Tuulisel Pirita rannal

Täna käisime emadepäeva eel Pärnamäel lilli istutamas ja küünlaid panemas ja pärast läksime Piritale mere äärde. Seal oli nii vali tuul aga 2 inimest võttis päikest. Uhh nii külm oli, et kaua ei saanudki rannavõlusid nautida. Mere ääres oli rahvast, lohesurfareid ja palju purjekaid. Tegime pilte ja kuulasime lainekohinat. Ilm oli ilus ja puud lähevad juba roheliseks. Maikuu on ikka täiesti minu lemmik aastaaeg ja külm, pime ja lumi on jäänud aprilli. Pilte sai ka tehtud ja need olid sama ilusad, kui vaade kohapeal.

Eesti Invaspordi Liidu aastakoosolekul

Reedel, 10.mail 2013 toimus Eesti Invaspordi Liidu aastakoosolek meie koja majas. Päevakord oli pikk ja kõik otsused said tehtud ja arutelud, mõtted vahetatud.  Muret teeb tulevik, sest kui rahastus on viimased 10 aastat olnud samal tasemel, hinnad, rendid kerkinud oluliselt, siis keskmine sportlaste vanus suureneb ja noori on raske leida ja tuua spordi juurde. Sporditegemine on eluviis ja see peab saama alguse varasest lapsepõlvest, jätkuma kooli ajal ja kuni elu lõpuni. Alati pole vaja kalleid spordibaase, treenereid või varustust. Piisab kui sõita rattaga, joosta, kõndida, suusatada, viibida värskes õhus - ühesõnaga liikuda. Puuetega laste puhul loodetakse ja oodatakse palju taastusravist ja rehabilitatsiooniteenusest aga kehalise kasvatuse tundidest on nad üldjuhul vabastatud. Liikuda peaks saama ka muul ajal. On palju erinevaid spordialasid, millega EILis tegeletakse ja võistlustel osaletakse endliselt.

Koosolekut juhatas Heiti Vahtra ja protokollis Hedi Gehrke. Sõna võtsid EIL president Siiri Oviir, peasekretär Signe Falkenberg, juhatuse liikmed, revidendid ja kõik kes soovisid kaasa mõelda ja poma mõtteid välja öelda. Oli üks asjalik aastakoosolek. Olin ise koos Urmo Pollisinskiga revisjoni tegemas ja tore on see, kui meie arvamusega arvestatakse ja asjad muutuvad paremaks. Küsimustik EIL tuleviku kohta jääb avatuks kuni Elva laagrini - MILLISENA TAHAKSID NÄHA MEIE SPORDILIIDU TULEVIKKU.

KÜSIMUSTIKU LEIAD SIIT. 

Kalenderplaani näeb siit ja uudiseid saab lugeda www.eil.ee lehelt.

Mis tagaks väärika elu vanadekodus?

Ongi nii, et pensin peaks tagama ja midagi peaks alles ka jääma aga praegu on nii, et vaja on üle 3 pensioni ja kui seda pole võtta, siis võetakse lastelt, kui neid on ja neil on maksta hooldekodu koha eest... Tegelikkuses on pension väike, korterit raske müüa, hooldajaid vähe, palgad madalad ja hooldekogu kulud suured. Peaks olema nii, et hooldekodu kohamaksumus oleks 1/3 pensionist ja ülejäänud kulu kataks riik. Praegu võetakse penisonist tulumaksu aga mis tulu see väljateenitud vanaduspension ikka on. Panen siia Poska maja väärikate vanadaamide arvamusloo Epp-Mare Kukemelkilt 8.05.2013a. Delffist:

Tallinna pensionärid sotsiaalministrile: meil polegi mingit vara, mis tagaks väärika elu vanadekodus (131)

Tallinnas Kadriorus Poska tänaval vanurite eneseabi- ja nõustamisühingus koos käivad pensionärid leiavad, et nende tänased kodud ja korterid on nii odavad, et nende rendist või müügist saadav tulu ei kataks vajadusel hooldusasutuse tasu, nagu pakkus välja sotsiaalminister Taavi Rõivas. „Meil on nii viletsad ja odavad korterid, et need ei maksa midagi,“ tõdesid õmblusringis koos käivad prouad, kellest üks lisas, et eriti veel siis, kui müügiga on kiire, ei saaks nende eest ka suurt raha, millest hooldusasutuse kulusid katta.  

„Ega see korterimüük või rent hoolt vajavate inimeste probleemi lahenda,“ tõdesid eakas naised. Samas nad möönsid, et mõnele inimesele võib sellest siiski abi olla. „Üldiselt ei ole meil aga mingit vara, mis tagaks väärika elu vanadekodus.“ Veel ühe probleemina hooldekodude juures tõid naised välja, et hooldajatest on suur puudus ja kui praegu veel olekski hooldajad tööle võimalik saada, siis mõne aja pärast peaks neid Eestisse tooma piiri tagant. Pakuti, et lääneriikide eeskujul võiks hooldajaid tuua sisse Indoneesiast või Filipiinidelt, sest seal on lahked inimesed. 

Riigi maksupoliitika on vale
Kadriorus Poska tänava vanurite eneseabi- ja nõustamisühingu õmblusringi juhendaja Viive Ivarineni sõnul ei võimaldagi riigi maksupoliitika  kõigi muude tegematajätmiste kõrvalt oma eakate eest hoolitseda. „Tulumaksu vähendamine ei too kasu kellelegi, parem pangu seda juurde,“ ütles naine ja viitas ka oma tütrele, kellega ta on sama meelt. Kui tulumaksu vähendamisest saavad võitu suurema sissetulekuga inimesed, siis madalapalgalised võidavad sellest väga vähe. Lahendusena pakkus proua, et tõsta tuleb hoopis tulumaksuvaba miinimumi, mis aitaks just madalapalgalisi. „Praegu ikka soositakse neid, kelle on, aga mitte neid, kelle ei ole,“ lausus ta. „Tõstetakse veel käibemaksu ja aktsiisi. Kus see riik saabki siis püsida? Sellepärast kõik siit ära lähevadki.“ Delfi toimetuse palvel arutasid inimväärse vananemise ja eakate hoolduse teemadel Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu õmblusringi naised Astrid Talumäe, Helju Kukk, Heljo Tõkke, Leili Adams, Elve Luhaäär, Viive Ivarinen, Aino Tähemaa ja Virve Lillevars.

Kuidas öelda laenu soovivale sõbrale ei...

Mina ise olen mõned korrad elus pidanud sõpradele, sugulastele ei ütlema! Ka minu, kui sotsiaaltöötaja poole, on pöördunud klient, et talle anti laenu, siis selgitasin, et laenu ikka pakutakse ja inimene ise nõustub tingimustega ja võtab laenu. Paraku on laen kohustus, mis vajab tagastamist või käendamisel on ohud ja kohustused. Abiks saab olla nii laenuandja kui ka võlanõustaja aga põgeneda ei saa ja ise peab tegutsema. Loe Delfi naisteka artiklit: 

Laenamisest: kuidas ma ütlen sõbrale „ei”?

Kairit ja Inga veedavad koos lõõgastavat reede õhtut telekat vaadates ja lobisedes. Ühtäkki jääb Inga pilk juba mitmendale plinkivale laenureklaamile pidama. „Tead, ma olen natuke hädas,” pihib ta sõbrannale. „Plaanisin oma jukerdava auto uue vastu vahetada, suvised maalesõidud ju ees, ei julge sellega enam pikemat sõitu ette võtta, aga nüüd tuli välja, et ma ei saagi liisingut.”
„Kuidas nii, su palk on täiesti normaalne, ega sa mingit kallist luksusautot ometi mõtle?” imestab Kairit. „Ei, muidugi mitte, aga tuleb välja, et see Katsi  nimel võetud järelmaks oli viga. Tal oli sügisel tööga vahe sees, aga laps läks kooli ja oli vaja kõik vajaminev korraga ära osta. Siis ta paluski, et mina kui kindla sissetulekuga inimene võtaksin lepingu oma nimele ja tema maksab siis iga kuu makseid minu kontole. Kuna ta sai tööle alles paari kuu pärast ja muud maksed olid ka juba võlgu jäänud, ei olnud tal nende maksete jaoks enam raha ja eks ma siis ise maksin ka vahepeal. Aga sellisele asjale ma küll ei mõelnud, et ma nüüd ise sellepärast  laenu võtta ei saa,” kurdab Inga.
„Kaua see leping siis veel kehtib?” uurib Kairit. „No septembriga saab läb. Eks siis tuleb autoost sügisesse lükata ja suvel veel kuidagimoodi hakkama saada…”
Elus tuleb ette kõikvõimalikke tõuse ja mõõnu ning sõbra abikäsi on sel puhul igati tänuväärne ja hindamatu väärtus. Alati tasub aga appi tõtates mõelda, millised tagajärjed võivad sel enda jaoks olla, ehk millisel moel saab sõpra aidata, et ise mõne aja pärast oma probleemidega puntras olles kukalt kratsima ei peaks.
Võõras laen kaelas
Kuigi esialgu võib tunduda, et sõbrale vastu tulles ja tema eest lepingut sõlmides sel põhjusel, et tema enda ametlikud sissetulekud seda ei võimalda, millekski ei kohusta, pole see siiski nii. Alati tasub meeles pidada, et lepingu tingimuste täitmise eest vastutab vaid see isik, kes sellele alla kirjutab. Seega pole hilisemate vabandustega, et tegelik laenusaaja oli keegi teine, laenuandja ees midagi peale hakata. Ette võib aga tulla igasuguseid ootamatusi ka kõige paremal sõbral — töö kaotus ja haigus on ühed kõige levinumad põhjused. Samuti tuleb arvestada lisariskiga, et sõbral on ka muid laene ning kõikide laenude maksmine ei ole ühel hetkel enam jõukohane. Nii et teise inimese abistamine allkirjaga juhul, kui tema palk seda ei võimalda, on iseäranis riskantne, sest ega laenuandjad ilma põhjuseta kontrolli, kas sissetulekud laenumakseteks ka sobilikud on. Seega peab lepingule allakirjutaja valmis olema, et kui sõber mingil põhjusel enam maksta ei suuda, tuleb seda teha endal, kuna vastasel juhul ootab ees võlgnevus.
Lisanduvad riskid
Lisaks makseraskustele  tuleb lepingujärgsel laenuvõtjal arvestada sellega, et tema enese laenuvõtmise võimalused on piiratumad. Kui tekib vajadus ja mõte kodu, auto või mõne muu eseme ostuks laenu abil, on igakuine kohustus juba laenuandja silmis olemas ning selle võrra väheneb ka võimalus soovitud laenu saada. Maksmata jätmisel ja viivitamisel rikub aga laenuvõtja oma makseajalugu ning näiteks tulevase kodulaenu intressimäära.  Sellisel juhul ei ole vahet, kas laen on tegelikult sõbra, poja või tuttava lapse kasutada. Täpselt samamoodi tuleb oma tuleviku võimalikule stsenaariumile mõelda teise inimese laenu käendamisel, kaastaotlemisel, kui ka siis, kui laenu saamiseks on vaja lisatagatist ning selleks kasutatakse näiteks vanemate maja. Kuigi usaldus on suur, ei ole mõtet „täispangale” minna, eriti kui maksevõime osas ei ole täit kindlust ja igakuine eelarve võimaldab elada palgapäevast palgapäevani, suuremat säästmata. Sellisel juhul võivad ohtu sattuda juba mõlemad kinnisvarad, nii lisatagatiseks olev kui ostetav. Siinkohal on abiks alalhoidlikkus ja ka väiksema elamispinna kasuks otsustamine, mida noored inimesed saavad hiljem suurema vastu vahetada, kui selleks vajadus tekib ja võimalused lubavad.

Võlg ja veel võõra oma
Mida aga teha, kui juba ongi tekkinud olukord, kus laenusaajal on makseraskused ning lepingule allakirjutajal jääb üle makseid ise tasuda või laenuandja ees võlgu jääda? Kindlasti ei tohi laenumaksetesse ükskõikselt suhtuda ja loota, et probleem iseenesest laheneb, kui tegelik laenu kasutaja maksmisest loobub. Tasub meeles pidada, et tegelikult ei ole viimasel ju mingit juriidilist kohustust laenu tagasi maksta. Seega tasub koheselt ja võimalikult ausalt sõbraga rääkida, millised on võimalikud lahendused.  Kui laenumaksed on suurusjärgus, mida lepingule allakirjutanu maksta ei suuda, tuleb kiirelt tegutseda ning laenuandjaga kokkuleppeid sõlmima asuda. Mure jagamine, ausus ning kiire tegutsemine võivad päästa hullemast ning anda lootust, et tulevikus on võimalik ka endal sobiliku intressimääraga laenu saada.

Tunne Tallinnat ehk uued tänavad Haaberstis

Tänane Raepressi uudis kuulutas, et meie maja taha tulevad uued tänavad - Noorkuu ja Vanakuu tänavad. Lahe aga millal tuleb siis Täiskuu tänav? Palju toredaid mõtteid nimekomisjonilt ja majad aina kerkivad Pärnaõuele, tempos 3 maja aastas. Foto on NCC lehelt ja hindu vaadates on ikka võrreldes meie, 2012.a veebruaris ostetud korteri hinnaga ikka märgatav hinnatõus 84lt 108 tuhandele aga meie oleme rahul ja tasume usinalt pangalaenu ja korteri kommunaalkulusid, mis jäävad väiksemaks, kui Mustamäe korterite kulud. Uus on ikka parem, kvaliteetsem ja mõnusam. Naabrid on ka päris toredad ja ümbrus  ning jalgrattateed on head sportliku puhkuse veetmiseks. 

Uudis ise järgmine: Raepress, 7. mai 2013

Pikaliivale hakatakse korterelamuid rajama

Haabersti linnaossa Pikaliiva asumisse kavandatud Pärnaõue elamurajooni rajatavad tänavad hakkavad kandma nime Noorkuu tänav ja Vanakuu tänav.  Uued tänavad rajatakse Rannamõisa tee 9c ja 10 kinnistute ja lähiala detailplaneeringu kohaselt alale kerkivate korterelamute teenindamiseks. Kaks uut Pikaliiva tänavalt algavat poolkaarekujulist tänavat moodustavad Pikaliiva tänavaga lõikuva ringi. Kuigi Pikaliiva tänavalt lähtuvaid kaarekujulisi tänavalõike saaks käsitleda ka kvartalisiseste teedena, teeks majade suhteliselt tihe paigutus sealsete aadresside leidmise keeruliseks. Seetõttu otsustati anda kummalegi tänavalõigule omaette nimi. Sealkandis kasutusel olevast alepõllunduse nimeteemast olid reservis veel Põrendi, Letsi ja Kiku. Kuna need nimed eriti hästi ei kõla ja sobivaid ajaloolisi kohanimesid sellel alal ei esine, siis otsustati nimede valikul lähtuda tänavate kujust. Nimekomisjon kaalus teiste seas Rõnga, Sõrmuse, Idapoole jne nimesid ning lõplikult jäid sõelale nimepaarid Idarõnga tänav - Läänerõnga tänav, Idapoole tänav - Läänepoole tänav ja Noorkuu tänav - Vanakuu tänav. Haabersti Linnaosa Valitsus kooskõlastas nimekomisjoni esitatud variantidest Noorkuu tänava ja Vanakuu tänava nimed. Pärnaõue elamuasum on üks suuremaid elamuehitusprojekte Tallinnas - kümneaastases perspektiivis peaks Rannamõisa ja Vana-Rannamõisa tee vahel paiknev linnakvartal koosnema enam kui 40 kortermajast. NCC Ehitus AS alustas Pärnaõue elamurajooni arendust 2008. aasta kevadel.

Minu magistritöö sai kaante vahele

Kohe kergem on olla, kui lõpuks sai valmis see pool aastat tehtud magistritöö, mille teemaks on "Tallinna liikumispuudega inimeste töötamist toetavate teenuste kasutamine ning teenuste mõju toimetulekule ja tööle saamisele." Tallinna Ülikool. Sotsiaaltöö Instituut. Aga inglise keeles on see veel ilusam: "The use of services supporting the working of people with mobility disability in Tallinn and the impact of services on coping and becoming employed." Tallinn University. Institute of Social Work.

Ojee magistritöö sai täna lõunaks kaante vahele ja Tallinna Ülikooli viidud. Nüüd algab puhkus ja saab jälle normaalselt elada. Kuni maikuu viimase nädalani, siis tuleb see töö ka ära kaitsta. Aga õnneks on selleni veel palju aega. 100 lk tööd ja vaeva aga mul oli tubli ja abivalmis juhendaja Karin Hanga. Samuti mõistvad töökaaslased ja väga väga kannatlikud pereliikmed: Arko ja minu pojad.Näitasin neilegi oma tumepunaste kaantega raamatut ja tegin sellest ka pildi, millel hiljem avastasin kena elutoa kardinate mustri. Aga ilus on. Imre imestas veel, et mul polegi rohkem eksameid ja ongi kõik. Tagasi vaadates tundub kõrvalt vaatajale jah, et kuidas küll 2 aastat on lennanud. Ongi aga mitte kergelt ja palju on kulutatud tunde audutooriumites, õpides kodus nii õhtuti, öösiti ja ka nädalavahetustel. Kõik ained olid huvitavad. Mina sain küll palju häid koolikaaslaseid, mõistvaid ja abivalmis õppejõude ja uskumatult suure teadmisevaramu. Isegi imestasin arvutis faile sirvides, et ikka päris palju materjale ja erinevaid portfoolioid, referaate ja eksameid sai sooritatud. Eksameid meenutavad ikka kordamisküsimused ja mulle tundub, et on läinud hästi. Ka sotsiaaltöö instituudi töötajad on alati nii toetavad olnud ja kohe minu, vahel koomilistele, küsimustele ning olen kõikidele väga tänulik. Ainuke murekoht oli magistrtuuris minu nägemispuue, mis nõudis suurt pingutust, väsitas kiiresti ja tekitas peavalusid; peapööritustki (katus sõitis vahete vahel) aga see oli vist stressist ja magamatusest. Õnneks need peavalud mööduvad. Ei teagi nüüd, mida selle vabadusega nüüd pihta hakata. 

Soovitan teistelegi, kes kahtlevad kas õppima minna, et tasub minna ja just seda eriala, mis endale meeldib ja huvitav tundub. Kursusteprogrammid on selline hea materjal, millest leiab veel tulevikuski huvitavaid allikaid. Ainuke asi, mida ma kahetsen on see, et ma ei läinud inglise keelt õppima, kuid õppisin vene keelt 2 kursust. Samas olen realist ja tunnistan ausalt, et ma kartsin, et pole piisavalt aega. Selle inmglise keelega luban kindlasti hakata tegelema. Ja nüüd puhkus ning mai lõpus on kaitsmine ja unistus magistrikraadist sotsiaaltöös täitub veel enne jaanipäeva. Siis kutsun teid lõpuaktusele ja pärast korraldan väikese peo.

Omastehooldajad ja perekonnaseadus

Tiina Kangro on taas väga tabavalt sõna võtnud omastehooldajate raske töö teemal. Ma rääkisin talle sellest juba mitu aastat tagasi ja on hea, et see on nüüd suureks paisunud mure. Oma töös kohtan sageli murest murtud ja vaimselt räsitud inimesi, sest kui hooldamise töö on raske ja hooldamise eest makstav toetus 19 - 25 eurot, siis see ei ole inimväärne tasu. Millestki peab inimene oma kulud katma ja selle raha eest ei saa süüa osta, korterikulud maksta või siis ravimeid osta, juuksuris käia või lubada uusi riideid, kontserti, meelelahutust. Probleemiks on ka asendaja leidmine ja küsimus tekib, et kes keda üleval peab. Need kuld tehaksegi ühisest pererahakotist ja kuna hooldajal on keelatud töötada, siis võetaksegi hooldatava rahast igapäevased kulutused. Raske teema ja nõuda kodu müümist, väljaüürimist on valus teema, sest kuhu lähevad need, kes seal praegu elavad ja kuidas saada eaka inimese nõusolek oma kodu müüki panemiseks. Seda ei saa sundida ükski perekonnaseadus ja see mõte võib jääda üheks mõtteks, välja öeldud  ettepanekuks. Vabariigi kodanikud saadet saad vaadata siit. 

 Tiina Kangro: omastehooldajate olukorra parandamiseks oleks vaja kohtulahendeid

"Vabariigi kodanikes" oli täna arutlusel omastehoolduse teema. Aastaid teemaga tegelenud ajakirjanik Tiina Kangro ütles, et Eestis kuritarvitatakse perekonnaseadust ning tegelikult ei tähenda seadus, et inimene peab oma pereliiget hooldades oma tööst ja kõigest hinge taga olevast täielikult loobuma. Omastehoolduse teema eelmisel nädalal teravalt ja isikliku kogemuse baasil tõstatanud Andrei Hvostovi sõnul probleem aina süveneb ja väga palju on nii inimesi, kes on selle probleemiga kokku puutunud, kui neid, kes ootavad hirmuba, et nad kohe-kohe peavad hakkama selle probleemiga tegelema. 

Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituudi lektor Koidu Saia ütles, et praegu probleem süveneb, sest noored inimesed lähevad välismaale elama, perekondade toimetulek on väga keeruline. Hvostov lisas, et välismaale elama ja tööle siirdunud lapsed ei saa kindlasti distantsilt oma lähedast hooldada. 

MTÜ Eesti Omastehooldus eestvedaja Helle Lepik tõi välja probleemi, et omaste hooldamise kohustus tekkib inimese jaoks ootamatult ja inimesed ei oska kohe õigetest kohtadest abi küsida. Kangro sõnul on probleem osaliselt selles, et teema on nii paljude inimeste kui riigi poolt läbimõtlemata. "Me ei saa lähtuda sellest, et see on normaalne, kui 40-50-aastased inimesed jäävad kolksti töölt ära, jätavad oma eriala, väljaõppe, käivad maha ja käivad alla, kui nad hooldavad omakseid aastaid, siis nad ei tule enam tööturule tagasi."

Sealjuures saavad omastehooldajad 20-30 eurost toetust ja jäädes pensionile, olles aastaid kodus istunud, on ka pensionisumma väga väike. Kangro tõi välja ka puudega laste kõrvalt aastakümneteks koju jäävate hooldajate probleemi, mille tõttu läheb riigile kaotsi miljoneid eurosid. Samas mainis ta, et ei ole ainult kaks äärmust - hooldamist vajav lähedane on kodus või siis kusagil kaugele ära antud. "Kõige paremad variandid on kusagil vahepeal - on päevakeskused, koduhooldus, nädalahoid, sotsiaalkorterid, toetatud elamine. Eestis on nad väga kehvasti välja arendatud."

Kogu probleem pole Tiina Kangro sõnul siiski mitte perekonnaseaduses, mis kohustab inimest kaks põlve üles- ja allapoole abivajavaid pereliikmeid hooldama, vaid selles, et seda seadust kuritarvitatakse. Eestis kehtivad ka paljud rahvusvaheliselt kokku lepitud seadused ning nendest lähtuvalt ei saa omastehooldajalt nõuda, et kõik hinge tagant ära annaks. Aga inimesed ei oska minna omavalitsusse ja nõuda toetust või abi. Helle Lepiku sõnul on Eestis selles osas ka väga tublisid omavalitsusi ning see polegi kinni omavalitsuse jõukuses. "On jõukaid omavalitsusi, kus omastehoole on välja arendamata." Tiina Kangro nentis, et Eesti pole tegelikult nii vaene riik midagi, aga on üsna pillav riik. Tema sõnul oleks vaja minna kohtusse ja tekitada pretsedente, mis hakkaksid piire seadma, aga inimesed, kes on hädas, ei lähe kohtusse. "Kuigi tulevik neid kohtupretsedente ilmselt tooma hakkab." 

Saates sai intervjuulõigus sõna ka sotsiaalminister, kelle kinnitusel on riigil omastehoolduse parandamisega suured plaanid. Saatekülalised aga tõid välja, et kavatseb neid suuri plaane ellu viia eurorahadega, mis lõpevad ühel hetkel otsa, aga omastehoole peab olema jätkusuutlik.