7. märts 2015

1944 filmielamus tõi kaasa mälestused

Nüüd on nähtud Eesti film "1944". Tekkis palju mõtteid ja küsimusi, mida pole enam omadelt küsida aga Muhu vanaema Roosi on rääkinud, sest tema koos 2 lapsega saadeti oma kodust ära 1944.aasta suvel. Sõda jõudis saartele. Vanaisa oli sõjas aga vanaema läks 2 pisikese lapsega Kiviõli linna ja töötas haiglas halastajaõena. Nii sündis minu ema seal 20.augustil 1944 Kiviõli linnas. Mu vanaema koos lastega läks peale sõda tagasi Muhumaale aga vanaisast sai metsavend, kes kaotas elu Pärnu jões haarangute ajal peale sõda. Tubli vanaema kasvatas üksinda üles 7 last. Neist on praegu elus vaid tädi aga lapsi ja lapselapsi on meie suguvõsas hulgi. Väärt film ja täpselt sarnaselt mu vanaema sellest elust rääkis ja praegust Eesti Vabariiki ta ei näinudki, sest suri septembris 1985. Seda filmi peaksid meie noored vaatama, sest vabaduse eest on võideldud, kannatasid paljud, kuid me kestame edasi. Olen kuulnud ka teiste perede kannatustest, näljahädadest, kodudest väljaajamisest, loomadest ja taludest ilmajäämisest, Siberisse ja vangilaagritesse saatmisest. Tundub, et neil, kes välja rändasid läks paremini ning selliseid ajaloolisi hetki peabki jäädvustama, salvestama, sest inimesed kaovad, mälestused tuhmuvad.   

Kommentaare ei ole: