Lääne-Viru kõrgkooli testimas

Täna hommikul süitsime Arko ja Jüriga Narva poole, et minna testima Lääne-Viru rakenduskõrgkooli. Tee oli kuiv, ilm pilvealune ja nii jõudsime Rakverre u 11ks. Tervitasime pulli ja sõitsime Mõdriku poole. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Käisime nii mõisahoonete õmber kui ka sees. Tegime märkmeid, pilte ja vestlesime meestega, kes selle maja renoveerimist ja kohandamist puuetega inimestele kättesaadavaks muudavad. Kui peahoonesse sisenesin, siis tabas mind ohoo efekt, sest maja sisse oli laotud sisemine karp, kus asusid klassid, kohvik, tualetid jne. Saalis käis usin töö, sest kohale oli saabunud ka verekeskus, kes agaralt üliõpilastelt verd võttis. Ühtlaselt hall oli see esimne korrus ja hämaravõitu aga 2. korrus oli helesinine ja sisse ehiatud katuseakende tõttu ka heledam. Pärast istusime kohvikusse maha, jõime kohvi ja sõime lihapirukaid ning seejärel vaatasime ka üle kõrvalolevad mõisakompleksi hooned. Ühiselamud vajavad veel remonti ja on praegu välja arvatud söökla, ligipääsmatud. Tiigid ja järv ning ümbritsev loodus on puhas ja ilus. Väljas õitsesid marie lilled ning tundub, et selline soe november on mänginud loodusele vingerpussi.Kaardistamise töö võttis päris mitu tundi ja nii asusime tagasiteele ja viisime Jüri Piritale. Koju jõudsime 4 paiku. Tore on ka mõnikord kaardistamistööd väikestes maapiirkondades teha. Suurlinnades on palju kaardistatud ja palju tööd on veel ees, sest projekteerijad jätaad pisiasjadkahe silma vahele ja lihtsaid soovitusi oskavad kõige paremini anda liikumispuudega ja nägemispuudega inimesed, kes asja sees ja kellel kogemusi.