Abivahenditeenust korraldasid seni maavalitsused ning kokku oli 17 üksust, kellega koostöös püüdis riik tagada inimesele sobiva abivahendi kiire kättesaadavuse. Inimeste abistamiseks ettenähtud raha jaotati maavalitsustele elanike arvu, mitte inimeste vajaduste järgi. Abi osutamise muutis veelgi keerulisemaks see, et abivahendit sai riigi toetusega taotleda vaid oma maakonnas. Inimene pidi ootama ja ootama. Ootama ka, et istuda, seista, liikuda või magada. Kui oodata polnud võimalik, pidi ta leidma ise võimaluse hädavajalik abivahend soetada, saamata tagantjärele riigilt kompensatsiooni.
Uue korralduse järgi vastutab teenuse eest sotsiaalkindlustusamet ja abivahendi saamise kiirus või maht ei sõltu enam sellest, millises piirkonnas inimene elab. Pole enam nii, et mitu kuud enne aasta lõppu polegi raha puudumise tõttu võimalik vajalikku abivahendit saada.
LISAKS SELLELE, et abivahendite saamine oli seotud maakonnas elavate abivajajate hulgaga, oli ka abivahendeid pakkuvate ettevõtete arv piiratud ja seotud maavalitsuse lepinguga. Inimese valiku määrasid tihti paar piirkonnas asuvat ettevõtet. Suurema valikuvõimaluse tekkimiseks oli vaja abivahenditurg avatuks muuta, et tekiks võimalus ka uutele pakkujatele.
Nüüd otsustab inimene ise, millise ettevõtte juurde ta läheb, ja tema otsus ei sõltu sellest, millise maakonnaga seotud ettevõttel on teenuse osutamiseks parasjagu raha. Olen kindel, et nii siiani turgu valitsenud kui senised väikese turuosaga ja uued abivahendiettevõtted tulevad muudatustega kaasa. Peamine on, et inimesel on vaba valik ning ta saab oma otsuste kaudu anda ettevõtetele ja riigile tagasisidet, missuguse kvaliteediga abivahendeid millises mahus ta vajab.
Selleks et iga soovija saaks õige abivahendi õigel ajal ja õiges mahus, peab esmalt hankima andmed inimeste vajaduste kohta. Kui enne oli vastutus maavalitsustel, kes andsid endast parima, et tagada paljude piirangute tingimustes kohapeal sobiv lahendus, siis nüüd vastutab sotsiaalkindlustusamet ning riigil on võimalus jälgida kõikide inimeste abivajadust, sõltumata elukohast. On võimalik läbi kaaluda, millised abivahendid peab inimene kohe kätte saama ja kuidas saab tagada aasta lõpuni vähemalt inimeste esmavajaduste katteks stabiilse rahastuse.
ABIVAHENDITELE KULUB inimestel ja riigil aastas üle kümne miljoni euro, millest üle kahe kolmandiku on riigi toetus. Seni on riik koos inimesega maksnud abivahendite eest hindu kontrollimata: nii palju, kui ettevõtted on neile müügi- või üürihinnaks määranud, on ka tasutud. Enamasti puudus võimalus võtta arvesse oma rahakoti suurust ja vajadusi ning võrrelda hindu teiste ettevõtete pakkumistega. Uue süsteemi puhul on võimalik konkurentsi tingimustes tegutsevate ettevõtete abivahendite hindu ja kvaliteeti võrrelda.
Turu avamine konkurentsile ja abivahendite piirhinna kehtestamine aitavad tagada, et vahendid kataksid võimalikult paljude inimeste vajadusi. Kui inimese vajadus on komplekssem ning temale sobiv abivahend keerukam ja kallim, tuleb asi lahendada erimenetlusena. Kui vana süsteemi ajal võis ratastooli taotlemine kesta ka kaheksa või üheksa kuud, siis nüüd tuleb esitada sotsiaalkindlustusametile eritaotlus ja selle läbivaatamise maksimaalne aeg on 30 päeva. Pikka ootamist inimesel enam ei ole.
Uus süsteem on loodud nii, et kehtestatud piirhinda silmas pidades saadakse kätte kaks kolmandiku enam kasutusel olevatest abivahenditest ja kallimaid erilahendusi rahastatakse sotsiaalkindlustusameti eritaotluse kaudu. Kui enne oli kallimate abivahendite taotlemine korraldatud maavalitsuse ja kaks-kolm korda aastas kooskäiva riikliku komisjoni kaudu, siis nüüd käib see vajadust mööda ja inimene ei pea kaua ootama.
Analüüsime ka kehtestatud piirhindu ning eritaotluste sisu ja mahtu, et teha vajaduse korral muudatusi. Kui selgub, et näiteks laste rohkem kasutusel olevate abivahendite üüri piirmäärad on liiga madalad, siis muudame neid. Enamikult ettevõtetelt oleme saanud tagasiside, et suurt hinnatõusu nad vajalikuks ei pea, vaid nad on valmis teenust pakkuma suuremas mahus.
TÄHTIS ON, ET inimene teaks, missugused on teenuse sisu ja maht, millega ta saab arvestada, ning kui suur osa jääb tema enda kanda. Hea on, et lõpeb vajadus häda korral trikitada: registreerida end teise maakonda, kasutada abivahendite saamise õigusega sõbra abi või teha ettevõttega müügihinda juppideks. Reformiga on loodud eeldused, et riik saaks pakkuda inimesele kindlust: abi, mis on lubatud, on õigel ajal olemas.
Uus süsteem on loodud selleks, et võtta arvesse inimeste tegelikke vajadusi ja täita aasta läbi kokkulepitud lubadust inimest aidata. Inimesel, kes abi vajab, on kõige tähtsam teada, et ta saab alates jaanuarist 2016 pöörduda oma sooviga abivahendiettevõtete poole üle kogu Eesti ja tema partner riigis on sotsiaalkindlustusamet (infotelefon 16106). Seega tuleb edaspidi uue isikliku abivahendi kaardi saamiseks pöörduda selle ameti poole. Kõik, kel on abivahendi kaart juba olemas, võivad kehtiva arstitõendi või rehabilitatsiooniplaani alusel pöörduda endiselt otse endale meelepärase abivahendiettevõtte poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar