Tööjutud: kliendid kiidavad

Olen sotsiaaltöötajana töötanud ühes ametis üle 15. aasta. Kliendid tulevad ja lähevad, aastad kaovad ja mõned tulevad tagasi. Tooma uusi dokumente, vahetama taksokaarti või on nad üldse selle ära kaotanud. Ainus asi, millega kliendid ja nende lähedased, pereliikmed rahul pole on see meie Mooni tänava bussipeatus. Seda lubatakse juba aastaid teha, sest vajadus on olemas kuna Taksopargi ja Hipodroomi peatuse vahel peaks kindlasti olema Mooni peatus. Sellega kaasneb vajadus teha ülekäigurada aga see on võimalik ja vajalik. Linn on kommunaal- ja transpordiameti poolt andnud lubaduse, et see peatus tuleb. Vastusega saab tutvuda siit (LINK).
Viimasel ajal juhtub päris mitu korda kuus, et pensionäridel varastatakse rahakott koos raha ja dokumentidega ning siis on vaja kõik uuesti taotleda. Olen siin vahel ka olnud lohutaja, toetaja, nõuandja ja mida kõike veel. Inimesed on toredad ja eriti nalja teeb see, et olgugi mul kindlad vastuvõtu ajad, siis inimesed tulevad ikka kas hommikul õvi üldsegi päeval, kus vastuvõttu pole. Mõni rõõmustab, et sa oled ju alati kohal ning siis on kõik saanud kiiresti korda aetud, kuid on ka selliseid, kes on pahurad, et uks on kinni ja mina linnas üldsegi koosolekul. Tänagi üks klient heistas ja küsis, et kas ma teda mäletan ja rääkis kuidas ta mulle tuppa astus ja pikali kukkus. Ma tõepoolest ei mäleta, sest neid kukkumisi juhtub harva aga inimesi käib palju. Samas nemad mäletavad mind hästi ja tulevad või helistavad, kui mõni probleem tekib või soovivad lihtsalt saada nõustamist, et oma elukesega paremini hakkama saada. Mõni kiidab ja on lihtsalt tänulik, et temasse viisakalt suhtutakse. Mõni teine on jälle häbelik ja poetab pisaragi, sest abi on nii raske küsida või siis paluvad viisakalt luba suhelda vene keeles. Eks ma siis ikka luban suhelda ja seletan neilegi püüdlikult sotsiaalteenuste korraldust ja toetuste saamise tingimusi. Tallinnas palju võimalusi, kuid ka palju inimesi aga kui on tööd, siis lendab ka aeg kiiresti ning hommikust saab õhtu ja esmaspäevast kesknädal ja reede. Vahel on nii kiire, et pole aega lõunatada ega kohvi juua aga õnneks on kliendid viisakad ja võileib või supp saab ikka tööpäeva jooksul söödud ning on aega ka majas teiste inimestega suhelda, kogemusi vahetada või paar sõna vestelda. Igal esmaspäeval tulen usinasti tööle ja ootan rõõmuga oma kliente, olgu need siis uued või vanad tuttavad.