Aprill, naljakuus oli asju

Aprillikuule tagasi vaadates meenub kiire lõpp,  sest suutsin kuu viinased 11 päeva haiguslehel olla ja lisaks seljavalule hoopis Meremeeste haiglasse sattuda. Sellest kirjutasin täpsemalt oma haiglalugude 4 osas. Nüüd kodus olles võtsin aega, et kirjutada täpsemalt. Kuu alguses olid lihavõttepühad ja saime munad värvitud. Peale selle võtsime välja jalgrattad ja tegime esimesed mõnusad kevadised tiirud Kakumäe rattateedel. Me jõudsime kinno vaatama filmi "Seltsimees laps". Jah olid karmid ajad ja iga pere võib mõne isikliku loo rääkida nendest sõjajärgsetest aegadest. Ilusasti filmitud kaadrid loodusest ja taaselustatud ajast, mis kantud just eelkooliealise tüdruku silmadest. Kurb aga kindlasti ajalooliselt vajalik film. Veel mahtus aprilli mitu transporditeenuse nõupidamine ja bussijuhtidele koolitus teemal kuidas käituda psüühilise erivajadusega lapsega, kuidas laps infot ja suhtumist tajub, kuidas parandada koostöö asutuste ja transporditeenuse korraldajate ja osutajate vahel. Sai palju mõeldud, arutatud, see töö jätkub ja muutused on vajalikud. Kuna avanes uus korterite kohandamise taotluste vastuvõtu voor, siis kuulasin uut infot infotunnil. Igasuguseid töid ja eelarve strateegiate kallal nuputamist jagus pikalt. Veel korraldati meile ametis esmaabikoolitus. Lugesin läbi ühe autismitreemalise raamatu ja käisin jälle seljaga taastusravil.  Käisime korra Arko ema juures maal ning otsisin siniliili ja kuulasime linnulaulu. Lumi läinud ja ilmad kevadised. Kuigi tundus, et ilmad on kole tuulised ja jahedad, kuid selline see meie ilm on. Küll see suvi ka tuleb.

Minu lugu. Tagasi kodus ja täpsemalt erimenüüst 4

On 2. mai 2018 ja ma olen elus ja haiglast koju saadetud. Kui sind tabab lihtsalt öeldes soolteinfarkt, siis peale seda sa hindad oma elu teisiti. Olen saanud uue võimaluse edasi elada ja arstid on minu meelest teinud suurepäraselt tööd. Olen tänulik, et sain abi ja olen elus. Rõõmus, et mu ümber on nii palju oma inimesi, Arko, lapsed oma peredega, õed, Arko ema, sõbrannad ja veel sõpru, töökaaslased jne.  Eks neid ehmatas see haiglauudis samuti, sest tegelikult ma üsna toimekas, liigun palju,  rõõmsameelne ja korralike eluviisidega. Dr Liivakult sain soovitused, et süüa 4-5 korda päevas, alguses vedelat toitu ja mitte kuumalt. Mõnda aega peaksin vältima tooreid puu- ja juurviljasuppi ning gaseeritud jooke. Ja minu peake mõtleb, et vinegreti ei saagi, õunad pole lubatud. Pisar tuli silma, sest mulle maitsevad toorsalatid.  Aga äkki varsti ikka saab. Grillihooaeg ju.
Nii, et programm suveks saledaks. Loomult hea huumorisoinega ja leian võimaluse halva asja juures head nägu teha. Aga nüüd pean õppima uuesti sööma. Tulin juba haiglas mõttele, et kui haiglat toitlustus AS Eesti Eine, siis peaksid olema need menüüd ka kodulehelt leitavad. Otsisin ja leidsin erimenüüde alt faili, milles on detailselt 2 nädala vedela dieedi menüü. Täpselt see mida vaja. Salvestasin telefoni ja rääkisin sellest ka Arkole, sest tema mind hooldab ja süüa mille valmistab. Arko vaatas ja imestas, sest kui tundub, et sellise toiduga võib nälga jääda, siis tegelikkuses pole ma suuteline selliseid koguseid ära sööma. Koht saab täis, ainult enne iga söögikorda soolikad korisevad. Kuna menüü on ees, siis pole muret, et mida süüa teha. Arko teeb mis kirjas, vahel muudame mõnda sööki ja asendama nii, et mitmel päeval sõi kanapuljongit munaga. Aga miks? Sest see oli nii hea. Arko ka proovib mõnda püreesuppi aga tema võtab ikka liha, sinki või vorsti juurde. Mina võtan juurde tablette ja joon puhast Värska vett. Eks nüüd kahe nädala jooksul saan soolikad tööle ja siis lähen jälle üle tavalise toidu peale. Kodus olles avastasin,  et narkoos on muutnud mu silmades väikeseid veresooni ja need on otstest vist lõhkenud. Samas silmad ei valuta aga ega eriti raamatuid lugeda ei taha. Arko tõi apteegist silmatilkasid aga sellest pean vist perearstile rääkima. Aga hea on see, et kehakaal langeb kolinal. 7 päevaga -3 kg. Rannavorm saabub aga jalgrattaga veel sõita ei saa. Taastun. Jätkub..



