13. oktoober 2011

Nokia kontserdimajas ABBAt kuulamas ja vaatamas

Eelmisel nädalavahetusel käisin koos Arkoga Nokia kontserdimajas ABBAt kuulamas. Lauljad olid ka muidugi ägedad ja esinejad olid valitud tõeliselt multikulti stiilis. Menulugusid esitasid Eestist Gerli Padar, Dave Benton, Tanja Mihhailova ja  Stephen Hansen Norrast. Teater Vanemuise koduleht tutvustab sellise tekstiga: "Kontsert-tantsuetenduses "Thank You for the Music" osalevad WAF Laulu- ja Tantsukooli lauljad, bänd, Vanemuise balletitrupp ning Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased. Kokku astub Vanemuise suure maja laval üles ligi 50 artisti ja kõlab hittidest koosnev muusikavalik!"
 
 Tegelikkuses oli palju diskosära, kirevaid kostüüme, poolpaljaid mehi ja Bentoni Money, mony laul oli ka võimas, baletitantsijad olid nii lahedad ja pala Super super oli ilus. Piletid saime nii, et meile töömeilile tuli sooduspakkumine vanavanemate päevaks ja kuna mina ja Arko oleme ju nii vanaed, et juba vanatädid ja -onud, siis bronnisime sooduspiletid 15 eurot tükk (tavahind oli 27). Rahvast oli palju aga oli ka vabu kohti, eriti rõdul. Istusime 9. reas ja sinna pääses ka ratastooliga ääre peale istuma, sest see ongi laiem rida. Oli hea kuulata, vaadata ja kiita tahan ma teenindajad, kes olid abivalmid ja püüdlikud ning seepärast tundsime endid nagu vippidena. Kui algas vaheaeg või lõppes kontsert, siis lasid nad Arko esimesena välja. Muigasin kõrval, et muidu tallatakse ta seal ära selle külastajate massi all. Oli ka teisi erivajadustega inimesi, silma jäi soomlane, kes kõndis kepikõnnikeppide abil ja pime mees, keda saatis naine. Päris kaunis õhtu oli ja meile meeldis, eriti see 2 korda esitatud Waterloo. Lava peal keerles vanas stiilis plaadikeerutaja ja mängis ABBA plaat. Veel oli laval 4 klaaspuuri, milles ABBA-stiilis 4 valges kostüümis taustalauljat laulsid. Tantsunumbrid olid ka hästi kaasaegsed ja riided põnevad vaadata. Isegi disko klaaskuul keerles mingil ajal lae all. Tore oli ja mulle meeldis tugevalt kõlav Tanja Mihhailova häälega esitlus. Kena oli ka vaheajal juua mahla teatrikohvikus ja näkitseda Kalevi marzipanibatoonikest. Teenindajad sõidutasid meid liftiga. Esmakordselt Nokia kontserdimajas viibises häiris mind see, et kuskil pole viiteid ratastoolis külastaja jaoks ja need trepiastmed on üks ühtlane hallus, mis kehva nägemise korral võib märkamatuks jääda treppide algus ja lõpp ning siis on koperdamine kerge tulema. Lifti ilma teenindajata kasutada ei saa, sest see töötab ainult magnetkaardiga. Aga ikka oli ilus ja nüüd tean kindlalt, et ma ei igatse taga linnahalli kõledat saali ja invavaenulikku keskkonda.Las jääda mälestused lapsepõlve.

Kommentaare ei ole: