23. oktoober 2019

Arvamuslugu Meris Tammik: väärarvamustest puudega laste abistamise kohta

Panen artikli lugemiseks. Originaal uudislugu on leitav siit.

Meris Tammik: väärarvamustest puudega laste abistamise kohta

Meris Tammik, sotsiaalkindlustusameti metoodik-ekspertarst Täna kell 11.01

Sotsiaalkindlustusamet tahab, et iga abivajav laps saaks õiged teenused vajaduspõhises mahus ja õigest kohast, kinnitab oma kommentaaris Meris Tammik. Nädalapäevad tagasi ilmus Eesti Päevalehes artikkel, milles kõlasid mitmed eksitavad väited lastele puuete määramise teemal. Artiklist jäi tugevalt kõlama väide, et lapsed jäävad edaspidi murede korral riigi abist ilma. Selline info on aga ohtlik, sest eksitab inimesi, kes tegelikult abi vajavad. Alustuseks, kuidas puuet tuvastatakse? Sotsiaalkindlustusamet lähtub puude hindamisel ja raskusastme tuvastamisel ekspertiisile kättesaadavatest andmetest lapse tervise, piirangute ja hakkamasaamise kohta.

Esimese asjana vaatab meie ekspertarst, kas lapsel on piiranguid järgmistes valdkondades: liikumine, nägemine, kuulmine, kõne, psüühikahäire, vaimupuue või piirangud muudes funktsioonides, näiteks käelises tegevuses. Võtame puuet tuvastades arvesse ka seda, kui tulemuslikud on varasemad sekkumised, kuidas on kulgenud senine ravi ning millised on hetkel terviseandmed. Otse loomulikult arvestame taotlusel märgitud infot ja kõiki teisi täiendavaid dokumente lapse kohta. Kõige olulisem ongi see, et dokumendid oleksid ekspertarsti jaoks kättesaadavad. Näiteks, raviarst on pärast visiiti koostanud haigusjuhu kokkuvõtte, kus kirjeldatakse objektiivset leidu, ja saatnud selle e-tervise infosüsteemi, kust on ekspertarst selle üles leiab. Kahtluse korral küsime täiendavaid hinnanguid haridusasutustest, rajaleidjast ja kohalike omavalitsuste lastekaitse- või sotsiaaltöötajatelt. Eeldame ja loodame ka seda, et lapsevanem lisab vajaliku info lisataotlusele.

Enamasti, kui puuet (enam) ei tuvastata, ongi põhjuseks see, et vanemad pole lisanud taotlusele infot. Ka kool ja omavalitsus ei tea, et vahepeal oleks olnud märkimisväärseid probleeme. Vahel on lapsel esinenud raskusi, mille puhul tulebki abi koolist või omavalitsusest (näiteks logopeedi, eripedagoogi või tugiisiku teenus). Nii võibki olemasoleva info põhjal jääda mulje, et probleemid on vahepeal lahenenud. Lisaks puudele määratakse lapsele vahel ka liitpuue. See tuvastatakse, kui puuet põhjustavad piirangud esinevad mitmes eespool mainitud valdkonnas nagu näiteks liikumis- ja vaimupuue. Liitpuudest ei sõltu lapse sotsiaaltoetus ega osutatavate teenuste profiil, sest iga abivajav laps peab saama abi vastavalt oma vajadustele – ka siis, kui tal polegi puuet tuvastatud.

Omavalitsuste vastutus
On levinud eksiarvamus, et kui kellelegi määratakse puue, siis jääb see talle elu ajaks. Puue võib olla ajas muutuv, eriti laste puhul, kellel on kiirem arenguvõime kui täiskasvanutel. Vahel on nii, et lapsel on varem küll olnud puue, ent hiljem selle raskusastet alandatakse või puuet enam ei tuvastatagi. Põhjus võib olla selles, et senised sekkumised ja teenused on andnud hea tulemuse. Piirangud, mis puuet põhjustasid, on muutunud oluliselt kergemaks või ei esine enam pidevalt. Artiklis on kenasti öeldud, et "Kui lapsel on häire, aga ta saab hästi hakkama, siis talle ei pea puuet määrama, meil on ju kõigil eripärad". Nii ongi. Erivajadus ei ole sama mis puue. Ka andekus võib olla erivajadus.

Ministeerium tahab haridusliku erivajadusega laste koolid omavalitsustele anda
Ei ole ka õige väita, et kohaliku omavalitsuse ja haridusasutuse, näiteks lasteaia ja kooli pakutavaid teenuseid saab ainult siis, kui lapsel on "ametlikult" tuvastatud raske või sügav puue. Sellise praktika on omavalitsused ise välja kujundanud ning see läheb vastuollu kohustusega aidata abivajavat last. Laps peab abi saama sõltumata sellest, kas tal tuvastatakse puue või mitte. Paraku on ka teada, et kohalikes omavalitsustes ja haridussüsteemis napib tugispetsialiste. Seetõttu suunatakse need lapsed sageli riigisüsteemi, sest kohalikul omavalitsusel pole puudu mitte rahalistest vahenditest, vaid tööjõust. Seda puudujääki ei ole õige lahendada läbi puude tuvastamise. "Omavalitsustel on ka kohustus tagada lapsele jõukohane õpe isegi siis, kui omavalitsuses puudub selleks võimalus."
Hariduslike erivajadustega lapsed peavad endale vajalikud tugiteenused saama kätte esmajoones koolist, sõltumata sellest, kas neile on määratud puue või mitte. Omavalitsustel on ka kohustus tagada lapsele jõukohane õpe isegi siis, kui omavalitsuses puudub selleks võimalus. Sel juhul korraldab omavalitsus lapse transpordi ja õppimise teises omavalitsuses, kus on olemas spetsiifiline õpiabi.

Räägime rehabilitatsioonist
Sotsiaalse rehabilitatsiooni kompleksteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on toetada, õpetada ja aidata inimest tema piirangutega võimalikult hästi toime tulema – et nende mõju tegevustele ja hakkamasaamisele oleks väikseim. Erinevate rehabilitatsiooniteenuste puhul on kujunenud olukord, kus sotsiaalse rehabilitatsiooni raames osutatakse sisuliselt samu teenuseid, mida peaks osutama ravimeditsiin: kõnearendusravi, füsioteraapia, lastepsühholoog jne. Rehabilitatsiooniteenuse raames ei osutata üksikteenuseid, neid teenuseid peab rahastama haigekassa. Raviteenustega sarnaste teenuste rahastamine sotsiaalkaitse eelarvest ei ole põhjendatud, sest neid rahastatakse ravikindlustusseaduse alusel haigekassa poolt. Erandiks on keerulisemad juhtumid, mille puhul annabki parima tulemuse sarnaste teenuste osutamine ja rahastamine mitmest allikast. Sellistel puhkudel ei ole sotsiaalkindlustusamet osaliselt dubleerivate teenuste osutamisest ka keeldunud.

Sotsiaalkindlustusamet on viimastel aastatel tõepoolest korrastanud nii ekspertiisi- kui ka halduspraktikat. Ent eesmärk ei ole jätta abivajav laps abita. Me tahame, et iga abivajav laps saaks õiged teenused vajaduspõhises mahus ja õigest kohast. Seetõttu nõustame regulaarselt kohalikke omavalitsusi ja teeme koostööd haridus- ja teadusministeeriumiga, et tagada ka tulevikus kõigile lastele kõige tõhusam abi.
Toimetaja: Kaupo Meiel

Kommentaare ei ole: