaatamas käinud. Nüüd siis jälle kogemuse võrra vanaonuna rikkam. Küsisin igaks juhuks luba garderoobist, et võime suure liftiga sõita (väiksemasse lihtsalt poleks ratastooliga mahtunudki) ja nii me 5. korrusele pääsesimegi. Arko õetütar sai poja. Vaatasime siis Tallinna Keskhaiglas selle väikese ilmaime ära. Oli teine hästi armas ja tilluke oma õnneliku emme süles. Tubli Triin! Nüüd siis paar päeva juba noor ema. Soovime talle, pojale ja värskele vanaema Margitile jaksu ja tuge - küll siis väike mees suureks kasvab. Tegime päikeselise poisiga pilti ka mobiiltelefoniga. Nii rõõmus uudis ja nüüd siis ära nähtud see värske ilmakodanik. Nime konkurss on juba avatud, sest õige nime otsing alles käib. Loodame, et selle poole meetrise ja natuke üle 3,2 kilone poisslaps ka ühe ilusa mehepoja nime endale saab. Magas teine nii magusalt peale õhtusööki ja käsi oli vapralt püst nagu tahtes öelda - edasi Kentuki poisid!

Nokia kontserdimajas ABBAt kuulamas ja vaatamas

Eelmisel nädalavahetusel käisin koos Arkoga Nokia kontserdimajas ABBAt kuulamas. Lauljad olid ka muidugi ägedad ja esinejad olid valitud tõeliselt multikulti stiilis. Menulugusid esitasid Eestist Gerli Padar, Dave Benton, Tanja Mihhailova ja  Stephen Hansen Norrast. Teater Vanemuise koduleht tutvustab sellise tekstiga: "Kontsert-tantsuetenduses "Thank You for the Music" osalevad WAF Laulu- ja Tantsukooli lauljad, bänd, Vanemuise balletitrupp ning Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased. Kokku astub Vanemuise suure maja laval üles ligi 50 artisti ja kõlab hittidest koosnev muusikavalik!"

 

 Tegelikkuses oli palju diskosära, kirevaid kostüüme, poolpaljaid mehi ja Bentoni Money, mony laul oli ka võimas, baletitantsijad olid nii lahedad ja pala Super super oli ilus. Piletid saime nii, et meile töömeilile tuli sooduspakkumine vanavanemate päevaks ja kuna mina ja Arko oleme ju nii vanaed, et juba vanatädid ja -onud, siis bronnisime sooduspiletid 15 eurot tükk (tavahind oli 27). Rahvast oli palju aga oli ka vabu kohti, eriti rõdul. Istusime 9. reas ja sinna pääses ka ratastooliga ääre peale istuma, sest see ongi laiem rida. Oli hea kuulata, vaadata ja kiita tahan ma teenindajad, kes olid abivalmid ja püüdlikud ning seepärast tundsime endid nagu vippidena. Kui algas vaheaeg või lõppes kontsert, siis lasid nad Arko esimesena välja. Muigasin kõrval, et muidu tallatakse ta seal ära selle külastajate massi all. Oli ka teisi erivajadustega inimesi, silma jäi soomlane, kes kõndis kepikõnnikeppide abil ja pime mees, keda saatis naine. Päris kaunis õhtu oli ja meile meeldis, eriti see 2 korda esitatud Waterloo. Lava peal keerles vanas stiilis plaadikeerutaja ja mängis ABBA plaat. Veel oli laval 4 klaaspuuri, milles ABBA-stiilis 4 valges kostüümis taustalauljat laulsid. Tantsunumbrid olid ka hästi kaasaegsed ja riided põnevad vaadata. Isegi disko klaaskuul keerles mingil ajal lae all. Tore oli ja mulle meeldis tugevalt kõlav Tanja Mihhailova häälega esitlus. Kena oli ka vaheajal juua mahla teatrikohvikus ja näkitseda Kalevi marzipanibatoonikest. Teenindajad sõidutasid meid liftiga. Esmakordselt Nokia kontserdimajas viibises häiris mind see, et kuskil pole viiteid ratastoolis külastaja jaoks ja need trepiastmed on üks ühtlane hallus, mis kehva nägemise korral võib märkamatuks jääda treppide algus ja lõpp ning siis on koperdamine kerge tulema. Lifti ilma teenindajata kasutada ei saa, sest see töötab ainult magnetkaardiga. Aga ikka oli ilus ja nüüd tean kindlalt, et ma ei igatse taga linnahalli kõledat saali ja invavaenulikku keskkonda.Las jääda mälestused lapsepõlve.

Abivahendikeskusest Eestis

Tutvusime Soomes eelmisel reedel Toimiva kotiga aga meil Tallinnas on ka sarnane puudealase teabe keskus olemas ja asub Astangu Kutserehabilitatsioonikeskuse ruumides. Projektipõhist tegevust rahastab Sotsiaalministeerium ja Euroopa Liit. Rohkem infot leiad siit.

Keskkond ja erivajadused

2008. aastal alustas Astangul ESF projektina tegevust Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus (PTAK).
Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuses:

• koostatakse juurdepääsu ja kasutatavuse põhimõtetest lähtuvaid keskkonna kohandamise eksperthinnanguid
• nõustatakse abivahendi valikul ja hankimisel ning juhendatakse selle kasutamisel
• antakse sõltumatut informatsiooni abivahendite ja abivahendimüüjate tootevaliku ja toodete maksumuse kohta
• antakse nõu, kust ja kuidas saada toetust abivahendite eest tasumiseks ning keskkonna kohandamiseks
• korraldatakse universaalset disaini ja keskkonna kohandamise võimalusi ja viise tutvustavaid üritusi

Keskuse teenused on tasuta ning neid osutatakse inimestele üle kogu Eesti.
Põhjalikuma ülevaate Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuse tegevusest saad nende kodulehel.