23. august 2011

Esimese töönädala tegemistest

Juba ongi nädal tööd tehtud ja peale puhkust sisse elatud. Jõudsime auto teenindusse viia, seejärel kiruda ja vanduda, sest auto lihtsalt ei sõitnud. Tunne oli nagu sõidaks hobusega Endla tänavalt koju Black Mounti ette. Arko veel proovis autoga linna vahel sõita aga mida sa ikka teed, kui auto uriseb, jõnksutab ja tagant tahmapilve välja ajab. Kohutav. Teeninduses vahetati õlisid ja filtreid ja tehti sõbrakaart. Säh sulle sellist sõbrahinda. Mustamäe osakonna juhatuse koosolekul käidud läksime koju. Sööma ja uudiseid vaatama. Hommikul siis Arko helistas ja kästi auto kohale tuua. Mooni tänaval siis selgus, et vaatavad üle kas lõunaks või siis lubasid esmaspäeval ette võtta. Arko rahulikus ise ja teatas, et autot on kella 3ks vaja. Poole tunni pärast siis helistati, et auto on korras. Kohapeal vabandati, et nende viga oli ja nüüd on korras. Võtsime võtmed ja proovisime sõita ja masin töötaski. Hea seegi, sest saime autoga sünnipäeva söögid ja joogid ära tuua.

Aeg lendab kiiresti ja nii oligi kaua edasi lükatud ja hoolikalt planeeritud sünnipäev käes. Kohale tuli palju sugulasi, sõpru ja tuttavaid. Üle Eesti tulid kokku ja mõned jätsid tulemata ka. No mis teha, kui loomad ja viljad ei anna oodata... Tegelikult oli tore pika laua taga sülti ja salatit ja torti süüa. Sai jutustada, tantsu lüüa ja oligi pidu hommikuks läbi. Peale koristustööd ja prisket hommikusööki jõudsime lõunaks koju. Magasime veidike ja õhtul läksime lauluväljakule Vabaduse laulule. Lootsin kogu hingest, et ei saja. Oligi mõnus ilm, rahvuslikus meeleolus ja mis peaasi tasuta pidu. Ratastoolirahvale ja nende saatjatele olid korraldajad suure vaateplatvormi teinud ja see oli väärt. Kui ise kõnnid kahel jalal, siis tavaliselt ei kujuta ettegi, et ratastoolis istudes näeb ainult inimeste vöökohti ja tagumist poolt. Muu kogu ilu ja tulede võlu laval jääb siis nägemata. Rahvast oli palju kohale tulnud ja tabasin ennast mõtisklemas, et huvitav muusika valik. Ootaks nagu 20 aasta taguseid laule aga tuleb noorte muusikat ja siis trummipõrinat, sekka Riho Sibul ning Kerli ja Sinead. Jõudsin arvamusele, et ju vist sellepärast tehti selline valik, et kutsuda kohale ka nooremaid. Tulid minugi pojad ja rääkisin teistele, et meie perel on taasiseseisvumispäevaga eriline suhe, sest minu emal sel päeval sünnipäev. Kui ema veel elas, siis ta oli õnnelik, et elame vabas Eestis ja tema sünnipäev on alati vaba ja lipupäev. Nüüd oleme sel päeval ikka surnuaial küünlaid käinud panemas ja mälestusi meenutamas. Kell 23:02 oli see hetk, millal lasti õhku valged õhupallid, mis augustiöösse kadusid. Rahvas juubeldas regilaulu saatel.

Aasta 1991 olid ärevad ajad. Alustades sellest, et minu laste isal oli läbimata NL sõjaväeteenistus ja selle kartuses ta jaanuaris metsa peitus. See tundub uskumatu aga hirmutasid need Läti sündmused ja inimesed olid hirmul. Seda suurem oli rõõm, kui 20. augustil taastati Eesti Vabariigi iseseisvus ning 7 kuu pärast sündis minu esiklaps, kellele anti EV sünnitunnistus. Nüüd on need vabaduse lapsed 19-aastased ja sama vanad kui meie sel ajal. Hea ja uhke on elada ja tunda, et oled vaba eestlane oma kodumaal. Mulle igatahes meeldis see koosviibimine ja ühtsus, mis inimesi lauluväljakutel seob. Oleme väike riik aga meid on siiski terve väljaku täis ja rohkemgi veel ning lapsed on meie tulevik.

Kommentaare ei ole: