5. mai 2018

Minu lugu. Haiglast koju 3.

On hommik. 30.04.2018. Kell 6 algab haiglas elu, ka 6. korruse intensiivraviosakonnas. Tehakse vajalikud kraadimised, sidumised, süstid, tilgad, pesuvahetus jne. Nälga ma ei tunne,  sest mind toidetakse pudelist voolikuga veeni. Peale kl 8 hommikul tuleb suur visiit ja peale seda saan teada, et mind viiakse üle tavapalatisse. Võetakse ära opijärgne paberist tumesinine öösärk ja pannakse uus. Tõusen hooldaja abiga istuma. Pea ei käi ringi, iiveldama ei aja, sest olen saanud valuvaigistid ja oksendamise vastast süsti. On ikka meditsiin imeline, et isegi oksendamist saab ära hoida süstiga.  Super . Meenub, et mitu aastat tagasi vaevlesin püsti voodis pearingluse ja pideva oksendamise tõttu. Arvasin, et see on seljavalust. Oleks ma vaid siis teadnud... Et on olemas süst, mis olukorda lahendab. Olen jälle kogemuse võrra rikkam. Istun voodis, jalad toetamas maad ja ootan millal saabub voodi,  millega mind 5. korrusele viiakse. Riietun,  tõusen ja astun teise voodisse. Pea on selge, natuke ajab köhima aga see vist narkoosi tõttu paratamatus. Sõidame liftiga korrus alla poole 7. palatisse. Varsti tuuakse mulle mobiil. Elu on ilus. Mul lubatakse tualetti minna ja saan 3 korda käidud. Nagu kreisiraadio tassis enda järel kaasa tilgutihoidjat ehk statiivi.
Mingi aja pärast saavad teised lõunat süüa. Mul vahetatakse toitelahuseid ja saan valuvaigistid. Helistan oma laste vanaemale ja õnnitlen  Siirit sünnipaeval. Ta õnnitles hoopis mind ja soovib kiiret paranemist. Mul lubatakse vett juua. Kui olen 3 ringi tualeti vahet käinud, siis tuleb tuppa hooldaja ja seletab, et kui tahan wcsse minna, siis vajutage nuppu ja nad kahevahel  jalutavad minuga. Kui teatan, et olen juba kolm korda käinud, siis ta pööritab silmi. Õhtul vajutan veel nuppu, sest koht kisub ja valutab. Saabub valvearst ja õde teeb süsti. Arst tuleb ja räägib, et eemaldavad sondi ninast, sest see tekitab kõige suuremat ebamugavust. Sondi eemaldamine toimub palatis, õde eemaldab plaastri ja tõmbab voolikut, see venib ja venib. Tehtud. Olemine muutub paremaks.  Ainult treen on veel jäänud. Toas on kohutavalt umbne ja palav aga siis ma veel ei tea, et minu kõrval akent saab avada. Teised 2 vanemat prouat ka ei ütle.
Tuleb hommik. On töörahvapüha 1. Mai. Olen kannatlik ja peamiselt magan. Väsimus on. Tulevad Arko, Rene, Mari-Liis ja Liisa Maria. Vaikselt saab lõunast õhtu. Õhtul on palavik 37,3 c. Magan väga halvasti ja ärkan korduvalt.
Saabub 2. Mai hommik. Kõik kordub, äratus kl 6, siis protseduurid ja  peale kl 8 tuleb palatisse 7 arsti. Õde teatab, et rike palavik. Arst küsib kas kõht käib läbi. Käis küll. Rohkem ei midagi. Ootan oma arsti. Mulle tuuakse esimest korda vedelat süüa. Kuna õhtul äge hoiatas, et olgugi, et tuuakse palju süüa, siis süüa tohib natuke. Nii ms siis naudin 3. Päeval peale soolteoperatsiooni esinesid lonksu kohvi. Mmmmm. Toit on allpool piltidel. Mõtlen peas kerivatele küsimustele mida planeerin arstilt küsida.  Umbes täpselt kl 10 tuleb dr Liivak ja teatab, et kuna minu tervislik seisund on hea,  siis olukord on selline, et ta peab mind koju kirjutama. Haiglas on pikk järjekord ja tal 36 inimest ootab ravile voodikohta.  Pähe tekib küsimus, et on see ikka võimalik, ega ma narkoosi tõttu millestki valesti aru ei saa. Esitan kirurgile kõik oma küsimused ja saan rahulikud, põhjalikud vastused. Jah ma võin reisida aga mitte verl sel nädalal, raskusi võib tõsta... Ka võib selline probleem uuesti tekkida, sest iga operatsioon võib uusi liiteid tekitada. Oh ma olen õnnelik ja tänan arsti viisakalt.
Varsti kutsub õde mind sidumistuppa, sest vaja haavasid puhastada, siduda ja arst tahab näha. Õde heidab minu poole etteheitvaid pilke ja ütleb, et mijs mul pole pisikesi pükse jalas. Ütlesin , et kuniks pole lubatud, siis pole pannud. Asetab mulle väikese lina peale ja arst vaatab mu üle. Mind tabab mäluauk.  Mulle ei meenu kuhu jäid minu püksikud. Ei ole, käekotis ei ole. Kadunud. 😀  Mu käsi katavad 5 sinikat, sest vere võtmine ja kanüüli paigaldamisega on probleeme. Aga arsti käest kuulen et analüüsid on korras.
Saabun palatisse ja kutsun Arko järgi. Ta küsib, et millal. Mina vastu, et kohe.  Palatisse siseneb haigla sotsiaaltöötaja ja hakkab nägema kui mind näeb. Kohe näha, et vanad sõbrad. Sotsiaaltöötajate värk. Nägu tuttav aga nimi ei meenu. Kõrval voodis patsient on tal tuttav. Aita näitab oma nimeliste ja kuna ma sealt lugeda ei näe, siis tõstab selle mille lähemale. Ta küsib minult, et kas tellib transpordi mulle Kallavere hooldushaiglasse. Tundub, et ta teeb nalja aga ei tee. Loobun, sest Arkoga saame kodus hakkama, heas ja halvas.  Saan tšeki 5 euro kohta, sest intensiivraviosakonbas voodipäeva tasu ei võeta. Jälle targem. Annan raha sotsiaaltöötaja kätte ja mure lahendatud. Teine õde kutsub mind kanüüli eemaldama. Olen valmis lahkuma. Arko tuleb ja võtab mu asjad. Soovin palatikaaslastele head paranemist ja nägemist.
Asjas autosse ja lähen sussides üle õue Meremeeste haiglast perearsikeskusesse. Sisenen pereõdede kabinetti kes mu kohe vastu võtavad. Saan arsti ajad muudetud ja pereõde räägib, et kui midagi juhtub või on abi vaja siis tuleb kohe nendega ühendust võtta. Ju üllatab neidki mu peale oppi 3. Päeval koju saatmine. Tänan Jumalat, et mul nii mõistvad perearst ja pereõed on. Ostan apteegist välja oma,valuravi tabletid ja pkaastrid. See kõik väsitab. Varsti kodus ja oma voodis on nii mõnus ja hea. Saab telekat vaadata ja Arkoga koos olla.  Jätkub...













Kommentaare ei ole: