14. august 2011

Viljandis Eesti invaspordi MV-l

Viljandi, Viljandi... Ikka paar korda aastas saame sinna mägedega linna ja need linnatänavad on ikka nii kõverad, kurvilised aga viivad järve äärde. Sel laupäeval toimusid seal staadionil Eesti Invaspordi Liidu Eesti meistrivõistlused. Hommiku kella 11-ks oli kohale saabunud üleootuste vähe osalejaid - tervelt 40 liikumispuudega inimest. Kui arvestada, et puuetega inimestest on liikumispuudega inimesi kõige rohkem, siis tundub imelik, et üle-eestilistele invaspordi kergejõustiku meistrivõistlustele tuleb osalejaid kokku alla poolesaja. Positiivne on see, et inimesed tulevad kohale üle Eesti ja soovivad võistelda, end proovile panna ja ei karda kaotada. Kui neidki inimesi vaadata, siis vanu on keskealisi on aga noori on mõned üksikud. Kurb on asi ka seetõttu, et võistlusklassides on konkurents praktiliselt olematu, väljaarvatud ratastoolis mehed. Teiste puhul ei saa alati kolme inimestki kokku. Natuke nadi on iseendaga võistelda. Alasid oli ka palju: jooksud, ratastoolisõidud, kaugus- ja kõrgushüpe, kettaheide, kuulitõuge ja odavise. Terve päeva olime Viljandis staadionil. Mina tegin pilte ja aitasin kohale tuua ja välja panna sponsorite reklaamid.
Samas kummitab mind küsimus, et kui nii edasi läheb ja noori peale ei tule, et kas siis sureb Eesti invasport üldse välja? Peaks vist pilgu pöörama nii meie riigi (valitsuste) kui ka linnavalituste poole. Viimastel aastatel on vähenenud invaspordi toetamine ning enamus tegelevaid mittetulundusühinguid tegutsevad kohapeal invaspordiga vabatahtlikus korras. Probleemiks on kindlasti ka rahapuudus, kasvavad nõudmised treeningutele, treeneritele, inventarile. Liikumispuue iseenesest o kulukaim puudeliik, sest oluline on nii spordihoonete ja -ujulate ligipääsetavus, transport, abivahendid ja turvalisus sportimisel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et medalid ja diplomid said autasustamisel aplausi saatel üle antud. tulemused said paljudel kirja paremad kui eelmistel võistlustel ja ilm oli sportimiseks hea, sest polnud ei kuum, ei külm ega vihmane. Paras ja mõnus Eestimaa suvi, kuigi oleks võinud veidike soojem olla. Arko oli tubli aga Eesti meistriks ei tulnud. Tõi koju tervelt 4 medalit (2 hõbedat ja 2 pronksi), millest 3 olid ratastoolisõitudest ning neljas ketaheites. Kuulitõuke ja odaviske tulemused jäid tagasihoidlikumaks, piirdudes 6. ja 7. kohaga aga siiski oli konkurent olemas. Mina olin kohal tema suurima fännina ja mul tõesti meeldib invaspordiüritustel käia. Nii tore vaheldus ja võimalus pilte teha. Pärast käisime söömas mingis söögikohas, mis oli tõeline nõukaaegne söökla aga kuna olime nii näljased, siis sõime oma praed ära ja nautisin seda värskelt tehtud masinakohvi. See oli hea ja viis une ära ka tagasiteel. Üks osaleja mõtiskles laupäeval Viljandis, et traumasid ja avariide tagajärjel lisandub liikumispuudega noori aga invaspordini nad teed paraku ei leia. Kus nad on. Andke neile meie kontaktid Tallinna Invaspordiühingu blogi alt või Eesti Invaspordi Liidu kodulehelt www.eil.ee . Ka peale raskeid õnnetusi, olukordi läheb elu edasi. Invasportlased on toredad, huvitavad ja elujõulised inimesed. Koos oleme tugevad.

Pilte näeb siit. Pilte on palju ja nautige neid imelisi sportlikke hetki. Sõbrad ja huvilised, pilte võib kasutada aga kohustus on viidata pildi autorile, kelleks on Tiia Tiik.

Kommentaare ei ole: