Õed Aafrikas ehk Tuneesia kultuurireis 3

2. päev, 29. aprill 2023

Äratus on meil kl 6, siis hommikusöögile ja bussis peame koos kohvriga olema juba kl 6.45. Karoliina korjas meilt selle päevaraha 290 kohalikku ekskursioonideks ja lõunasöögi eest. Alustame ekskursiooniga ja läheme Djerba saarele. Kolosseum. Krokodillifarm. Muuseum. Sünagoog. 

Germalo: EL JEM - DJERMA. Hommikusöök. Asume teele oma ringsõidule mööda seda põnevat maad. El Jemis vaatame antiikmaailma suuruselt kolmandat Vana-Rooma aegset amfiteatrit. Teater on nii hästi säilinud, et pole raske kujutleda, kuidas siin gladiaatoreid ja metsloomi hoiti. Edasi muutub maastik juba kõrbelisemaks. Lõunapeatuse teeme suures mereäärses oaasis Gabesis (lisatasu eest). Lühike praamisõit viib meid Djerba “tuhande mošee“ saarele. El Ghriba sünagoog - see muinasjutuliste kahhelkivide ja kaunite ornamentidega kaunistatud sünagoog on arvatavalt maailma vanima sünagoogi asukoht. Ühtlasi on tegemist tähtsaima Põhja-Aafrika sünagoogiga ning juutide palverännupaigaga. Majutume kahel järgneval ööl mereäärses resort hotellis hotellis Mouradi Menzal Djerba****. Õhtusöök hotellis.

Kuna sadamas on üle tunni pikkune järjekord, siis me läheme üle tammi ja külastame Kolosseumit. Seal on all nn 0-korrusel vähe valgust, näitame teed mobiili taskulambiga. On erinevad tasapinnad, kraavid ja osaliselt kivid ning olen ettevaatlik. Mees komistab ja kukub ning põlvehaav on verine. Veidi enne tee lõppu suudan ma komistada mingi kumeruse otsa ja kukkuda kõhuli nii, et põlved marraskil ja lõug vastu maad. Samal õhtul suudan ma vannist välja kukkuda seda nii, et pea ees maandun vannitoa põrandale kuna mul kaob kitsas vannis seistes tasakaal, toetun vannikardina peale (harjumusest, sest kodus on mul sein paremal pool) ja see jookseb nendest klambritest alla. Jalad jäävad veega vanni. Selle kolaka peale küsib Tiiu toast, et kas juhtus midagi ja kas mul on abi vaja. Itsitan selle totra kukkumise peale ja ütles, et saan hakkama. Mulle tundus, et see juhtus esimesel õhtul ja nüüd kuu aega hiljem ma seda ei mäleta. Reis läheb suurelt siniseks ja määrin seda valuvaigistava salviga. Nüüd on jalg paranenud. Peopesad olid sinised ja annavad tunda aga vähemalt luud on terved ja liigun edasi ettevaatlikumalt. Minuga lihtsalt vahel juhtuvad sellised asjad. Väga harva kui meie millegagi rahul pole aga sel õhtul juba alguses ei sobinud meile see hotelli tuba. Kui sisse läksime, siis oli rõduuks oli lahti. Osadel tubadel polnud uksi ees, osaliselt käis hotellis remont. Läksime Tiiuga retseptsiooni ja ütlesime, et tahame tuba vahetada, sest tuba on must ja moskiitod seinte peal ja meie ei saa seal magada. Sealt tuleb meiega kaasa mingi tähtsam mees ja kõnnib koos meiega tuppa. Vaatab ja läheb ära. Jääme ootama. Kui u 20 minutit möödub, siis läheme tagasi ja meile antakse uue toa võti. Selle toaga jääme rahule. Ei moskiitodele. Hiljem kuuleme, et mõnel teisel reisijal olid samad probleemid ja neile saadeti toateenindus koristama. Hiljem selliseid olukordi ei teki. Suudan vannis dussi all pestes tasakaalu kaotada ja vannist pea ees välja maanduda. Ai see oli valus. Vannikardin jooksis siinilt maha nii, et klambrid jäid rippuma. Minul jalad vannis, pea ja käed põrandal. Sellest saan oma paremale reiele suure piraka sinika, mis valutab pikalt. Ikka juhtub. Vähemalt ei vaja ma arsti abi. 

Oli pikk sõitmise päev. Kokku veetsime ratastel ja ekskursioonidel, lõunapausidel 15 tundi. Giid Tea räägib, et oleme aastas 1444. Sellel maal tundub, et aeg on seisma jäänud. Käime veel potitehases, kus näeme kaameleid ja ajaloo muuseumis. Joome kolosseumi juures Tiiuga värsket apelsinimahla, sest Tuneesias peab toit alati värske olema. On ka. Lõunasöök on 20 tinaari, selle eest saame salatit, kana ja magustoiduks on jäätis. Joogid saab ise juurde osta. Kana kõrvale on maitsev salat ja friikartulid. Tiiu sööb väga vähe aga minust jääb tühi taldrik lauale. Selgub, et mida laiem uks majal on, seda jõukam rahvas. Kui seal maal küsida, et kuidas läheb, siis saad vastuseks, et hästi Jumala abiga nagu ütlevad kohalikud elanikud. Õhtul käisme kultuuriprogrammi vaatamas ja saime ka jalga keerutada zumbat tantsides. Midagi tuli isegi välja ja lahe oli.   

    

Õed Aafrikas ehk Tuneesia kultuurireis 1

Oli see vast elamus. Tahan reisile. Tuneesiasse läheks küll veel tagasi. Randadese puhkama, linnadesse rändama, kõrbeluidetesse päikest ja liivatormi kogema... Võrratud elamused. Päike, ajalugu, kultuur, toit! Kohalik rahvas oli sõbralik, naeratasid ja kauplesid mõnuga.

Turismimessi eel Tiiu mainis, et mis siis kui läheks ja reisiks ja kas juba broneerime reisi ära. Palusin kannatlikku meelt ja aega otsustamiseks kuni reisimessil ära käin. Veebruari alguses käisingi, võtsin Germalo reisikataloogi kaasa, et kodus lähemalt uurida. Selle Tuneesia reis kohta on öeldud, et see on maa, kus põrkuvad Euroopa ja Araabia kultuurid, looklevad lõputud liivarannad ning lummab mitme tuhande aastane kultuur. Ehk halloo Aafrika! Meil olid toredad reisijuhid Tea ja Karoliina. Nendelt saime palju teada ja nad suutsid kõik 45 reisijat probleemideta koos hoida grupina. Kõik olid rõõmsad, toredad ja sõbralikud. Reisiprogrammile lisaks kirjutan juurde teksti ja kindlasti jagan pilte. 

Aitäh armas, kallis õeke, et mind reisile kutsusid. Olin äsja läbinud silmaoperatsiooni (nr 7.) ja taastumiseks jäi piisavalt aega ja kohvrit pakkisin ka juba 3 nädalat enne reisi. Aga ikka sai liiga palju asju kohvrisse. Kindlustus tehrud, puhkus vormistatud ja nii me aprilli viimastel päevadel reisile lendasime. Soojale maale, soojale maale ... kus puhus mõnus jahutav meretuul ja oli selline maikuu alguses Eesti suvi. Sooja kuni 29 C. Merevesi oli 21 C. Ujusin aprillis Vahemere lainetes. Mõnus.    

Wikipedia kirjutab: Tuneesia (araabia keeles ‏تونس‎) on riik Põhja-Aafrikas. Riik piirneb läänes Alžeeriaga ja kagus Liibüaga. Tuneesia alale rajasid foiniiklased alates 12. sajandist eKr Foiniikia kolooniaid, millest tähtsaimaks sai 9. sajandil eKr rajatud Kartaago, mis domineeris kaubanduses Põhja-Aafrikas 5. sajandiks eKr. Kartaago võimuvõitlus Vahemerel Roomaga viis Puunia sõdadeni. Ajavahemikul 265–133 eKr kujunes Rooma ülemvõim Vahemere piirkonnas ja toimunud Puunia sõdades löödi sõjaliselt Kartaagot ja Rooma tõusis Vahemere lääneosa tugevaimaks suurriigiks, Kartaago vallutati ja hävitati 146 eKr. Rahva arv on ~12 miljonit. Pealinn on Tunis. Tuneesia lipp on punane ja valgega, punase kuu ümber on valge rõngas, punase viisnurkse täht on valge ringi sees. Sarnaneb Türgi llipuga. Rahaühik: Dinaarid ja millimid. 

Germaloga läksime reisile 28.04.-06.05.2023. Reis oli suurepärane. Hästi tehtud ja hariv.  

reisi tutvustust saab lugeda siit: 

Kasulikud väljendid:

• Tere – Aslémah!
• Nägemiseni – Bisalama!
• Rahu olgu Teiega ( tervitus) – As-salam alaykum!
• Ja rahu olgu Teiega ( vastus) – wa alaykum as-salam
• Marhaba fi Tunis – Tere tulemast Tuneesiasse!
• Palun –  Birabee
• Tänan – Shoukran
• Jah - Na'am
• Ei – La
• Ei, tänan – Shoukran, la
• Vabandage, palun! – Samah nee!
• Kuidas läheb?- Lebes?

Auto müüdud

 Arko vahetas autot ja see tõttu pani auto müüki. Osta ära! Tutvuda saad kui oled Arkoga ühendust võtnud ja vaatamise kokku leppinud telefonil 580 580 63. Mis ta ikka seisab maja ees. Praegu kasutame ka seda autot aga vaja on see sõiduk edasi anda järgmisele kasutajale. Seniks mina olin reisil ja Arko puhkas kodus. Auto on veel saadaval. Huvilisi on. Kes soovib, see proovib!

Link kuulutusele avaneb siit.

Volkswagen Passat Variant Highline R-Line 1.5 TSI 110kW

Liik	sõiduauto
Keretüüp	universaal
Esmane reg	06/2019
Mootor	1.5 TSI 110kW
Kütus	bensiin
Läbisõidumõõdiku näit	75 001 km
Vedav sild	esivedu
Käigukast	automaat
Värvus	must
Reg. number	003...näita reg. nr.
VIN-kood	WVWZZZ...näita VIN
Hind	KM 0% (käibemaksu ei lisandu)

 

Arvamus: kas nägemispuude peab CV-sse kirja panema?

Selle arvamuse on kirjutanud Maarja-Liis Orgmets ajakirjas "Valguse kaja" 2023 kevad numbris.  Oli huvitav artikkel, mida soovin teiega jagada. 

Arvamus: kas nägemispuude peab CV-sse kirja panema?

Mullu sügisel läks paljudele hinge Kanal 2 saates „Südamesoov” räägitud kurdi noormehe Janari lugu. Janarist oli saatemeeskonnale teada andnud tema ema, kes oli mures kurdi poja piiratud võimaluste pärast avatud tööturul. „Ta on saatnud CV-sid, aga kõik tõstetakse kõrvale. 30-st CV-st on ta saanud kaks äraütlevat vastust. Nüüdseks olen aru saanud, et puhtalt sellepärast, et oleme sinna ausalt kirjutanud, et ta on kurt. Olen aru saanud, et tööandja, kes teda ei tunne, võib-olla üldse kurte ei tunne, lükkab ta kõrvale,” rääkis Janari ema Mari.

Janari lugu puudutas ka mind. Kurt ma ei ole, olen vaegnägija, kuid tööandja jaoks kõlab see ikka hirmutavalt. Olles omandanud magistrikraadi, oli mul loomulikult soov ja eesmärk leida erialane töö. Paljud minu kursusekaaslased töötasid juba ülikooli kõrvalt. Minu puhul polnud see võimalik, sest nägemispuude tõttu pidin õpingutesse panustama palju rohkem aega kui nägijad. Kuigi nüüdseks töötan juba peaaegu kaks aastat Postimehes Lemmiku portaali reporterina, näen pimedate kogukonda vaadates, kui tänulik pean olema, ja olengi, selle eest, et mul õnnestus avatud tööturu kaudu leida erialane töö.

Euroopa Pimedate Liidu andmed näitavad, et nägemispuudega inimeste töölesaamise võimalused on väga piiratud – Euroopa riikides on keskmine töötuse määr nägemispuudega tööealiste seas 75 protsenti. Mullegi polnud tööle saamine lihtne, sest seisin silmitsi nende samade valusate küsimustega: kas ja kellele mind sellisena üldse vaja on ning millal oma puudest tööandjale rääkida. Mul ei olnud kedagi, kes aitaks, seega püüdsin esialgu omast tarkusest asjale läheneda. Paarile eriti ahvatlevale kohale kandideerides palusin näiteks oma lõputöö juhendajal soovituskirja kirjutada. CV-le lisatud e-kirjas mainisin ka tavaliselt, et kuigi minu nägemine on piiratud, saaksin tööülesannetega hakkama. Ometi jäid mitmed kandideerimised peaaegu terve aasta jooksul äraütleva vastusega.

Lõpuks jõudsin järeldusele, et liialt ette muretseda ja oma puuet n-ö reklaamida ei tasu, sest oluline on pääseda töövestlusele ja seal ennast võimalikult hästi esitleda. Eesti Puuetega Inimeste Koja nõustajalt sain ka teada, et puudest teatamiseks ei ole seadusjärgset kohustust, kuna tegu on terviseandmetega, kuid juhul, kui on soov kasutada töötukassa teenuseid, näiteks soetada tööalaseid abivahendeid, tuleb puuet tõendav dokument esitada. Küll aga oleks hea mõte töövestlusel või tööle asudes arutada, kuidas tööandja saab ülesandeid kohandada nii, et puue töötamist võimalikult vähe takistaks.

Olen märganud, et puudega inimesed tihti alahindavad ennast ja oma võimeid ning sellised lood, nagu juhtus Janariga, näitavad taas, et erivajadusega inimesed ei ole tööandjate seas atraktiivne sihtrühm. Puudega tööotsijail aga tasuks mõelda, kuidas nad ise end esitlevad: CV-s ei ole vaja detailselt kirjeldada, millised piirangud su elus haiguse tõttu esinevad, CV-s keskendu oma tugevustele ja sellele, mida sa teha oskad. Tasub ka uurida, kas tööandja saab pakkuda osakoormusega töötamist, mis võiks olla just erivajadusega inimesele väga hea variant.

Oma tööotsimise kogemuse põhjal arvan, et puuet ei ole hea mõte CV-s esile tuua, sest paberil tunduvad asjad teinekord hirmutavamad kui need tegelikult on. Tööle saamiseks on oluline esitleda ennast nii, et saaksid vestlusele ning seal saab tööandja oma silmaga näha, milline inimene sa oled. Pea meeles, et sa oledki eelkõige inimene ja eriala spetsialist, mitte oma puue ning ükski haigus ei tee sinust vähem väärtuslikku töötajat. Olen tänulik tööandjatele, kes seda mõistavad.

Sellest, kuidas nägemispuudega inimesena oma oskusi arendada ja karjääri planeerida, saab pikemalt lugeda ka Eesti Pimedate Liidu koostatud juhendmaterjalist „Minu enda elu”, mille leiab pimedateliit.ee.

Rändajad

Lugu algas nii, et Maire Aunaste kuultas Facebookis, et ostab ammu välja antud raamatu "Minu Portugal" ja mul tekkis mõte, et võin talle selle raamatu ära kinkida. Just olime aasta alguses tellinud uued raamaturiiulid ja need on raamatuid ääreni täis. Mõtlesin, et kui mul soovi on, siis saan ise kuulata raamatut ja minu arvates on ikka parem uusi seikluseid kogeda ja kultuurimälestisi vaadata kohapeal. Maire helistas mulle ja ma ürtlesin talle, et me läheme jälle sel aastal autoreisile. Ta imestas, et teekond on nii pikk ja seda autoga reisimist ette võtame. 10 tuhat km. Ma siis muigasin, et ma liiga pime, et ise autot juhtida aga mul mees sõidab. Reisime kahekesi omas tempos ja nii me Euroopat avastame. 

Maire tuli meile külla naistepäeva õhtul ja tõi ilusa suure erivärviliste õitega tulbikimbu. Jõime teed meega ja sõime kaneelirulle. Edasi kulges jutt, mille Maire ajakirja "Tervis Pluss" aprillikuu numbrisse meist kirjutas. Triin Maasik tegi ilupilte meist ikka kodulähedases metsas ja lemmikrannas Kakumäel.  Aga kui saaks, siis autoga sõidaks küll. Olgugi, et rooli mind ei lasta aga reisimisel Eestis ja väljapoole olen alati valmis. Meditsiin ja abivahendid arenevad, teadus ja tehnika muutuvad kiiresti aga reisimine jääb. 

Täname neid, kes juba postiivset tagaisisidet on andnud. Artikkel avaldati elustiil rubriigis ja on alates 09.04.2023 lugemiseks saadaval. Andsime Mairele võimaluse meie lugu jagada. Ta kirjutas suurepärase loo minust ja Arkost. Tagasiside on väga positiivne. Tegelikkuses oleme tavalised inimesed. Lisaks spordile meeldib mulle linetantsu harrastada, ratastega sõita, laste peredega koos olla ja lastelastega aega veeta. Aeg lendab kiiresti ja reisida on mõnus nii Eestis kui välismaal. Täname ka Triinut, kes meist pilte tegi.

Rännulusti ja optimismi apteegist osta ei saa – pimedana sündinud Tiia ja ratastoolis Arko: oleme autoga terve Euroopa läbi sõitnud!

