Silmaoperatsioonil 2. silmaga

 Nüüd juba 2 nädala eest 29.septembril 2020 läksin jälle silmaoperatsioonile. Sel korral vasaku silmaga.
Parema silma operatsioonist oli möödunud 1,5 kuud. Eelmise operatsiooni ja kae avastmaise lugu saab lugeda siit (LINK)

Juba ootasin, et saaks see tehtud. Arko viis mu hommikul kohale Ravi tänava silmakliinikusse. Panib autos maski ette ja astusin silmakliinikusse, kus lasin kätele desovahendit ja vastasin ukse peal seisvatele haiglatöötajatele, et kuhu ja milleks lähen. Eelnevalt olin järgi uurinud telefoni teel, et kuigi kõikidelt haiglasse tulijatelt nõutakse kuni 48 tunni jooksul sooritatud koroonaviiruse negatiivset testi, siis silmakliinikusse saab ka ilma testita. Liftiga 3. korrusele ja kohal ma olin. Istusin, ootasin kabinettide uste taga. Vaatasin teisi inimesi ja need olid üsna ärevil ja rahutud, kõndisid ringi ja küsisid õdedelt. Mina istusin rahulikult ja ootasin. Siis taipasin igaks juhuks küsida haiguslehe kohta ja ka see sai avatud 8 päevaks. Edasi jätkqb perearst haiguslehe pikndamisega. Varsti kutsus õde mu kabinetti, kontrollis nägemist ja pani silmatilkasid, mõõtis vererõhku, mis oli vist kõrgem kui vajalik ning käskis mul paar korda lahtise suuga maski sees hingata. Vastasin küsimustele, et pole koroonahaigetega kokku puutunud, pole olnud palavikku ega viirushaiguseid. Siis vaadati veel teises kabinetis mu silmi masina taga ja istusin jälle ooteruumis. Kui kell hakkas 9 saama, siis kutsuti mind asju kappi ära panema ja sussid said jalga. Ootasin ja siis võeti prillid ära, anti rahustav tablett, pandi veel silmatilkasid ja kutsuti ülesse. Tahtsin wcsse minna aga see oli kinni ja siis viidi mind invaWCsse. Peale seda sõitsime liftiga koos õe ja veel ühe mehega 5dale korrusele ja saime mütsid, kilesussid ja istusime operatsioonitoa ukse taga ja saime silmatilkasid. Siis kutsuti mind esimesena opituppa. Heitsin lauale ja taas kordus silma puhastamine, siis asetati opi lina aga enne seda lubati mask allapoole tõmata, et saaksin vabalt lina alla nina kaudu hingata. Siis pandi silmatilku, asetati kile ja silmalauhoidja ning pandi tuimestavat geeli. Siis saabus silmakirurg dr Veiko Reigo ja teatas, et alustab operatsiooniga. Vaatasin lakke ja ootasin, erinevad masinad tegid oma tööd, arst lasi vaadata ülesse ja mul oli üsna raske seda eredat valgust taluda. See 8 minutit kestev operatsioon tundus pikk aeg aga silm nägi ähmaselt. Siis teatas arst, et operatsioon on lõppenud. Nüüd istusin ratastoolis, mask ees ja ootasin, vaatasin ust ja sel korral ei tundunud pilk nii selge. Meid viidi 3. korrusele operatsioonijärgsesse jälgimistuppa puhkama. Operatsiooilt tulnud naisi toodi juurde. Istusin, sain silmatilka ja ootasin kuni lubati 1 tunni möödudes koju minna. Silmale pandi klapp ette. Mõtlesin, et õnneks nüüd on see tehtud. Kutsusin Arko järgi ja käisin apteegist retseptirohtusid välja ostmas. Koju jõudes tundsin end nõrgana ja ronisin voodisse. Uurisin seda haiglast kaasa antud kollast lehte, mille pealkiri oli operatsiooni järgne protokoll. Seal seisis, et silma pandi kunstlääts tugevusega 10,5 D ja veel, et silmas on gl. diski kahjustus. Sellest ma midagi ei teadnud ja küsida polnud ka kelleltki. uurisin veel seda leht ja seal seisis, et vasakul silmal on lisaks tuumakaele ja seniilkataraktile ka glaukoom. See diagnoos oli mulle üllatuseks aga selles silmas on palju aastaid tagasi olnud silmanärvi kahjustus ja see silm kardab päikest, eredat valgus, jookseb vett. Näeb ka kehvemini. kui parem silm. Õhtul oli mul nina tuim ja ajas hirmsasti sügelema, nagu sipelgad jookseksid nina sees. Aga see möödus, võtsin 1 tableti valuvaigistit ja sellest piisas. Selle silma poolel ei tohi ma magada ja seda pidin meeles pidama. Vanni ei saa ja silma ei tohi pesuvett lasta, kummardada ei sa ehk hüvasti seened ja diskgolf, raskusi tõsta ei saa - Arko tõstab ja tellib toidu koju. Olen lihtsalt rahulikult kodune, saan jalutada, võin telekat vaadata, raadiot ja raamatuid kuulata, arvutit kasutada ja taastuda. Digilugu.ee andmetes ka midagi täpsemat teada ei saanud aga mulle anti silmaarst dr Ann Tarumile number 10.12.2020 ja siis saan järelkontrollis targemaks ja küsimusi esitada. Seniks päikseprillid ette ja jlutama.

Järgmisel hommikul võtsin silma lahti ja see nägi samuti normaalselt. Alustasin silmatilkadega järelravi, mis kestab kokku 5 nädalat. Harjumatu on see, et väikest teksti lähedalt on raske lugeda ja mõnda teksti ma ei suudagi lugeda. Arvutis saab teksti suuremaks sättida ja nii saan hakkama, prillidega näen telekas subtiitreid lugeda ja kokkuvõtteks on pilt selgem, värvid teravamad ja olukord parem kui oli enne operatsiooni. Harjun uut moodi nägemisega ja olen tänulik, et nii kiiresti silmaoperatsioonidele sain. 

Minult on ka huvitavaid küsimusi küsitud. Panen need siia:

kas silmaoperatsioon on valus - vastus on, et ei ole. 

kas operatsiooni ajal ma magan - ei maga, tehakse kohaliku anesteesiaga, tunnen, näen, kuulen, vaatan.

kas kärsahaisu on ka tunda - ei ole, ma sain aru, et need masinad töötavad veega, või vähemalt tundus see nii.     

kas ma pidin maksma operatsioonide eest - ei, sest sain vältimatu abina, erakorralisele operatsioonile. 

kas silm on kunstläätsega teistmoodi - ise küll aru ei saa, sest see lõige 2,4mm on pisike ja see vajub kinni ja paraneb.

kui kiirelt silm paraneb - lugesin, et tavaliselt võtab see 6-8-12 nädalat. 

kas saan prillidest vabaks - ei saa, nii suure miinusega jäävad prillid alles.

kas nüüd saan minna autokooli ja teha juhiload - kahjuks mitte, sest ikka näen tabelist ülevalt paari rida.

kas minust saa  selgeltnägij - ikka saab ja olen selle üle väga rõõmus.

kas see hallkae tuleb tagasi - ei tohiks tulla, sest kunstlääts ei vanane. 

kas seda hallkaed saab ära hoida või ravida - ei saa see on geneetiline, mul lisaks tugev lühinägelikkus ja enneaegsusest tingitud.

kas mul on suguvõsas olnud hallkaed  ei ole, sest meie sugulased ei ole nii vanaks elanud.

kas silm on teistmoodi ka nüüd kui varem - natuke kriibib aga selle vastu soovitati kasutada kunstpisaraid. Neid saab apteegist vabalt osta. Pilgutage silmi!

Lõpetuseks: inimesed külastage silmaarsti paari aasta järel ka siis kui teil kaebuseid ei esine, sest muutused võivad üllatada järsku ja silmahaiguseid saab tuvastada ja ravida. Olge terved!  

Silmaoperatsioonil, kaeoperatsioon + prillide korrigeerimine kunstläätse abil 1

Nüüd on 2. silma operatsioonist möödas tervelt nädal. Kui nüüd algusest alata, siis eelmise aasta
detsembris märkasin, et parem silm ei näe pimedas eriti hästi ja kui on valgusfoori, autode või tänavalampide tuled, siis selgel näen ma nagu rõngaid ehk servasid aga keskel on hall ja udune. Mõtlesin, et kuna tööd arvutis on palju olnud, et juu on mingi põletik silmas, sest seda on varemgi olnud. Hakkasin otsima silmaarstile numbreid, kuid tasuta neid ei olnud ja nii sain 6.01.2020 tasulise numbri Merelahe polikliiniku silmaarstile. Läksin kohale ja maksin 50 eurot tasulise teenuse visiidi tasu ära. Silmaarst kontrollis nägemist, pandi masina taha istuma ja pandi silmatilkasid ja kontrolliti uuesti, silmaarst dr EneLaanemäe lasi valgust silma ja uuris mu silmi ja teatas, et annab mulle saatekirja kaeoperatsiooni konsultatsiooniks. Ravimeid selleks ei ole. Tunne oli kummaline, sest arst küsis, et kuidas ma sinna kohale tulin ja oli üpriski imestunud, et ma üksi tulin. Muigasin, et ju mul on nii kehva nägemine, et arst kartis, et ilma saatjata liikudes võin auto või bussi ette kapata. Õnneks ma olen harjunud, et mul nägemine kehv ja rohkem segas see hämarus ja topelt nägemine, sest tabelis ma isegi -20 prilliklaasiga 1 rida selgelt ei näinud. Vasaku silmaga -10,75 nägin paar rida. Eks pean siis kasutama vasakut silma. Silmakliinikusse helistades sain teada, et saatekiri oli valesti vormistatud aga numbri ma sain dr Ann Tarumi vastuvõtule 18.märtsiks. Sel ajal oli koroonakriis ja vastuvõtu ajal helistas arst ja konsulteeris telefoni teel ning andis uue aja 22.06.2020. Käisin siis Magdaleena haigla polikliinikus vastuvõtul ära ja mulle tundus, et arstil oli minust kahju, seletas, et mul olukord raske ja juhtiv silm näeb kehvasti ja saan eelisjärjekorras operatsioonile - alguses parema, siis kohe vasaku silma kae lõikusele. Selle kuupäev teatatakse mulle telefoni teel. 

Olime Soomes autoreisil kui mulle helistati võõralt numbrilt 2 korda, sest 1.korral ma ei kuulnud helinat. 2. telefonikõne ajal ronisin parajasti Kuusamo suusahüppe mäel ja hingeldasin palavusest. Õde teatas, et millal saan tulla ja kuna olin puhkusel, siis peale puhkust saan operatsioonile tulla. Mulle määrati operatsiooniks 17.08.2020 Ravi 18 ja kohal tuleb olla kohe kl 8 hommikul. Tegelesin siis googeldamisega ja otsisin infot hallkae ehk katarakti operatsiooni kohta. Peenemalt öeldes tuumakae ja seniilkae (ehk raukuskae) operatsiooni kohta. Sain teada, et oma silmalääts purustatakse ja asemele pannakse kunstlääts. Silmaarst mainis, et mulle jäävad hiljem prillid -2,5. Hinge tekkis kerge ärevus, sest tavaliselt käivad kaeoperatsioonidel inimesed u 80aasta vanuselt. Viskasin nalja, et tunnen ennast kui 80aastane. Meie suguvõsas pole kaed sugulastel tekkinud, sest kahjuks pole minu inimesed nii vanaks elanud ja on varem ära surnud. Sain uurida internetist, et üks eelsoodumus on tugeva lühinägevuse korral aga meil ka enneaegsuse tõttu. Varem polnud mulle keegi sellest rääkinud ja pealegi oli viimased ligi 40aastat nägemine enam vähem sama püsinud. 

Kätte jõudis operatsioonipäev. Rene tõi mu keskhaiglasse kohale juba poole 8 ajal. 3.korruse ukse peal küsiti nime ja saadeti ooteruumi istuma. Enamus inimesi olid eakad. Peagi kutsuti mind, pakuti haiguslehte, anti meelespea peale kaeoperatsiooni toimimise kohta, selgitati mida teha võin ja kuidas raviskeemi alusel silmatilkasid panna. Retseptid pidid olema kohe peale operatsiooni valmis ja saab apteegist välja osta. Siis saadeti uuesti ootama, märkasin, et minu andmetes oli veel Linnamäe tee aadress, kus elasin 20 aastat tagasi, lasin selle infos ära parandada. Seejärel kutsuti mind 1.kabinetti, kus mõõdeti vererõhku, mis oli kõrgem kui tavaliselt ja kontrolliti nägemist ning pandi silmatilku ja saadeti koridori istuma. Inimesi võis seal olla 20 ringis. Ootasime ja käisin erinevates kabinettides, kus silmi erinevate masinate taga kontrolliti, siis saadeti tagumisse ooteruumi ootama. Siis juba võeti kott, telefon ära ja pidin sussid jalga panema. Mingi aeg kutsuti mind silmaarsti kabinetti. silmaarst dr Veiko Reigo vaatas mu silmi ja küsis, et kas mulle varem on öeldud silmade kohta ... aga see edaspidine jutt läks mul kõrvust mööda. Silmakirurg ütles, et jäävad prillid -3. Siis kutsuti õdede juurde, anti rahustav tablett ja pandi jälle tilku. Aeg läks kiiresti ja siis võeti prillid hoiule ja meile anti ratastoolid, mida pidime 5 inimesega koos mööda koridori lükkama liftini ja sealt nagu rongis edasi operatsioonisaali koridori. Minu järel tuli üks keskealine mees, kuid ta ei mõistnud, et ratastooli pidi lükkama.  Andsime ära oma sussid ja saime kilemütsi ja kilesussid. Kutsuti meid tooli peale istuma, jälle silmatilgad ja ootus. Mind pandi istuma ratastooli ja ootasin operatsioonitoa ukse taga, siis juba lamasin laual, silma puhastati, kaeti kilega ja linaga, pandi tilkasid ja tuimestust ning silmalauhoidja. Siis saabus silmakirurg, vaatasin silmaga tulesid, tundsin kuidas erinevad masinad töötasid, vajutust või survet silmale, siis kadus valgus ja muutus punaseks, tuhmiks, siis nagu oleks mingit kilet lahti volditud, mille tulemusel nägemine muutus heledamaks. Ja oligi valmis. Ootamine 2,5 tundi, operatsioon 10 minutit. Istusin opitoa ukse taga ja ootasin ning ma juba nägin selle silmaga selgemalt. Mind viidi 3.korrusele puhketuppa, kus u tund ootasime operatsioonist taatumist, jälle tilgad ja silm pandi plaastri ja sidemega kinni. Süüa anti jogurtit ja see maitses hästi. Siis lubati koju minna. Tundsin ennast hästi, tellisin takso ja sõitsin koju. Ülejäänud päeva olin voodis. Õhtu poole tundsin valu silmas ja võtsin paracetamoli. Järgmisel hommikul võisin silmalt sideme ära võtta ja see silm nägi kõike neoonvärvides ja see oli nii ere, et mul läks süda pahaks ja istusin tugitooli, panin ette päikseprillid. Aga ma nägin väga hästi võrreldes enne operatsiooni. Imelik oli kohe nagu prillid oleks ees olnud. Raviskeemi alusel pidin silmatilkasid panema 5 korda päevas, siis 2.nädala 4, 3.nädala 3, 4.nädala 2 korda ja 5.nädala 1 kord päevas. Ma võisin lugeda aga ei tohtinud esimestel nädalatel kummarda, raskusi üle 3 kilo tõsta, vannis käia ega silma pesuvett lasta, magada ka ei tohtinud opereeritud silma poolel. Olin lihtsalt kodus, jalutasin, kasutasin arvutit ja vaatasin telekat, tegin süüa. Selgus, et mulle pandi kunstlääts tugevusega 8 D. Ulme ikka kuidas silmakirurgia areneb ja kui kae ära lõhustati, siis sain parema nägemise. Mul tekkisid silmatilkadest peavalud aga see pidi tavaline kõrvalmõju olema. Ma saan nüüd kanda päikeprille. Aga tellisin ka vadesees raamidesse -3 klaasid, sest ilma selleta jääb kaugemale vaadates väheke uduseks. Kodus olen prillideta ja õhtul magama minnes on tunne nagu oleks prillid ees. Mõistsin kui vajalik on ka kiiresti 2. silma operatsioon ette võtta. 2 nädalat olin haiguslehel, et taastuda ja siis sain paar nädalat tööl olla ja siis oli 2.operatsioon. ei tunne ennast vanana vaid mulle anti võimalus paremini näha 50 aastaselt. Arvutit näwn lugeda ilma prillideta, taust on valge ja värvid erksamad. Puude lehed, kassitriibud, kardinamuster, lillede värvid on kõik kordades kirevamad ja paljudes värvitoonides. Tunne on hea, harjumatu on lähedale vaatamine, kuid teine silm sobib selleks hästi. Olen tänulik silmaarstidele ja ITK silmakliiniku personalile. Aitäh abivalmiduse ja sõbralikkuse eest!

Koroonaaja kriisist

See talv ja kevad on tulnud teisiti. Kui veel veebruris lugesime  uuitest, et kaugel Hiinas levib koroonaviirus,  siis aee tundus nii kaugeaga kui viirus COVID-19 jõudis Itaaliasse ja sealt edasi naaberriikidesse, siis tundus olukord ärevust tekitav.
Veebruaris käisin 2 lapselapsega nukuteatris ja pärast seda läksime turismimessile Pirita näituse ja messikeskusesse. Rahvast oli palju. Fredyle meeldis suur reisibuss, minule õhupalli makett ja Liisale tantsijad. Vaatasime reise ja võtsin kaasa paar kataloogi. Varem olime Arkoga kodus arutanud, et selle aasta suvel teeme autoreisi Horvaatiasse. Plaanime seda siiani. Talv oli Eestis kesise lumega ja seepärast mõtted soojamaareisidele lähevad.

Ja siis märtsikuu keskpaigas lugesime igapäev uudiseid ja saime teada, et see koroonaviiruse nakkus levib kohutava kiirusega. Ohtlik on ta eriti eakatele, sest tekitab kopsupõletikku ja kui on ka kaasnevaid haiguseid, siis vanemaealised inimesed ei suuda hingata ja surevad. See oli epideemia, mis läks üle pandeemiaks. Haigestusid miljonid, suri sadu tuhandeid inimesi...
Eestis kuulutati eriolukord välja alates 16.märtsist. Me jäime kodukontorisse ja pidime harjuma tegema tööd kodus. Mina sain sellega hakkama aga paljudel seda võimalust ei olnud. Käisime nädalavahetusel poes ja ostsime süüa, wcpaberit ja muud vajalikku, sest kui inimene jääb koju ja ei pruugi iga päev poes käia, siis tuleb hakkama saada ja sööki mitmeks päevaks varuda.  Maske apteekides ei olnud. Käsi sai desovahendiga puhastada ja 2 + 2 vahet rakendati ka. Paljud poed, kinod, raamatukogud suleti. Avatuks jäid toidupoed, apteegid, telefoniesindused. Kaubanduskeskustes valitses tühjus. Tuli harjuda teistmoodi elu korraldusega. Busside esiuksed suleti lindiga ja piletite müük ja kontrollimine lõpetati. Inimestele korrutati iga päev, et püsi kodus! Päeval olid ETVlt kl 12 uudised, kus anti ülevaadet koroonaviiruse eriolukorra meetmetest ja nakatanute arvust ja reeglitest. See mõjus ja Eestis nakatunuid tekkis juurde, oli surmasid, kuid sellist viirusepuhangut kui Hiinas, Itaalias või Ameerikas ei olnud. Meie Rootsikruiis Rene 25.a. sünnipäevaks sai aprillist maisse lükatud, siis juulisse ja siis veel septembrisse. Pole mõtet riskida, sest piirid suketi. Need, kes jõudsid välismaalt koju, siis pidid jääma koju isolatsiooni 14 päevaks. Aga viirus levis võrkpalli võistlustelt Saaremaalt Võrru ja Tallinna, koolivaheajalt saabujad tõid nakkuse kaasa Itaaliast ja Austriast. Inimesed hoidsid poodides 2 meetrist distantsi, kassade ette tekkisid plastmassist kaitseklaasid. Inimesed kandsid maske, kummikindaid või visiire. Meie käisime poes hommikuti enne lõunat  Rocca al Mare keskuses, kus ruumi rohkem ja kaupa saadaval.
Ma jäin haigeks märtsikuu alguses. Köha oli suur ja lisaks nohu ja nõrkus. Õnneks  polnud palavikku ja see välistas koroonaviiruse. Püsisime kodus ja ma ravisin ennast käsimüügi ravimitega üle nädala aga mitte mingisugust tulemust paremuse poole ei olnud. Perearst saatis mind vereanalüüsi ja kopsupilti tegema Haabersti Tervisekeskusesse. Igaks juhuks kirjutas ka antibiootikumide ravi ja kui analüüside vastused tulid, siis pikendas ravikuuri 14 päevani. Mul oli lisaks bronhiidile ka ei tea kust saadud kopsuklamüüdia bakter. Ei aidanud astmaravim, kuid kuu aega aerosoolhormooniga muutis olukorra kergemaks. Kolm kuus ma köhisin vahet pidamata ja kuidagi seda märki paremuse poole minemisest ei tulnud. Osaliselt läksin kontorisse tööle mai keskel. Käisin Synlabis tegemas veretesti koroona antikehade kohta ja see oli negatiivne. Selle kevade kõige positiivsem sõna  on negatiivne. Oma raha eest 23,50 eurot tõi rahu aga ettevaatlikud olime endiselt. Vältisin ühistransporti, kuid nüüd sõidan jälle bussiga tööle ja koju. Kui bussis köhisin, siis tirisin rätiku näo ette aga inimested hoidsid eemale ja sain kurje pilkusid tunda.
Töös tegime muudatusi aga sotsiaaltransporditeenus ei katkenud. Koolid suleti ja lapsed saadeti koduõppele. Kindlasti oli see paljudrle peredele katsumuste rohke aeg aga saime hakkama. Lapsed ja lapselapsed olid terved. Kahjuks pandi kinni isegi mänguväljakud õues ja kiikuda ei saanud.  Kevadel saime rohkem liikuda õues. Alustasime jalutamise ja rattasõiduga. Linetantsu tunnid ja ujumistreeingud jäid ära. Saime olla kodus ja kohaneda uue eriolukorraga. Meie inimesed on kannatlikud ja ettevaatlikud ja see piiride ja asutuste sulgemine hoidis ära viiruse leviku. Ka mina kandsin maske aga sellega tekkis kiiresti õhupuudus ja oli raske hingata. Töö juures võtan kliente vastu koridoris. Peseme käsi ja hoiame vahet. Arstide vastuvõtud tühistati, kuid perearstid tegid telefonikonsultatsioone ja perearst kutsus mind ka kohale. All koridoris olid ajutised tarad püstitatud, med.personaal küsis kuhu lähen ja kas on arsti aeg kokku lepitud, perearst avas ise uksed, 2 tooli olid keset tuba asetatud. Oli näha, et püüti nakatumisest hoiduda ja vältida. Perearstil oli erivarustus seljas, sussid jalas, kaitseprillid ja müts peas nii, et ma ei tundud teda selles riietuses äragi.
Silmaarsti aeg nihutati märtsist juunikuu lõppu.
Olge terved!

Valmis uuring ühistranspordi peatuste ligipääsetavust

2019.aasta suvel sai koos Arkoga tööd tehtud, kaardistades ühistranspordipeatuseid Eestis. Ma tunnen heameelt, et aruande tutvustuses on 2 fotot, mille autoriks olen mina. Kuigi jah aruandes minu nime läbi ei lipsa, sest olin kaardistaja vabatahtliku töö tegija. Tööd sai tehtud suvest sügiseni, päikese, tuulte ja vihmaga. Vaata pilte allpool. Sotsiaalministeeriumi pressiteate link avaneb siit.

Nägime ja katsusime Eestimaad. Käisime Tartu linnas mitmes kohas (nt bussijaam, bussipeatused, raudteejaam, Tartu Ülikooli kliinikumide peatused) mitmel päeval. Sai käidud, pilte tehtud, olukorda hinnatud ka Pedjal, Kallaste, Mustvee, Järva-Jaani, Türi, Paide, Ülenurme, Põltsamaa, Kolga-Jaani, Rapla, Lelle,  Kaarepere, Vägeva, Jõgeva, Kose ... Vaatasime ronge, busse ja sõiduteid, wc-sid, infolette, valgustust, pimedate juhtteid, valgustust jne. Mina olin ainult abiks ja sedagi osades punktides. See kohapeal käimine võttis aega, et kõigepealt kohale sõita ja siis teha kaardistustöö ära ning hiljem oli vaja kaardistajatel ankeedid täita, pildid juurde panna ja anda hinnang objektide ligipääsetavusele. Peale seda järgnes meeskonnatöö aruande koostamisel ja kokku kirjutamses, milles mina ei osalenud. Aruandega tutvusin Sotsiaalministeeriumi lehel. Teadmiseks, et kaardistustöö aluseks oli objektide nimekiri (767 tk), mille valmistas ette töö tellija. Töö teostajad käisid objektidel kohapeal. Oli huvitav lugeda ja saada teada kuidas lisaks Tallinnale ka mujal ligipääsetavus on või ei ole. Kahjuks ei ole tehtud enne ja pärast fotosid, et võrrelda aastaid 2019 ja 2009 või 1999. Tegelikkuses on palju muutunud. Eriti raudteejaamades ja peatustes ja need rongid, kuhu pääseb sisse ilma treppideta. On mille eest töö tegijaid ja meie riiki kiita, sest muutused on katsutavad ja kasutatavad. Samas on ka puudujääke aga uskuge, et neid on igal pool maailmas ja Euroopas. Me ei ela ideaal maailmas. Aga asjad on muutunud paremaks ja ligipääsetavamaks.

UURING: Kõikidest ühistranspordi peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused

Neljapäev, 21. mai 2020 - 15:18

Kõikidest ühistranspordi peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, jaamahoonetest on ligipääsetavusega probleeme bussi- ja raudteejaamades, mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, selgub sotsiaalministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud transpordi ja tehiskeskkonna ligipääsetavuse analüüsist.

Bussipeatuste ligipääsetavus erineb regiooniti - parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu, maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem.

Uuring näitab, milline on Eesti ühistranspordipeatuste ja jaamahoonete olukord ning kas ja mil määral on peatuste juures arvestatud erinevate kasutajate vajadustega. Iga sõlmpunkti ja objekti osas hinnati, millistes aspektides on need ligipääsetavad erivajadustega inimestele, eakatele, lapsevankriga liiklejatele, lastele ja paljudele teistele, kel on avalikus ruumis liiklemiseks tarvis abivahendit või kelle füüsiline võimekus või nägemis- või kuulmistaju on langenud, millised kohandused on vajalikud ligipääsetavuse tagamiseks ning milline oleks kohanduste eeldatav maksumus. Analüüsi tulemused on olulised põhjusel, et ühistransport on ühenduslüli inimese teekonnal ning selle halb seisukord võib katkestada paljude inimeste igapäevased teekonnad kooli, tööle, kauplusesse ja mujale.

