Käime tööl, hommikul pimedas lähen, õhtul pimedas koju. Mõnel õhtul on imekaunid loojangud. Nädalavahetusel käime jalutamas, õhtuti saab raamatuid lugeda. Aasta lõpus alustason Tina Turneri eluloo lugemist, selle järgnes raamat "Keskeakruiis", selle "Minu Horvaatia". Kõik üsna erineva sisuga raamatud aga huvitavad. Igal rändajal on erinevad ootused ja lootused ning kogemused, mida raamatukaante vahele panna. Pildid on ka ilusad aga raamatud selle võrra käes raskemad.
Meie koduläheduses valmis sügisel Õismäe raba terviserada. Oleme selle mitmel korral igatepidi läbi jalutanud. Mina kepikõnni keppidega, Arko ratastooliga. Päris mõnus aga vahrl juhtub, et topin liiga palju riideid selga, sest õue minnes tundub tuul tugev aga siis hakkab jälle palav. Pärast õues viibimist on mõnus olla. Oleme olnud terved ja puhanud nädalavahetusel.
22.jaanuaril olime kutdutud endise töökaaslase ja hea sõbra ärasaatmisele. Mati korraldas oma ärasaatmise täpselt 40 päeva peale oma lahkumist. Kurb on kui kauaaegsed tuttavad lahkuvad ja neid jääb vähemaks. Mälestused jäävad, mälestusi tulid ütlema teele kaasa Mati koolikaaslased, sõbrad, töökaaslased, ühingu ininesed. Jah on antud olla ja minna. Head teed, Mati, kelle viimane soov oli saada puuks. Tema urni sängitamine ja puu istutamine jääb kevadesse.
Tööl tegime igapäevast tööd, aruandeid, tegevusest kokkuvõtteid, puhkuste planeerimist, sest siis on milkest unistada. Aega veel on.
Käisin tasulisel silmaarstil, sest tasuta numbreid polnud saada. Märkasin juba detsemvris, et 1 silm ei näe hästi, näeb uduselt ja eriti tänavavalgustuslambid, valgusfoorid, autode tuled olid parema silmaga vaadates nagu rõngad, seest oli hall või must. Silmaarst oli murelik ja küsis, et kuidas ma tulin ja kuidas koju lähen. Ütlesin, et bussiga. Mulle tundus, et ta kahtles kas ma oma sellise kehva nägemisega olen valmis liiklema üksibda või kargan äkki bussi või auto ette. Tark ei torma. Arst kirjuras saatekirja silmakliinikusse, et planeerida operatsiooni, sest silnas on tuumakae. Issakene, seda ma küll ei arvanud, sest lootsin, et olen palju arvutis tööd teinud ja äkki on mingi ravim või muu plaan aga kaeoeratsiooni ma ei kavatsenud ette võtta. Aga järgmise aja suunamiskirja alusel sain alles 18.03.2020. Tark ei torma. Eks tuleb oodata ja leppida, et paremini nägeva silmaga ma selgelt ei näe ja pilt on hägune, nihkes ja sed tekitab peavalu ja harjumist. Mia teha. Sain 50 aga haigus on 75aastaste oma. Pereõde lohutas, et muud ravi pole ja operatsioon tehakse kiiresti ja sellest on abi. Usun, et saan varsti teada. Lohutan ennast, et kuna ma autot ei juhi, siis see mind ei takista. Võtan elu nii nagu on. Eks me näe!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar