Sajab aga siiski lähme line-tantsufestivalile. Pakin kotti ja varsti teele kos kambaga. Kummikud võtan sel korral kaasa ja telgi ka. Mulle täiega meeldib telgis magada. Eelmisel aastal küll tahtis tuul minema pühkida, sel korral on tuul väiksem ja isegi äikest ilmajaam ei luba. Lahe. Pole halba ilma, on kehv või valesti valitud riietus.
Tore on võtta kasutamata jäänud puhkusepäevi välja mõne päeva kaupa. Mais kolm päeva ja nüüd siis neljaspäev. Ja ikka üks päev jääb nädala keskel lühikeseks, kui terve eelnev nädalavahetus on olnud töine. Veel eile tööpäeva lõeptades, rabasin kaasa asju, millega täna jätkata soovisin, kui peavalu tegi oma töö ja rongiga Tallinnast Jõgevale sõites veetsin aega lugemisega. Lugemisvaraks oli Tallinna Puuetega Inimeste Koja ajakirja Kojaline 3 number. Huvitavat lugemist oli seal küllaldaselt. Ka mina ise kirjutasin sinna artikli teemal invatransport versus ühistransport.
Võtsin endale ühe kiire vaba päeva ja tulin Jõgevamaale. Maal on ikka päris ilus olla ja mõnus puhata, kuigi jahh mis puhkus see on kui pean tegema neid asju, mida edasi lükkata enam lihtsalt ei saa. Grillida ja väljas jalutada on mõnus, mõnude mõnnu on lesida aiatoolis, nautida päikesepaistet ja toksida sisse artiklit ning õhtupoolikul võidelda sääskedega ja nuusutada grillist levivat suitsulõhna. Väsitab ära küll see puhkamine. Tegelikult ootan ikka jaanipäeva ja pikka suvepuhkust aga enne seda oma töised asjad lõpuni ära korraldada. Homme jälle uus päev.Täna siin ja juba homme hommikuse rongiga Tallinnasse tagasi tööle. Rongisõit on nostalgiline, eriti veel siis, kui harva sõita saab.
Täna toimus 29. Tallinna Vanalinna päevade raames teist aastat järjest ratastoolisõidu võistlus Shnelli tiigi ääres Toompargis. Kohal oli rohkesti pealtvaatajaid ja invasportlasi üle Eesti – Tallinnast, Jõgevalt, Viljandist, Rakverest, Harju- ja Rapla-, Jõgeva- ja Pärnumaalt. Üritust korraldas MTÜ Tallinna Invaspordiühing, projektijuht Tiia Tiik. Üritust toetas Tallinna Kesklinna Valitsus. Registreerus 25 inimest, kuid kohale tuli neis 19. Starti pääses 18, sest üks sportlane soovis starti minna elektrirolleriga, siis temal kahjuks võistlemiseks luba ei antud. See oleks olnud ebaaus konkurents teiste elektriliste ratastoolikasutajate suhtes, sest kiiruse vahed on suured.
Võisteldi 5 grupis:
1.Lapsed (1500m) – I koht Hegert Toomsoo ajaga 7,40,25;
2.Naised (1500m) – I koht Marika Karafin ajaga 12,20,91;
3.Tugevad mehed (3000m) – I koht Leino Juhkam ajaga 14,49,10;
4.Nõrkade kätega mehed (1500m) – I koht Ragnar Lust ajaga 13,15,85;
5.Elektrilise ratastoolikasutajad (1500m) – I koht Jüri Lehtmets ajaga 8,48,53.
Kui välja arvestada mõned ekstreemsused (uskumatud kukkumised elektritooliga ja kokkupõrge ning rajalt väljasõit), siis läks ratastoolisõidu võistlus igati korda. Päike paistis, sooja oli mõõdukalt ja inimestel oli hea tuju. Kel jaksu läks edasi vanalinna päevi nautima.
Tallinna Invaspordiühing tänab Tallinna Kesklinna Valitsust, Vanalinna päevade programmi juhti ja kõiki vabatahtlikke.
Protokolli ja pildid lisame peagi meie kodulehele aadressil
Üritus toimub pühapäeval, 6. juunil 2010 kella 10.00 – 14.00 Toompargis (Shnelli tiigi ääres). Võistluste algus kell 11.00.
Registreerimine võistlustele kella 10.15 - 10.45.
Võistleme individuaalselt:
a) tavaliste ratastoolide kasutajad (mehed, naised ja lapsed, mehed (nõrgad käed) – tingimusel kui osaleb vähemalt 3 võistlejat)
b) elektriliste ratastoolide kasutajad.
Võistlusdistantsi pikkus on 1500 ja 3000 meetrit.
Peaauhinnaks Soome ja Rootsi kruiisireisid Tallinkilt!
Esimese, teise ja kolmanda koha saavutanut autasustatakse medali ja diplomiga. Korraldajal on õigus teha muudatusi, kui võistlejaid on vähem registreerunud). Tagame osalejatele kerge eine ja transpordikulude kompensatsioon. Osalustasu 25 krooni tasuda kohapeal.
Oma osalemisest teata (nimi, vanus, võistlusklass) kuni 04.06.10 e-mailile arko.vool@gmail.com või Tiia Tiiki telefonil 655 4160, GSM 52 19 102. Lisainfo: Arko Vool GSM 580 580 63,www.vanalinnapaevad.ee
Käisin täna Kuusalus ja olin seal abistajana kaasas, sest abi kulus ära. Ilmataat tegi trikke - sooja oli, päikest ka aga kõige enam oli tuult. Õhtuks oli selline tunne nagu nööril rippuval pesul, läbi tuulutatud ja väga väsinud. Kuigi jah peale suuga töö, värske õhu ja kaasa elamise tõelistele sportlastele ma miskit väsitavat ei teinud. Arko ja temaga koos veel 35 invasportlast olid tegijad.
Võistlesid kuulitõukes, odaviskes, ketteheites ja kõigele lisaks veel hüppasid mõned kaugust ja jooksid. Kohtunikud olid tragid ja asjalikud. Staadion oli ka korda tehtud aga sinna sissepääs ning mäest ülessse sõit oli liig raske ratastoolikasutajatele. Siis olin mina mõnel korral abiks. Igaks juhuks võtsin fotokaamera ja piknikuteki istumiseks kaasa. Suvi on.
Viimaseks alaks oli maraton - see tähendab 5 km ratastooli sõit, milles osales 7 meest, kellest üks katkestas 2. ringil ja esimenene mees Leino tegi viimastele mitme ringiga ära. Põnev oli, pakkusime sõitjatele raja ääres vett juua, sest ega see 12 ringi tugeva tuule käes pole nalja asi. Arko sõitis ka võiduka lõpuni ning sõi suppi ja võttis pärast 3.koha diplomi vastu kuulitõukes. Teistes alades olid teised tugevamad. Tore päev oli, mis lõppes homse ratastooisõidu võistluse raja läbi käimisega, poest vahendite ostmises ja seejärel perele söögi valmistamises. Ka homseks ratastoolisõiduks said numbrid kohale toodud.
Kohtumiseni juba homme 29. Tallinna Vanalinna päevadel Shnelli tiigi ääres kella 11. Meie oleme kohal. Tulge kaasa elama või osalema!
Lugesin tänasest DelfistJUHTKIRJA: Õnnetused hüüavad, aga neid ei kuulata . Kurb tõdeda aga see on nii, et lapsed on ettearvamatud oma käitumise poolest ja kui neid jätta valveta, siis juhtub... Olen täitsa nõus artikli väitega ... Isegi pildi leitsin Interneti otsingust kohe esimese sobiva.
Olen isegi püüdnud ühte võõrast väikelast kaupluse kärust välja kukkumisel. Ja mind tõeliselt häirib, kui vanemad lasevad oma koolieelses vanuses mudilastel koos saabastega istuda ostukäru sees. Seal samas oma poriste jalavarjudega kuhu mina oma toidu ja joogikraami panen. Tavaliselt turvamehed keelama ka ei kipu aga peaks. Ka sealt saab päris ohtlikult sisse ja välja ronida, ka pea ees ja otse vastu maad. Tavaliselt siiski on lapsevanemad mõistlikud ja kasutavad lasteostukärusid ja panevad lapsed sinna korralikult istuma.
Teine juhtum meenub, kus ruttasin koosolekult tööle Tallinna Puuetega Inimeste Kotta aga trollipeatuse poolt tulles märkasin u 1,5 aastast väikelast, kes oli käruga õue jäätud ja nüüd agaralt sellest välja oli roninud. Ootasime koos põnniga lapse ema, kes keldripoes riidekaupa uudistamas oli. Ema oli üllatunud minu selgituse peale, et hoidsin tema last tänavale jooksmast, sest autod olid 1,5 meetri kaugusel. Üldse on laste traumad ja vigastused kerged tulema ja tähtis on samal ajal ise rahulikuks jääda ja lapsi lohutada, julgustada, sest hirm on kiire tulema. Lapsed on ette arvamatud oma tegutsemise kiiruse juures. Kaaskodanikel tasuks alati kodanikualgatust üles näidata, sest täiskasvanud oskavad ohte näha, lapsed mitte.
Artiklist veel:
... Meedikutel on õigus. Eesti vanemad suhtuvad oma laste ohutusesse tihti põhimõttega, et vaadake, meie oleme elus, kuigi omal ajal sõideti turvavöödeta autodes, roniti puu otsa ja kõrgemalegi, sõideti jalgrattakiivriteta, peeti kivisõdu ning hüpati pea ees tundmatus kohas vette. Nii ei ole ka suur osa vanematest oma laste turvalisuse tagamisel eriti püüdlikud. Vastupidi, tihti kuuleb Eesti lastevanemate suust juttu "ärahellitatud Skandinaavia noortest", kellele tubli maarjamaalane kohe kindlasti sarnaneda ei tohi. Õnnetusjuhtumitega on aga tegelikult nii, et neid ei juhtu, kuni õnneks läheb. Pärast seda, kui trauma käes, on hilja nutta, et miks varem ei mõelnud või kus mu silmad varem olid. Õnneks minemine on aga üks petlik nähtus - tegelikult tekib igapäevaelus reaalse vigastuse piiri peal olevaid olukordi vähemalt poole rohkem, kui statistika kajastab. Kurbade tagajärgedeta jäävad need olukord ainult tänu õnnele. Õnn aga, kui sellega piisavalt mängida, saab kindlasti otsa.
Igal aastal 1. juunil on see päev. eilse uudistekünnise ületas kasiinode nõudmine, et 18aastaselt peaksid noored saama kasiinosse. Mina arvan, et siin pole võrdsekohtlemisele sobilik viidata. 21aastaselt on inmene küpsem. Olgu siis põhjuseks kasiinode kehv majanduslik kasu, kuid minu arvates on hea, et kasiinode arv on vähenenud ja alkoholi ööpäevaringselt poodides ei müüda.
Lapsi tulebki kaitsta. Mõned kaitsevad lapsi kõige ja kõigi eest, kuid mina arvan, et vanuse kasvades tuleb ka piire nihutada. Rääkida, rääkida, rääkida. Lapsi on erinevad ja nende arenng on erinev aga vägivalda ei tohiks õigustada miski. Nii käis see Kuslapi kohtusaagagi eile uudistest läbi. Tean, et loomaaeda ma mitte kunagi oma lastega sel päeval ei külasta. Põhjuseks on ammune loomaaia päev, kus lapsed väsisid, kohal oli palju rahvast - mulle nii ei meeldi. Mina tahan minna loomaaaeda jalutama ja teha piknikku ja nautida loomi, lilli ja mõnusat suveilma. Varsti tahangi minna. Meelitan lapsed kaasa ja teeme suurema külaskäigu koos sugulastega.
Eile õhtul ootasin lapsi koju, kes tulid suhteliselt hilja, sest käisid shoppamas, üks oli uue dressipluusi saanud ja teine ruudulised lühikesed püksid. Mina kinkisin poistele lastekaitsepäevaks sokid ja deodorandi. Sõime grillvorste ja friikaid, sefiiri ja serbetti.
Lapsed on toredad ja kaitseme siis neid ohtude ja inimeste eest, kes neid püüavad... ostulõksu, kasiinodesse, inimkaubandusse, smslaenudega...