„Rahvusvahelisel ligipääsetavuse päeval on oluline mõelda selle peale, et kõikidel ühiskonna liikmetel oleks võrdsed võimalused avalikus ruumis liikuda. Paraku välistab meie füüsiline keskkond jätkuvalt väga paljud kasutajad või muudab nende liikumise väga keeruliseks,“  ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Ligipääsetavus peab saama valdkondade üleselt poliitikate tegemise loomulikuks osaks. Vaid nii saame kindlustada, et nii lapsed, eakad, erivajadusega inimesed kui kõik teised saavad võrdselt ühiskonnaelus osaleda, käia tööl ja koolis, tarbida erinevaid tooteid ja teenuseid. Eestis on paljud peatused ja hooned erinevatele sihtgruppidele üha enam ligipääsetavad, kuid peame siiski mõtlema selle peale kuivõrd igaüks meist aitab kaasa, et ühelegi ühiskonnagrupile ei seataks asjatuid piiranguid.“

Ministri sõnul tuleb erinevate arenduste puhul algusest peale ligipääsetavuse aspektidega arvestada, et vältida hilisemaid lisakulutusi ja ressurssi ümberehitusteks. „Ligipääsetavus on odavam ja inimestele mugavam, kui sellega arvestatakse juba projekteerimisel ning läbivalt kõigis etappides.“

Analüüsi käigus kaardistati Eesti olulisemad ühistranspordi sõlmpunktid ehk kohad, kust sõidavad läbi erinevat liiki transpordivahendid, sealhulgas peatused, mis võimaldavad inimeste ligipääsu spetsiifilistele teenustele. Lisaks kaardistati jaamahooned ja nende juures olevad invaparkimiskohad ning põhilistele liikumissuundadele jäävad ülekäigud sõlmpunktide aladel. Kokku kaardistati analüüsi käigus 767 erinevat transporditaristu objekti, mille asukohaandmed on kättesaadavad Google Mapsi avalikus kaardirakenduses.

„Liikumiskeskkond peab olema mugav, ligipääsetav ja ohutu ning võimaldama iseseisvalt liikuda igaühel meist, seda nii kaheksa kui ka 80-aastasel inimesel. Lisaks ühistranspordipeatuste ja sõlmpunktide ligipääsetavuse parandamisele vajavad süsteemset ja pidevat tähelepanu ka nendeni viivad teekonnad, liikumisinfo kättesaadavus, ühistranspordivahendite ligipääsetavus,“ ütles majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna peaspetsialist Liis Vahter. „Et ligipääsetavus ei tohi olla hooajaline nähtus, tuleb füüsilise keskkonna parandamise ja nutika infoedastuse kõrval samavõrra tagada ka kvaliteetne aastaringne hooldus. Seda selleks, et kasutaja saaks ka raske talveilmaga ühistransporditeenusele loota.“

Vahteri sõnul on ühe konkreetse tegevusena sel perioodil investeeritud raudteepeatuste arendamisse, eesmärgiga parandada ligipääsetavust, integreerida erinevaid liikumisviise ja parandada seeläbi rongiliikluse kasutajakogemust. Rongireisijate arv on sisuliselt kahekordistunud ning see arendus on olnud edukas. „Värskelt valminud analüüsi tulemused kinnitavad, et ligipääsetavuse kvaliteedi ja arendustegevustega on vajalik järjepidevalt tegeleda.“

Uuringus kaardistatud bussipeatuste hinnanguline ligipääsetavaks tegemise maksumus oleks ligi 3,4 miljonit eurot, kaardistatud jaamahoonete ligipääsetavaks tegemise maksumus veidi üle 270 tuhande euro, kaardistatud ülekäikude maksumus ligi 875 tuhat eurot ning tööd kaardistatud objektide juurde invaparklate rajamisel maksaksid üle 31 tuhande euro. Kokku maksaks kaardistatud objektide ligipääsetavaks tegemine hinnanguliselt 4,6 miljonit eurot. Bussipeatuste ligipääsetavuse kohandustööde kogumaksumus Eestis oleks hinnanguliselt 39,8 miljonit eurot, seejuures pole arvestatud puute ja kompimisega tajutavate materjalide, näiteks mummukivide kasutamisega. Maksumused on arvestatud koos käibemaksuga.

"Eriolukorras on kõik inimesed saanud kogeda, kui ahistavad on liikumispiirangud. Kahjuks kogeb suur osa eestimaalastest liikumispiiranguid ka tavaolukorras. Loodan, et ligipääsetavuse päeva tähistamine ja värskelt valminud uuring aitavad motiveerida igat füüsilise ja virtuaalkeskkonna loojat juba eos läbi mõtlema, kas loodut saavad takistusteta kasutada kõik inimesed," ütles Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht Anneli Habicht.

Täna tähistatakse rahvusvahelist ligipääsetavuse päeva, mille eesmärk on tõsta teadlikkust, et iga inimene, ka erivajadusega inimene, laps ja eakas, soovib teistega võrdselt ühiskonnaelus osaleda, käia tööl ja koolis, kuid tihtipeale ei ole keskkond igaühele ligipääsetav. Ligipääsetavus tähendab, et kogu elanikkond on elu- ja infokeskkonda kaasatud ja kõikidele on antud ühiskonnaelus osalemiseks võrdsed võimalused.

