Mina ja koroonaviirus

See juhtus augustis. Kõik oli hästi. Olin puhkamas Aegna saarel. Elu esimene külaskäik saarele oli huvitav. Olime seal ekskursioonil ja pikemal jalutuskäigul või oli see pigem 9 km jalgsimatk. Õhtul lõkketule ümber istudes hakkas mul külm. Südaöö paiku läksin kämpingusse magama. Hommikul ärkasin ja ikka oli selline väsinud olemine. Aegnal olid rebased. Päris julged olid. Nende mängud olid inimeste saunalinade ja jalanõude metsa tassimine. Meil naljakas aga loodus oli nende kodu. 

Kui  jõudsime laevale, siis helistasin Arkole ja ütlesin, et olen nii väsinud ja haigestunud ning palusin vastu tulla linnahalli juurde. Ta tuligi. Kodus kraadisin ja oligi ligi  38 C. Arko läks apteeki testi tooma. See näitas 2 triipu. Tekkis veel köha, peavalu ja silmade valu. Köhisin ja suurendasin oma astmaravimi kogust 4lt 8le. See vähesel määral toimis. Järgnevatel päevadel valutasid kõik kohad. Isegi kõht ja jalad. Püsisin voodis. Siis haigestus Rene, Arko ja üks saarel viibinud inimene. Teised ei saanud minult nakkust. Täpselt ei teagi kes tõi või kellelt sain. Mõned päevad enne saarele sõitu käisime Tallinna Puuetega Inimeste Koja inimestega psühhiaatriahaigla  territooriumil ajaloomatkal. Tööl käisin ühistranspordiga. Poes käisin ja haigeid ei teadnud kedagi olevat. Plaanis oli 4.vaktsiini teha ehk 2 tõhustustoosi. Eelmine sai tehtud novembris 2021 aga koroonaviirus jõudis ette. Istusime kodus. Teavitasin perearsti ja karantiin lõppes augusti viimasel päeval. Kuna kõhuvalu endiselt andis tunda, siis reedel läksin Meremeestehaigla EMOsse. Perearsti vestlusest selgus, et ega muud teha polegi. Seal vastuvõtus läks kiirelt. Palavik oli 37.5 C. Mõne minuti järel olin erapalatis. Mind ühendati juhtmetega masina külge, tehti analüüsid ja saadeti kompuutrisse. Sain tilgutite valuvaigistit ning ligi 6 tunni pärast haiglast välja koos retseptiga antibiootikumidele ja valuraviks paracetamoli tarvitada. Uuringu tulemusel selgus, et mul on jämesoolepõletik ehk sigmakäärsoole divertikuliit. Ravisin selle välja ja selleks korraks sai haigusleht lõpetatud ning septembri keskpaigas olin jälle tööl tagasi. Nõrk olin ja köhisin veel mitu nädalat. Ka teised paranesid ja elavad tervetena igapäevast elu. Olge terved ja haigena püsige kodus! 

Kauneid jõule kõigile!

 

Meie esimesed tomatid

Mari-Liis ja Rene ostsid aasta tagasi maja. Sinna juurde kuulus renoveerimist vajav vana suvila ja enam-vähem töökorras kasvuhoone. Mari pani varasematel seemned mulda. Koos istutasime tomati- ja kurgitaimed kasvuhoonesse. Tema kastis ja mina ronisin ning sidusin taimed. Kärpisin lehti. Siis juulikuus valmisid viljad. Ilusad maitsvad ja magusad. 

Kurkide kasvutempo oli aeglasem. Mõni kõlbas süüa aga vist oli selline sort mis polnud just kõige parem. Viinamarjad kasvasid aga eriti ei maitsenud.  Suvikõrvitsaiz saime 2. Maasikaid ja vaarikaid ja sõstraid oli ka. 

Tegin moosi kirssidest, õuntest ja vaarikatest. Panime karpidega sügavkülma. Nüüd hea süüa kooki moosiga ja pudrule. Ilus suvi oli. 

Lapselaps Liisa läks kooli

Aeg lendab kiiresti... Tere kool!

Alles ta tuli meid rõõmustama ja nüüd sai lasteaed otsa. Siis oli kuum juulikuu ja Liisa Maria 7aastane sünnipäev. Pidu koduhoovis Muugal. Kohal olid sõbrad, sugulased, koerad ja poni Täpi. Sünnipäevalaps säras nagu tõeline printsess. Torti sõime ja laulsime. Siis möödus veel kuu ja oligi käs 1.september. Liisa läks kooli. Randvere kooli, mis on tema kodule kõige lähemal. Mind kutsuti ka kooliaktusele. Kuna mul oli veel järel seda vastikut koroonaköha, siis ma läksin aktuse ajal ja kui koolilapsi õues ei olnud, siis marssisin koollimajja. Ikka sinna kuhu teisedki. Trepist üles ja mööda koridori edasi, samas teadmata kuhu täpselt vaja minna. Mõtlesin, et tutvun koolimajaga aga vahele jäin oma pojale, kes kukkus kohe pärima, et kuhu minek. Ootasime koos kuni sai läbi see klassijuhataja tund. Küll olid armsad lapsed ja imeline koolimaja. Sellises käiks isegi. Aga õnneks lasti kooliga tutvuda. Ma sain ka aabitsa kui 1.klassi läksin. Aasta siis oli 1977 ja kooli nimi Kalamaja Põhikool, siis oli kooli nimi Tallinna 18. 8-klassiline kool. Läksime koos õega 1.a klassi. Aktust mäletan ja ringmänge koolimaja saalis. Siis tundis see kool nii suur ja kena. On praeguseni, Salme kultuurikeskuse ees. Aga mulle küll ei antud koolis vahvlijäätist. Liisale anti. Hea elu ja koolikott oli tal ilus ja roosa ning pikad juuksed ja koolivorm. Ei tea miks aga koolimütsi ta pähe panna ei tahtnud. Arko ootas koolimaja ees autos. Pärast tehti pilti ka koolimaja ees. Oi kui tore on olla uhke vanaema Tiia ja olla ka tähtsaks osaliseks Liisa koolitee alustamisel. Olgu see koolliaeg mõnus ja vahhva ja tarkust tulgu igalt poolt ja iga ilmaga.  

2 pilti on Mari-Liisi oma ja pildistaja tehtud pildi vahetan hiljem ringi. 

  

Vana kassi lood 4: kass läks kaduma

 Meie 14aastasel Kiisumiisul on hea elu. Süüa antakse, paid saab kätte mitu korda päevas ja elu kulgeb
edasi. Vahepeal torgitakse kõrva aga seda õnneks poole vähem, s.t. õhtuti ja kui veresuhkur on kuni 12, siis süsti ei tehta. Hommikuti teeb perenaine nii süsti, et pole arugi saada. See suvi on olnud kuum ja kui inimestel on palav, siis on seda ka kassiikesel, sest temal on paks kasukas seljas. Nii kass sööb vähem ja magab rohkem. Ööseti on jahedam ja siis saab ringi joosta, süüa, mööblit kraapida ja hullata. Ega sellise sooja ilmaaga kui juba hommikul on 23 C kuuma, ei taha kass isegi rõdule minna vaid tagurdab tuppa tagasi. 

Ühel augustikuu öösel otsustasin magamistoa akna öösel paariks tunniks lahti teha, sest õhku üldse polnud. Seda märkas ka vana kass, kes juhust kasutas ja välja hüppas. See kõik toimus nii vaikselt ja kassi kadumist märkasime alles hommikul. Perenaine jooksis hommikul ümber maja aga pidi tööle minema. Kass oli kadunud. Sõitsin tööle ja kirjutasin FBsse kassi otsimisekuulutust. Kass haige ja vajab süstimist. Mure kodulooma pärast suur. Olin lõunani tööl ja kiirustasin jälle koju, et kassi otsida. Arko käis ka vahepeal ja tegi tiiru majade vahel ja kergliiklusteel. Kassi ei kusagil. Mina käisin ka mitu tiiru meie hoovis ringi, roomasin rõdude all ja vaatasin autude vahele, põõsaste juurde, prügikastide juurde. Rääkisin naabritega. Mari-Liis ja Liisa tulid ka appi otsima. Tipsil oli nii palav ja tema jäi tuppa. Istusin ka maja ees trepil ja ootasin kassi koju. Kassi ei ole. Küsisin ka teise maja inimese käest ja siis hüüdsin kassi. Kolmanda maja 2.korruse rõdul luges noormees raamatut ja ütles mulle, et ta lasi ühe kassi trepikotta. Küsisin, et mis korterinumber tal on, andsin kella ja sain trepikotta. Hüüdsin kassi ja kui jõudsin 2.korrusele, siis tuli kass mulle näugudes jooksuga vastu. Võtsin kassi sõlle, tänasin naabreid abi eest ja tassisin Kiisumiisu koju. Küll kassil oli janu. Jõi kohe mitu korda, siis käis oma potil ja tuli keeras külili kööki magama. Tema jaoks oli seiklus läbi. Sai torkimist ja süsti kätte ja oli jälle oma eluga rahul. Ja min õppisin sellest, et aknad kinni. Kui tõesti tahan tuba tuulutada, siis tuleb kass panna kinni kas vannituppa või lastetuppa. Läksin poodi ja ostsin kassile mitu kotti diabeedi erisööta. Teatasin loomakliinikkule, et kass kodus. Minu telefoninumber oli lipikuga laua peal. Eile helistasin isegi loomade varjupaika aga sinna polnud Kakumäelt kassi toodud. Kass magas öösel mõnuga ja isegi järgmisel päeval on veel väsinud oma rännkutest. Hoidke oma loomi, sest nad on nii abitud ja kaitsetud. Meie vana kass ise koju tulla ei oska. Õnneks ei läinud ta kodust kaugele ja autoteele ei sattunud.     

Tõukerattaga sõitmisest

Olen paar suve üritanud elektri tõukeratastega sõitmist proovida aga mõtteks see ongi jäänud. Nüüd kui märtsikuus sain kätte oma eelmise aasta enammakstud tuludeklaratsiooni raha, siis Arkol plahvatas idee, et võiksin osta el.tõuksi. Hakkasime erinevaid internetikaubamajasid uurima ja nii jäi silm peale soodustusega rattale. Euronics pakkus tõuksi, mis sõidab 25 km ja kaalub 10 kg. Sellega peaksin toime tulema. Tellisime ära ja panin pool raha juurde. Sinine iludus. Arko tellis poest oranzi munakiivri ka ja läksime koju. Kruttisin nuppe ja harjutasin esikus. 

Siis läksime tänavale ja harjutasin sõitmist ja pidurdamist. Kuna ma ligi 1.8 m pikk, siis juurde ka rattga kõrgus ja tundsin ennast võrreldes teistega pea jagu kõrgem. Jalgratta teel harjutasin tasa ja targu. Podurdamine oli alguses üsna keeruline. Hüppasin hoo vaibudes rattalt maha ja kui inimesed vastu tulid, siis tulin maha ja lükkasin ratast käe kõrval.

Tänaseks olen sõitnud üle 3 kuu. Tunnen ennast kindlamalt. Mõnus on. Eriti siis, kui õues ligi 30 C suvesooja ja tuul jahutab mõnusalt. Olen tõuksiga rahul. Ainult rattad oleks võinud suuremad olla, sest teeservadelt alla ja üles sõites koliseb ja siis hoian kõvasti lenksust kinni. Aku peab hästi vastu ja kiirust saab reguleerida ning vajadusel hoo maha võtta. Arko käis välja põhiarhumendi, et mõtle kui tore on välismaal sõita. Ratast saab kokku panna ja palju ruumi see ei võta. Nii on. Varsti autoreisile koos tõukerattaga.