Minu lugu. Haiglast koju 3.

On hommik. 30.04.2018. Kell 6 algab haiglas elu, ka 6. korruse intensiivraviosakonnas. Tehakse vajalikud kraadimised, sidumised, süstid, tilgad, pesuvahetus jne. Nälga ma ei tunne,  sest mind toidetakse pudelist voolikuga veeni. Peale kl 8 hommikul tuleb suur visiit ja peale seda saan teada, et mind viiakse üle tavapalatisse. Võetakse ära opijärgne paberist tumesinine öösärk ja pannakse uus. Tõusen hooldaja abiga istuma. Pea ei käi ringi, iiveldama ei aja, sest olen saanud valuvaigistid ja oksendamise vastast süsti. On ikka meditsiin imeline, et isegi oksendamist saab ära hoida süstiga.  Super . Meenub, et mitu aastat tagasi vaevlesin püsti voodis pearingluse ja pideva oksendamise tõttu. Arvasin, et see on seljavalust. Oleks ma vaid siis teadnud... Et on olemas süst, mis olukorda lahendab. Olen jälle kogemuse võrra rikkam. Istun voodis, jalad toetamas maad ja ootan millal saabub voodi,  millega mind 5. korrusele viiakse. Riietun,  tõusen ja astun teise voodisse. Pea on selge, natuke ajab köhima aga see vist narkoosi tõttu paratamatus. Sõidame liftiga korrus alla poole 7. palatisse. Varsti tuuakse mulle mobiil. Elu on ilus. Mul lubatakse tualetti minna ja saan 3 korda käidud. Nagu kreisiraadio tassis enda järel kaasa tilgutihoidjat ehk statiivi.
Mingi aja pärast saavad teised lõunat süüa. Mul vahetatakse toitelahuseid ja saan valuvaigistid. Helistan oma laste vanaemale ja õnnitlen  Siirit sünnipaeval. Ta õnnitles hoopis mind ja soovib kiiret paranemist. Mul lubatakse vett juua. Kui olen 3 ringi tualeti vahet käinud, siis tuleb tuppa hooldaja ja seletab, et kui tahan wcsse minna, siis vajutage nuppu ja nad kahevahel  jalutavad minuga. Kui teatan, et olen juba kolm korda käinud, siis ta pööritab silmi. Õhtul vajutan veel nuppu, sest koht kisub ja valutab. Saabub valvearst ja õde teeb süsti. Arst tuleb ja räägib, et eemaldavad sondi ninast, sest see tekitab kõige suuremat ebamugavust. Sondi eemaldamine toimub palatis, õde eemaldab plaastri ja tõmbab voolikut, see venib ja venib. Tehtud. Olemine muutub paremaks.  Ainult treen on veel jäänud. Toas on kohutavalt umbne ja palav aga siis ma veel ei tea, et minu kõrval akent saab avada. Teised 2 vanemat prouat ka ei ütle.
Tuleb hommik. On töörahvapüha 1. Mai. Olen kannatlik ja peamiselt magan. Väsimus on. Tulevad Arko, Rene, Mari-Liis ja Liisa Maria. Vaikselt saab lõunast õhtu. Õhtul on palavik 37,3 c. Magan väga halvasti ja ärkan korduvalt.
Saabub 2. Mai hommik. Kõik kordub, äratus kl 6, siis protseduurid ja  peale kl 8 tuleb palatisse 7 arsti. Õde teatab, et rike palavik. Arst küsib kas kõht käib läbi. Käis küll. Rohkem ei midagi. Ootan oma arsti. Mulle tuuakse esimest korda vedelat süüa. Kuna õhtul äge hoiatas, et olgugi, et tuuakse palju süüa, siis süüa tohib natuke. Nii ms siis naudin 3. Päeval peale soolteoperatsiooni esinesid lonksu kohvi. Mmmmm. Toit on allpool piltidel. Mõtlen peas kerivatele küsimustele mida planeerin arstilt küsida.  Umbes täpselt kl 10 tuleb dr Liivak ja teatab, et kuna minu tervislik seisund on hea,  siis olukord on selline, et ta peab mind koju kirjutama. Haiglas on pikk järjekord ja tal 36 inimest ootab ravile voodikohta.  Pähe tekib küsimus, et on see ikka võimalik, ega ma narkoosi tõttu millestki valesti aru ei saa. Esitan kirurgile kõik oma küsimused ja saan rahulikud, põhjalikud vastused. Jah ma võin reisida aga mitte verl sel nädalal, raskusi võib tõsta... Ka võib selline probleem uuesti tekkida, sest iga operatsioon võib uusi liiteid tekitada. Oh ma olen õnnelik ja tänan arsti viisakalt.
Varsti kutsub õde mind sidumistuppa, sest vaja haavasid puhastada, siduda ja arst tahab näha. Õde heidab minu poole etteheitvaid pilke ja ütleb, et mijs mul pole pisikesi pükse jalas. Ütlesin , et kuniks pole lubatud, siis pole pannud. Asetab mulle väikese lina peale ja arst vaatab mu üle. Mind tabab mäluauk.  Mulle ei meenu kuhu jäid minu püksikud. Ei ole, käekotis ei ole. Kadunud. 😀  Mu käsi katavad 5 sinikat, sest vere võtmine ja kanüüli paigaldamisega on probleeme. Aga arsti käest kuulen et analüüsid on korras.
Saabun palatisse ja kutsun Arko järgi. Ta küsib, et millal. Mina vastu, et kohe.  Palatisse siseneb haigla sotsiaaltöötaja ja hakkab nägema kui mind näeb. Kohe näha, et vanad sõbrad. Sotsiaaltöötajate värk. Nägu tuttav aga nimi ei meenu. Kõrval voodis patsient on tal tuttav. Aita näitab oma nimeliste ja kuna ma sealt lugeda ei näe, siis tõstab selle mille lähemale. Ta küsib minult, et kas tellib transpordi mulle Kallavere hooldushaiglasse. Tundub, et ta teeb nalja aga ei tee. Loobun, sest Arkoga saame kodus hakkama, heas ja halvas.  Saan tšeki 5 euro kohta, sest intensiivraviosakonbas voodipäeva tasu ei võeta. Jälle targem. Annan raha sotsiaaltöötaja kätte ja mure lahendatud. Teine õde kutsub mind kanüüli eemaldama. Olen valmis lahkuma. Arko tuleb ja võtab mu asjad. Soovin palatikaaslastele head paranemist ja nägemist.
Asjas autosse ja lähen sussides üle õue Meremeeste haiglast perearsikeskusesse. Sisenen pereõdede kabinetti kes mu kohe vastu võtavad. Saan arsti ajad muudetud ja pereõde räägib, et kui midagi juhtub või on abi vaja siis tuleb kohe nendega ühendust võtta. Ju üllatab neidki mu peale oppi 3. Päeval koju saatmine. Tänan Jumalat, et mul nii mõistvad perearst ja pereõed on. Ostan apteegist välja oma,valuravi tabletid ja pkaastrid. See kõik väsitab. Varsti kodus ja oma voodis on nii mõnus ja hea. Saab telekat vaadata ja Arkoga koos olla.  Jätkub...

Minu lugu. Taastumine haiglas 2

29.04.2018. On pühapäeva varahommik. Mind viidi operatsioonisaali. Ma hirmu ei tundnud. Mõtlesin ainult, et peaasi, et enam valu ei tunne. Operatsiooni laual oli soojendus, seljal hakkas soe. Tulid õed, anestesioloog ja panid hapnikumaski pähe. Siis pandi ravim veeni. Järgmine selge hetk oli ärkamistoas. See käis ruttu. Samas oli Arko ärevuses ja teadmatuses, sest infot ei ole, mina ei sa helistada. Varsti viidi mind intensiivraviosakonda. 

Tahtsin ainult magada, õed käisid, tegid valuvaigistit ja valvasid mind. Ma oksendasin, sest nii paha oli olla ja olin selline uimane ja tahtsin magada. Tuli arst ja teatas, et operatsioon kulges hästi ja kõhtu ei olnud vaja lahti lõigata,  vaid sai teha laporoskoopiliselt. 4 auku tehti kõhtu aga ma ei näinud kuhu. Nagu oigasin, nii tuldi süstima. Kuna mul puudus sellel sajandil haiglas olemise kogemus, siis  tundsin ennast paremini, kui eelmised korrad. See oli minu 7 lõikus, sh 4 narkoos. Kõige ebameeldivam oli ninasondi paigaldamine. See oli kohutav kuidas õde mind istuma pani ja kahekesi mul neelata käskis ja ninast makku vooliku ajas. Aga kui vaja, siis teen mida kästakse ja kui ei saa aru, siis nad juhendasid mind.

Varsti peale kl 12 tuli armas,  kallis ja murelik Arko mind vaatama. Eks see võib kole vaatamist olla, kui nii palju voolikuid küljes. Mulle polnud prille toodud ja nii ma üritasin teha nägu,  et näen aga tegelikult ei näinud eriti midagi. Küsisin õelt prille. Tema arvas, et milleks mulle neid vaja, et kas ma üldse ei näe ilma prillideta. Olin nii jõuetu,  et ei seletanud midagi aga prillid sain, telefoni veel mitte. Nina kinni teibitud ning vererõhu mõõtja ja pulsilugeja kätel. 

Arko sai natuke olla ja siis juba tulid Rene, Mari-Liis ja Liisa Maria . Ma kohe ehmatasin kui neid nägin. Rene kohe ehmatas ära,  tal hakkas paha ning läks koridori, Liisa Maria kartis sellist vanaema ja kui Rene tuli tagasi, siis saatsin külalised minema ja magasin edasi. Õhtu poole tulid veel Imre, Tiina ja Fredy Markus.  Ma vist ehmatasin oma lapsed ära. Palusin neil kollased gerberad Arkole koju viia, sest minu arvates pole operatsioonijargne intensiivravipalat see lillede koht. Vanaema haige aga loodan peagi toibuda. Õhtul kuulasin kes teised minuga intensiivis olid, tundus, et enamus olid osakonnas vanemaealised. Õed ja hooldajad käisid ja tegid mu olukorra võimalikult heaks. Varsti saabus öö ja saabus vaikus. Jätkub...

Minu lugu. Kodus ja haiglas 1

Väljas on kevad. Muru kasvas, linnud laulavad, meri on sinine, päike käib kõrgemalt. Võtsime rattad välja ja tegime esmaspäeva õhtuse Kakumäe tiiru. Kõik oli hästi kuni kolmapäeva hommikuni. Olin tööl ja järsku tabas mind seljavalu. See valu läks aina tugevamaks.  Neljapäeval kannatasin veel ja võtsin seljaprobleemi tõttu ravimeid ja liikusin minimaalselt, sest selg oli kange ja valust jalad nõrgad.  Õhtul tõi Arko mind autoga koju.
Otsustasin, et võtan reedest haiguslehe. Uuema aja nimetusega töövõimetuslehe saamiseks kirjutasin hommikul ja helistasin peale lõunat oma perearsti õele.  Jätkasin edasi arstirohtude võtmist ning lausa komberdasin vaevaliselt voodist vannituppa ja tagasi. Kuna perearstile helistasin esmaspäeval ja pereõde kutsus mind arsti vastuvõtule teisipäeval, siis tõi Arko mind perearstile. Perearsti visiit lõppes soovitusega tulla 1,5 nädala pärast ja ta andis mulle saatekirja taastusravisse, sest kuu varem oli see ravi olnud valuvaigistava toimega. Soovitas ka võimelda ja tasapisi liikuda, et selg tööle saada. Kõik sujus, impulssravi protseduuridest oli abi ja juba tundus, et ma taastun tasapisi.

Aga asjad lihtsalt juhtuvad. Olime rahulikult kodus, sõime õhtust, vaatasime Kuldvillakut järgi ja käisin dušši all.
Edasine jutt on minu kogemuste kirjeldus, sest äkki keegi veel leiab ennast sellises olukorra ja vajab julgustust. See ehmatab aga kes tahab rohkem teada, siis võib mulle kirjutada.
See kõhuvalu hoog tabas mind ootamatult kl 23 paiku. Mõtlesin, et magu annab tunda tablettide tõttu ja läksin tõin külmkapist jogurtit. See ei aidanud, valusööstud läksid hullemaks ja ajasid mind oksendama. Proovisin olla püsti ja pikali,  kuid valu muutis väljakannatamuks ja palusin Arkol kutsuda kiirabi.
Kiirabi tuli peale südaööd. 🚑 Kiirabi õde kuulas, küsitles, mõõtsid vererõhku, mis oli 150/100 ja panid tilguti. Kuulas ka kõhtu ja pani diagnoosi, mis osutus õigeks. Kuna valu järgi ei andnud, siis võeti mind kaasa ja tee viis Meremeeste haiglasse. Kiirabis pandi mind kanderaamile, rihmad peale, tilguti aina tilkus. Enne kl 1 olime haigla EMOs.

 Kuna oli nädalavahetuse kesköö, siis toodi kiirabiga inimesi juurde. Mõni tuli koos politseiga, sest joobes inimesed võivad olla ettearvamatu käitumisega. See oli minu selle sajandi 1. haiglas viibimise. Viimati peale lastesündi 1992 ja 1995. aastatel.
Seal tehti vajalikud uuringud ja analüüsid ning öösel kl 3 teatas valvearst dr Kaur Liivak, et vajalik on operatsioon, kuid selleks pean olema 6 tundi söömata. Kl 6 hommikul tuli arst ja ütles, et narkoosiga tehakse ja mul on soolte keerd koos ummistusega. Ei ma ei ole rase, ei suitseta, ei ole mingit allergiat. Ei ole kroonilisi haiguseid. Õde tõi narkoosi tegemiseks vajalikud paberid ja minu väärisesemed, sh sõrmused, rahakoti ja mobiiltelefon viidi kirjaümbriku sees hoiule šeifi. Täitsin jõuetult pabereid ja andsin nõusoleku narkoosi, panin kirja oma haigused ja nõustusin vajaduse tekkimisel vereülekandega ja andsin loa operatsiooni ajal ilmsiks tuleva olukorra likvideerimisel sekkumiseks ja praktikantide kaasamiseks, juhul kui neid on.  Samuti lubasin alluda haigla sisekorrale ja ootasin, et juba saaks sellest kohutavast valust vabaks. Kogu haigla personal, kes minuga toimetas,  olid väga viisakad ja kaastundlikud. Voodiga sõidutasid mind noored, kes haiglas abiks alternatiivteenistuses. Ajad on muutunud. Tundsin, et olen kindlates ja professionaalsetest kätes. Jätkub...

Märkmeid märtsikuust

Märtsikuu on pikk aga sel aastal möödus see kuidagi eriti kiiresti. Sirvisin siis pilte ja vaatasin oma tegutsemisi. Sai Liisa Mariaga kelgutamas käidud. Ma varem ei teadnudki, et Keila terviseradadel nii suur ja tore suusamägi on, mida lisaks suurtele suusatajatele ka väikesed kelgutajad saavad kasutada. Püüdsin mina Liisa Maria kelku ja kukkusin hoo pealt pikali. Nii põrutasin oma selga ja lonkasin mitu päeva ja meie pere tore perearst vahetas ravimi välja ja saatis röntgenisse ja kui vastuse teada sian, siis andis saatekirja taastusravisse. Käisin Haabersti tervisekeskuses 6 korda impulssravil ja see mõjus hästi. Nüüd saan liikuda ja ujuda ja tantsida aga muret teeb see selg ja parem puusavalu siiani. Naljaks oli kuulda kui perearst küsis, et kas veel mingeid muresid aga ei olnud midagi uut häda kallal. Samas teised siin on olnud kõrges palavikus ja kurguvalus ja nohus aga minust on see õnneks mööda kihutanud.  Hea seegi, sest tööl on olnud probleemid ja mitmeid tunde on saanud istuda ja lahendusi arutada. Aga sain osaleda üleilmsel sotsiaaltöötajate päeval, kus tunnustati parimaid. Meie ameti töötaja Marina sai aasta sotsiaaltöötaja tiitli. Igati õige valik, sest ka Türil peetud sõnavõttudest jäi kõlama, et sotsiaaltöö on selline töö, mille tegemist eriti ei märgata aga siis kui on mingi suurem probleem, siis räägitakse kõva häälega ja ajakirjanduses, et miks ei tehta... Kaheotsaga asi, sest sotsiaaltöötaja tegeleb erinevate inimestega, olgu siis lastega pered, eakad, puuetega inimesed, töötud, lasterikkad pered või toimetulekuraskustes inimesed. Alati on kaks otsa, üks on kliendid ja teine inimesed, kes nende heaks töötavad.
Märtsis oli tunda täitsa krõbetat talveilma ja lumi kattis maad. Käisime Arkoga jalutamas. Maale jõudsime ja Rakverre ja Jõgevamaal tegin kepikõndi ja Tilgu sadamas nautisime kive, merevärve, pilvi ja kõrkjaid.
Märtsis on ka minu vanema poja sünnipäev. Imre sai 29.märtsil juba 26. Suur mees ja tore isa oma pojale. Pidu. Rõõmustame kõik meie laste ja lastelaste üle. Noorus polegi hukkas, vaid käib sõimes, ülikoolis ja tööl. Palju ollakse ka õues ja meilegi jõuavad lapsed külla. Sõbrannadega käisime väljas ja kinno jõudsime.