Ilusat kevadet ja linnulaule ja põnevaid seikluseid... Juba rändame mööda Eestit ringi. Varsti saab välisreisile. Jagan ka teiega muljeid. 

See lugu sai alguse, kui otsisin taga raamatut „Minu Portugal“. Kirjutasin Facebooki, kas keegi tahaks seda mulle müüa. Vastus tuli juba viie minuti pärast. Tiia, kellega ma pole varem sõnagi vahetanud, on nõus mulle raamatu kinkima. Helistan talle ja tänan. „Meil on see raamat läbi töötatud. Oleme Portugalis juba käinud ja sõidame suvel jälle,“ räägib sel hetkel mulle veel tundmatu naine. „Oleme autoga terve Euroopa läbi sõitnud.“ „Eestist Lissaboni ja tagasi on ligi 10 000 kilomeetrit. Kuidas te roolis vastu peate?“ „Mina ei sõidagi, mina sündisin pimedana,“ sõnab Tiia reipalt. „Roolis on mu poolest kehast halvatud mees.“ Ma ei leia vastamiseks ühtegi sõna. Mõni päev hiljem olen Tallinnas, Tiia ja Arko korteri ukse taga. 

Edasi loe ajakirjast lk 28.

Vana kassi lood 5: kassiga tervisekontrollis

Pole kaua kirjutanud meie 15aastasest kassist, et kuidas vanal kassil läheb. Kass elab hästi. Nagu vanaproua. Sööb ja magab päeval ja öösel sööb, jookseb ringi, kratsib mööblit... Jah meie toolid ja nahktugitool ja diivan on hävinenud kassiküünte all. Kuna kassil on diabeet, siis süstin teda hommikul kl 8 ja õhtul kl 20. Vahel mõõdan veresuhkrut kõrvast aga kuna kassile teeb valu nõelaga kõrvadest torkimine, siisloomaarst Hanna soovitas seda teha pigem oma südamerahuks aga igapäevaselt seda vajadust pole. See diabeediravim Lantus pen on selline stabiilne insuliin, mi kassi veresuhkru hoiab normis. Seda isegi siis, kui veresuhkur normis või veidike madalamaks osutub. Meie Kiisumiisul on keskmine veresuhkur 18. Norm on 4-12. Kass on süstimisega ära harjunud ja peale süsti tegemist ei jopokse ta kusagile vaid ronib oma pessa. 

Käisin naistepäeval loomakliinikus ja palusin uut arstivisiiti kassile. Petcits leitigi uus arst Madis Jürgens ja viisin kassi üle pika aja tervisekontrolli. Mässisin kassi kodu fliisteki sisse ja toppisin kassipuuri. Kappasin läbi lume kliinikusse ja kohtusin loomaarstiga. Palusin kontrollida vereanalüüsiga kassi tervisenäitajaid ja soovisin teada kas 2,5 TÜ süstimislahust on jätkuvalt vajalik 2 korda päevas või peaks seda muutma. Soovisin, et kassi paremat kõrva ka vaadata. Tunni aja pärast sain telefonikõne, et võin kassile järgi minna. Läksin. Sain loomaarstilt teada, et kassi verenäitajad on 16 erineva analüüsi tulemusel stabiilsed. Natuke vist stressi tõttu võib mõni kõrvalekalle olla aga üldiselt on kass terve. Kaalub 5,05 kg. Kõrvas on jälle põletik ning arst kirjutas ravimi kõrva manustamiseks ja valuvaigistit 7 päevaks. Minult on küsitud, et kuidas ma aru saan, et kassil kõrv valu teeb. Seda saab isegi paitades aru, sest ta hoiab seda kõrva veidike lontis ja pea ligi. Kui silitan, siis teeb vahel näu. Kõrva katsuda ei lase vaid raputab pead või kraabib tagumise jalaga. Aga aprilli alguses lähen uuesti kassi kõrva näitama. Loomadel pole haigekassat. Protseduur koos vastuvõtuga läks maksma 146,50 eurot. Aga ei saa jätta kassi piinlema. Ta on meil pereliige ja kui vaja ravida, siis tuleb maksta. Lisaks ostsin süstla, insuliini ja ussirohtu, mis kokku maksis 19 eurot. On kuhu oma tuludeklaratsiooni raha panna. Nüüd juba 3.päeva annan kassile ravimeid ja kass näeb parem välja. Selline ongi see vana kassi elu.