4. mai 2013

Minu magistritöö sai kaante vahele


Kohe kergem on olla, kui lõpuks sai valmis see pool aastat tehtud magistritöö, mille teemaks on "Tallinna liikumispuudega inimeste töötamist toetavate teenuste kasutamine ning teenuste mõju toimetulekule ja tööle saamisele." Tallinna Ülikool. Sotsiaaltöö Instituut. Aga inglise keeles on see veel ilusam: "The use of services supporting the working of people with mobility disability in Tallinn and the impact of services on coping and becoming employed." Tallinn University. Institute of Social Work.

Ojee magistritöö sai täna lõunaks kaante vahele ja Tallinna Ülikooli viidud. Nüüd algab puhkus ja saab jälle normaalselt elada. Kuni maikuu viimase nädalani, siis tuleb see töö ka ära kaitsta. Aga õnneks on selleni veel palju aega. 100 lk tööd ja vaeva aga mul oli tubli ja abivalmis juhendaja Karin Hanga. Samuti mõistvad töökaaslased ja väga väga kannatlikud pereliikmed: Arko ja minu pojad.Näitasin neilegi oma tumepunaste kaantega raamatut ja tegin sellest ka pildi, millel hiljem avastasin kena elutoa kardinate mustri. Aga ilus on. Imre imestas veel, et mul polegi rohkem eksameid ja ongi kõik. Tagasi vaadates tundub kõrvalt vaatajale jah, et kuidas küll 2 aastat on lennanud. Ongi aga mitte kergelt ja palju on kulutatud tunde audutooriumites, õpides kodus nii õhtuti, öösiti ja ka nädalavahetustel. Kõik ained olid huvitavad. Mina sain küll palju häid koolikaaslaseid, mõistvaid ja abivalmis õppejõude ja uskumatult suure teadmisevaramu. Isegi imestasin arvutis faile sirvides, et ikka päris palju materjale ja erinevaid portfoolioid, referaate ja eksameid sai sooritatud. Eksameid meenutavad ikka kordamisküsimused ja mulle tundub, et on läinud hästi. Ka sotsiaaltöö instituudi töötajad on alati nii toetavad olnud ja kohe minu, vahel koomilistele, küsimustele ning olen kõikidele väga tänulik. Ainuke murekoht oli magistrtuuris minu nägemispuue, mis nõudis suurt pingutust, väsitas kiiresti ja tekitas peavalusid; peapööritustki (katus sõitis vahete vahel) aga see oli vist stressist ja magamatusest. Õnneks need peavalud mööduvad. Ei teagi nüüd, mida selle vabadusega nüüd pihta hakata. 


Soovitan teistelegi, kes kahtlevad kas õppima minna, et tasub minna ja just seda eriala, mis endale meeldib ja huvitav tundub. Kursusteprogrammid on selline hea materjal, millest leiab veel tulevikuski huvitavaid allikaid. Ainuke asi, mida ma kahetsen on see, et ma ei läinud inglise keelt õppima, kuid õppisin vene keelt 2 kursust. Samas olen realist ja tunnistan ausalt, et ma kartsin, et pole piisavalt aega. Selle inmglise keelega luban kindlasti hakata tegelema. Ja nüüd puhkus ning mai lõpus on kaitsmine ja unistus magistrikraadist sotsiaaltöös täitub veel enne jaanipäeva. Siis kutsun teid lõpuaktusele ja pärast korraldan väikese peo.

Kommentaare ei ole: