Laupäev, 15 05 2010, oli talgupäev Tõrvaaugu talus

Eile oli meie üritus Teeme ära 2010 Kõrvemaal, Tõrvaaugu talus, kus oli palju tööd ja palju tegijaid. Ehitustööd algasid möödunud aastal ja nüüd siis oligi vaja täpselt 40 kätepaari ja jalgu abiks koristustalgutele.

Kui hommikul kella 11 ajal kohale jõudsime, siis oli parkimisplatsil juba rida autosid. Õuepealne kihas siblivatest inimestest nagu sipelgapesa. Kuni kella 4 pärastlõunal sai metsa alust koristatud, puid saetud ja laotud, pügatud kipuvitsahekki, keedetud suppi, pestud lagesid ja aknaid, klopitud tekke, vaipu, patju ja madratseid. Koristatud ja riisutud õue pealset. Koka keedetud supp maitses hästi, ka sutsuvimb ja heeringas olid leival imelised.

Päike praadis meid hoolega ja noored ja julged käisid ujumaski Tõrvaaugu järves, Valge hobuse mäe lähedal. Õhtupoolikul täienes lõkkeplats vana põleva prahiga, kamp töökaid mehi aina taris järelkärusse prügi ja vedas seda õigesse kohta. Maja ümbrus sai kena ja Tõrvaaugu talu säras metsa sees. Säras rõõmust ka peremees Hans, meie omadele tuttav pudelimaja ehitaja.

Tahaks juba liikumispuuetega inimeste laagrisse. Loodame, et juulikuuks on ehitustööd lõppenud, saun valmis ja tubades, köögis ja vetsudes siseviimistlus valmis.


Uudishimu renoveeritud Tõrvaaugu talu suhtes sai rahuldatud, kondid tööst kanged aga südames hea tunne ja kopsud värsket metsaõhku täis.

Lumesadu

Hommikul algas lumesadu, siis läks aina hämaramaks. Ilmateadet ennustas täna kommunaalamet, kes ütles, et kisub jamaks ja sajab palju lund. Sadas ja sadas. Ilus oli, kuigi lumesajus olid autojuhid ettevaatlikud ja teed lumised. Veel päevalgi sain imetleda läbi akna lumiseid puid. Tundus ilus seniajani, kui läksime peale tööd Sõpruse pst Rimisse. Arko jättis auto esimesele invakohale ja läksime poodi. Kui ostud tehtud läksime välja ja ohh üllatust. Kojamees oli nii mees olnud, et kõnniteelt lume auto ukse ette pühkinud, ikka nii, et proovi ise kuidas ratastooliga autoni saad. Mii viskas üle, et peale ratastooli auto peale panekut läksin infoletti ja rääkisin oma mure ära. Ruumi oli juu küll kuhu see lumi lükata aga juu see kojamees kaugemale ei näinud kui kõnniteed puhtaks ja lumi kõrvale labidaga lükata. Tulin poest välja ja saingi kätte selle süüdlase. Oli teine noormees ja tuundus, et ega ta sellest probleemist aru eriti ei saa. Arvan, et juu tevad infolaua töötajad talle selgeks. Järgmisel korral kui sama probleemi ette satun, siis pean ikka kirjalikult poele märkuse tegema.

Just eelmisel neljapäeval koolitasime Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidus Euroopa kultuuripealinna vabatahtlikke. Rääkisid liikumispuudega inimesed, kuidas neid abistada, kui on abivahendiks kepp, kargud, tugiraam, ratastool või protees. Lisaks oli juttu teemal invaparkimine, sõidusoodustused, invatakso, liikumisvabaduse portaal invainfost, invateenuse osutajatest.

Rääkisin sõidusoodustustest puuetega inimestele, invataksost ja uulmis-, nägemis- ja liikumispuudega inimeste abistamisest ja teenindamisest. Juba siis mainisin, et porbleemiks on ratastooli lükkamine lumes, liivas või killustikul. Raskusi on tänava äärekividelt maha ja pealesõidud, trepid ja kaldteed, lävepakud. Tõin näitena, et talvel lumekoristuse järgselt on raske bussijuhtidel peatustesse sõita kui peatuse ees ja taga on lumehunnikud. Inimestel on raske astuda üle lumehunnikute ja ratastoolis või lapsekäruga noortel raske bussi saada kui bussiukse ette jääb post, prügikast või reklaamitahvel. Ka see on takistuseks, kui parklate lumest lahti lükkamisel jäetakse lumi invaparkimiskohtadele. Nii ei saaks ja ei tohiks teha, see on lubamatu.
Eks reisisaatjadki õpivad puuetega inimesi teenindama ja arenevad. Reegel on see, et enne appi tõttamist küsi kas inimene soovib, et teda abistatakse. Seejärel saab edasi uurida, et mismoodi ja kuidas seda abi anda. Inimesed tahavad ise võimalikult palju hakkama saada. Aga need vabatahtlikud, kes koolitusel olid said küll teadmisi juurde ja peale koolituse teooriat ka praktikat teha abivahendite kasutamisel ja proovimisel.