Olulisemad tulemused:

• Kõikidest peatuste liikidest on parima ligipääsetavusega raudtee- ja trammipeatused, kokku hinnati 89 tk. Nendes peatustes on kõige rohkem arvestatud eri ligipääsetavuse aspektidega, näiteks füüsiline ligipääs, puute ja kompimisega tajutavad teekatted, kontrastsus, reaalaja infotablood jne.
• Bussipeatused on üldiselt heas seisukorras, erinevused esinevad regiooniti, parimad lahendused on suuremates linnades nagu Tallinn, Tartu ja Pärnu. Linnade keskmine skoor 61%. Maapiirkonnas on peatuste üldine seisukord linnadega võrreldes halvem – puuduvad ootekojad, valgustus, ooteplatvormid ning teekate on liikumisabivahenditele läbimatu.
• Jaamahoonetest on vähem ligipääsetavad bussi- ja raudteejaamad ning sadamad. Mõnevõrra paremas seisus on lennujaamad, mis on seletatav rahvusvaheliste nõuetega, kuid näitaja võiks olla palju parem. Näiteks Tallinna Lennujaam on küll füüsiliselt hästi ligipääsetav, kuid on teisi puudeliike puudutavate kohanduste osas puudulikum. Ligipääsetavust hinnati kokku 47 eri liiki jaamahoones, millest bussijaamasid 21, rongijaamasid 9, sadamaid 11 ja lennujaamu 6.
• Ülekäigurajad. Helisignaalide kasutamine ülekäikudel ei ole väga levinud, kuid liiklusohutuse ja vaegnägijate seisukohalt on see väga oluline. 198 kaardistatud ülekäigust esines helisignaali kõigest 13 teeületuskohal. Rohkem tähelepanu vajaksid ka ülekäigu puute ja kompimisega tajutav tähistamine ja ülekäiguni suunamine.
• Invaparkimiskohad. Heas seisus on transporditaristu hoonete juures olevad invaparkimiskohad. Kaardistatud jaamahoonetest (47 hoonet) puudus invaparkimine aga 61%-l (29 hoonel).
• Invatualetid. Kaardistatud jaamahoonetest puudus invatualett 28%-l juhtudest.

Uuring on valminud Euroopa Regionaalarengufondist Valdkondliku teadusja arendustegevuse tugevdamise programmi (RITA) tegevus 2 „Teadmistepõhise poliitikakujundamise toetamine" rahastamisel.

Emadepäev 2020

Sel aastal oli emadepäev teistsugune kuigi möödus toredalt ja ilusalt nagu varasematelgi aastatel. Rene pere kutsus Viikingite külla kalale ja mina kutsusin Imre pere ka kaasa. Nii me pühapäeval kõik kokku saime. Pojad tõid mulle lilled. Imre lillekimbu ja Rene suure rõdule lilleampli. Liisa Maria tuli ka kommikarbiga. Püüdsime kala 2 tundi aga kalaõnne meil sel korral ei olnud ja kala õnge otsa ei tulnud. Tellisime praed, pannkoogid ja joogid ning sõime kõhud täis. Lapsed jooksid ringi, turnisid mänguväljakul ja käisid korduvalt lambaid, jäneseid ja parte vaatamas. Suured leotasid õnge ja nautisid sooja kevadpäeva. Õues oli päikesepaiste ja sooja +18C. Rahvast oli päris palju aga õnneks leidus terassi peal baarileti ees 1 pikem laud ka meie jaoks, kuhu oma perega kohad sisse võtsime. Sel korral keegi õnneks vette ei kukkunud ja peale 3 tundi sõitsime autodega meile ja maiustasime minu tehtud kausikoogiga, mille sisuks küpsised, pirn, maasikad, kohupiim, kondentspiim, kohupiimapasta ja sokolaad. Mulle maitses see väga, teised ainult nakitsesid oma koogitükkide kallal. Natuke shampust jõime ka, sest ikkagi 3 ema, 6 last ja 2 lapselast. Tegelikkuses on meid veel 8 aga paari kuu pärast on meid juba 9 ning köögilaua taha me ära ei mahu, sest see on liiga lühike. Õnneks on meil suur köök-elutuba (30 m2) ja lisaks rõdu ja lastele, kassikesele veel 2 magamistuba. Lapsed olid nii tublid ja asjalikud. Puhas rõõm. Olen tänulik ja õnnelik. Aitäh Arkole, kes meiega rändamised ja kappamised kaasa teeb ja autoga mind sõidutab. Hommikul soovisime ka autos Arko ema Lindale head emadepäeva ning lillekesed viisime juba nädal varem ise Jõgevamaale kohale. Oma emal ja vanaemal käisime lilli ja küünlaid panemas päev varem ja nii oli süda rahul ja nautisime mõnuga seda imelist ja kaunist emadepäeva. Elagu emad, vanaemad ja vanavanaemad - see päev on meile! 

Hea teada: Osalise ja puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ning puuete kestust pikendatakse

Sotsiaalministeeriumi teavitus:

Osalise ja puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ning puuete kestust pikendatakse

PRESSITEADE

2. aprill 2020

Osalise ja puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ning puuete kestust pikendatakse

Valitsus kiitis heaks sotsiaalministri ettepaneku pikendada osalise või puuduva töövõime, püsiva töövõimetuse ja puude kestust ning vastavate toetuste maksmist kuue kuu võrra seoses tervishoiuasutustes vastuvõttude vähendamisega eriolukorra tõttu. Muudatus puudutab inimesi, kelle töövõime, püsiva töövõimetuse või puude otsus lõpeb ajavahemikul eriolukorra kehtestamisest kuni 2020. aasta augusti lõpuni.  

 Töövõime hindamise taotlemisel on nõue käia vähemalt kuue kuu jooksul enne taotluse esitamist arsti juures. Eriolukorra tõttu on paljud raviasutused vähendanud ambulatoorset vastuvõttu, mistõttu on terviseandmete uuendamine töövõime hindamise taotluse esitamiseks raskendatud. Paljud vähenenud töövõimega inimesed kuuluvad ka riskigruppi, sest nende immuunsus on nõrgem ja seetõttu on parem, kui nad mõjuva põhjuseta tervishoiuasutusi ei külasta. Nii võib paljude inimeste töövõime hindamine eriolukorra ajal olla raskendatud või isegi võimatu.

„Töövõime toetamise süsteem pakub mitmeid võimalusi vähenenud töövõimega inimeste abistamiseks, kuid kriisiperioodil on oluline eeskätt töövõimetoetuse õigeaegne kättesaamine," ütles sotsiaalminister Tanel Kiik. „Igakuise töövõimetoetuse katkemine võib seada inimese majanduslikult väga keerulisse olukorda, mistõttu on oluline leida kiire ja mõistlik lahendus toetuse jätkuvaks maksmiseks ka siis, kui inimene kohe arsti juurde ei pääse. Samuti pean oluliseks puuete kehtivuse pikendamist, et inimesed ei kaotaks puudetoetust ning õigust hädavajalikele teenustele."

Osalise või puuduva töövõime kestust ning töövõimetoetuse maksmist pikendatakse kuue kuu võrra inimestel, kelle töövõime hindamise otsus lõpeb ajavahemikul 12. märts kuni 31. august 2020. See annab inimestele piisava aja arsti vastuvõtule saamiseks ning terviseandmete uuendamiseks enne uue töövõime hindamise taotluse esitamist.

Sarnaselt pikendab sotsiaalkindlustusamet püsiva töövõimetuse kestust ja töövõimetuspensioni maksmist töövõimetuspensionäridel, kes muidu peaksid lähikuudel esmakordselt pöörduma töövõime hindamiseks töötukassasse. Samuti pikendatakse kõigil, kelle puue lõpeb vahemikus 12. märts kuni 31. august 2020 puude raskusastme kestust ja sotsiaaltoetuste maksmist kuue kuu võrra.

Muudatuse eesmärk on lahendada nende inimeste olukord, kelle digiloos hetkel hindamiseks vajalikud terviseandmed puuduvad, sest nad ei ole eriolukorra tõttu saanud arsti juurde minna või kokkulepitud arsti vastuvõtud on tühistatud. 

Juba esitatud töövõime hindamise ja puude raskusastme tuvastamise taotlusi menetletakse tavapäraselt. Jätkuvalt võetakse vastu avaldusi nii uutelt taotlejatelt kui neilt, kes ise soovivad oma töövõimet või puuet ümber hinnata, näiteks terviseseisundi halvenemise tõttu. Sotsiaalministeerium soovib erandkorras pikendada ka kohustusliku arstivisiidi perioodi. Kui inimene ei ole eriolukorra tõttu käinud kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist arsti juures, siis arvestab Töötukassa töövõime hindamisel ka varasemaid, 12 kuu jooksul toimunud arstivisiite.

Töötukassa ja sotsiaalkindlustusamet pikendavad otsused automaatselt ning inimene selleks ise midagi tegema ei pea. Töötukassa otsused toimetatakse kätte e-posti või posti teel, samuti on otsused kättesaadavad e-töötukassas. Sotsiaalkindlustusamet saadab pikendatud perioodiga pensionitunnistuse ja puudega isiku kaardi inimesele postiga koju.

Teate edastas: Silvia Peets, Sotsiaalministeerium Kommunikatsiooniosakond

+372 626 9751 / + 372 5341 6977 press@sm.ee / silvia.peets@sm.ee www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Hea teada: Sotsiaalkindlustusameti teavituskiri töövõimetuspensioni pikendamise kohta

Sotsiaalkindlustusamet on saatnud järgmise teavituse:

Sotsiaalkindlustusameti teavituskiri töövõimetuspensioni pikendamise kohta

Hea töövõimetuspensioni saaja!

Sotsiaalkindlustusamet pikendab kuue kuu võrra kõiki töövõimetuspensione, mille lõpptähtaeg on vahemikus 12. märts kuni 31. august 2020.

Pikendame pensioni maksmist automaatselt ja ise pensionisaaja selleks midagi tegema ei pea. Tähtaega pikendame täpselt 6 kuu võrra. Saadame lähiajal posti teel kõigile pikendatud pensioni saajatele uue lõpptähtajaga pensionitunnistuse.

Pikendamine on tingitud sellest, et pensioni saamise lõpptähtaja saabumisel peaks inimene taotlema esmakordselt töövõime hindamist Töötukassalt. Töövõime hindamiseks peab aga taotleja olema käinud vähemalt eelneva kuue kuu jooksul arsti juures. Eriolukorras ei pruugi olla inimestel võimalik arsti vastuvõtule pääseda ja pikendamine annab töövõimetuspensioni saajatele lisaaega asjade ajamiseks.

Hoolimata automaatsest pikendamisest võib soovi korral siiski minna ka enne uue tähtaja saabumist Töötukassasse töövõimetoetust taotlema. Töötukassa võtab taotluseid edasi tavapärases korras ja ka kõiki praeguseks esitatud taotluseid menetleb Töötukassa tavapäraselt edasi.

Töövõime hindamise otsuse tegemisel lõpeb töövõimetuspensioni maksmine automaatselt.

Täpsustavate küsimuste korral palume pöörduda Sotsiaalkindlustusameti infotelefonil 612 1360 või e-posti teel info@sotsiaalkindlustusamet.ee .

Lugupidamisega Sotsiaalkindlustusamet