5. mai 2018

Minu lugu. Kodus ja haiglas 1

Väljas on kevad. Muru kasvas, linnud laulavad, meri on sinine, päike käib kõrgemalt. Võtsime rattad välja ja tegime esmaspäeva õhtuse Kakumäe tiiru. Kõik oli hästi kuni kolmapäeva hommikuni. Olin tööl ja järsku tabas mind seljavalu. See valu läks aina tugevamaks.  Neljapäeval kannatasin veel ja võtsin seljaprobleemi tõttu ravimeid ja liikusin minimaalselt, sest selg oli kange ja valust jalad nõrgad.  Õhtul tõi Arko mind autoga koju.
Otsustasin, et võtan reedest haiguslehe. Uuema aja nimetusega töövõimetuslehe saamiseks kirjutasin hommikul ja helistasin peale lõunat oma perearsti õele.  Jätkasin edasi arstirohtude võtmist ning lausa komberdasin vaevaliselt voodist vannituppa ja tagasi. Kuna perearstile helistasin esmaspäeval ja pereõde kutsus mind arsti vastuvõtule teisipäeval, siis tõi Arko mind perearstile. Perearsti visiit lõppes soovitusega tulla 1,5 nädala pärast ja ta andis mulle saatekirja taastusravisse, sest kuu varem oli see ravi olnud valuvaigistava toimega. Soovitas ka võimelda ja tasapisi liikuda, et selg tööle saada. Kõik sujus, impulssravi protseduuridest oli abi ja juba tundus, et ma taastun tasapisi.
Aga asjad lihtsalt juhtuvad. Olime rahulikult kodus, sõime õhtust, vaatasime Kuldvillakut järgi ja käisin dušši all.
Edasine jutt on minu kogemuste kirjeldus, sest äkki keegi veel leiab ennast sellises olukorra ja vajab julgustust. See ehmatab aga kes tahab rohkem teada, siis võib mulle kirjutada.
See kõhuvalu hoog tabas mind ootamatult kl 23 paiku. Mõtlesin, et magu annab tunda tablettide tõttu ja läksin tõin külmkapist jogurtit. See ei aidanud, valusööstud läksid hullemaks ja ajasid mind oksendama. Proovisin olla püsti ja pikali,  kuid valu muutis väljakannatamuks ja palusin Arkol kutsuda kiirabi.
Kiirabi tuli peale südaööd. 🚑 Kiirabi õde kuulas, küsitles, mõõtsid vererõhku, mis oli 150/100 ja panid tilguti. Kuulas ka kõhtu ja pani diagnoosi, mis osutus õigeks. Kuna valu järgi ei andnud, siis võeti mind kaasa ja tee viis Meremeeste haiglasse. Kiirabis pandi mind kanderaamile, rihmad peale, tilguti aina tilkus. Enne kl 1 olime haigla EMOs.
 Kuna oli nädalavahetuse kesköö, siis toodi kiirabiga inimesi juurde. Mõni tuli koos politseiga, sest joobes inimesed võivad olla ettearvamatu käitumisega. See oli minu selle sajandi 1. haiglas viibimise. Viimati peale lastesündi 1992 ja 1995. aastatel.
Seal tehti vajalikud uuringud ja analüüsid ning öösel kl 3 teatas valvearst dr Kaur Liivak, et vajalik on operatsioon, kuid selleks pean olema 6 tundi söömata. Kl 6 hommikul tuli arst ja ütles, et narkoosiga tehakse ja mul on soolte keerd koos ummistusega. Ei ma ei ole rase, ei suitseta, ei ole mingit allergiat. Ei ole kroonilisi haiguseid. Õde tõi narkoosi tegemiseks vajalikud paberid ja minu väärisesemed, sh sõrmused, rahakoti ja mobiiltelefon viidi kirjaümbriku sees hoiule šeifi. Täitsin jõuetult pabereid ja andsin nõusoleku narkoosi, panin kirja oma haigused ja nõustusin vajaduse tekkimisel vereülekandega ja andsin loa operatsiooni ajal ilmsiks tuleva olukorra likvideerimisel sekkumiseks ja praktikantide kaasamiseks, juhul kui neid on.  Samuti lubasin alluda haigla sisekorrale ja ootasin, et juba saaks sellest kohutavast valust vabaks. Kogu haigla personal, kes minuga toimetas,  olid väga viisakad ja kaastundlikud. Voodiga sõidutasid mind noored, kes haiglas abiks alternatiivteenistuses. Ajad on muutunud. Tundsin, et olen kindlates ja professionaalsetest kätes. Jätkub...

Kommentaare ei ole: