5. mai 2018

Minu lugu. Taastumine haiglas 2

29.04.2018. On pühapäeva varahommik. Mind viidi operatsioonisaali. Ma hirmu ei tundnud. Mõtlesin ainult, et peaasi, et enam valu ei tunne. Operatsiooni laual oli soojendus, seljal hakkas soe. Tulid õed, anestesioloog ja panid hapnikumaski pähe. Siis pandi ravim veeni. Järgmine selge hetk oli ärkamistoas. See käis ruttu. Samas oli Arko ärevuses ja teadmatuses, sest infot ei ole, mina ei sa helistada. Varsti viidi mind intensiivraviosakonda. 
Tahtsin ainult magada, õed käisid, tegid valuvaigistit ja valvasid mind. Ma oksendasin, sest nii paha oli olla ja olin selline uimane ja tahtsin magada. Tuli arst ja teatas, et operatsioon kulges hästi ja kõhtu ei olnud vaja lahti lõigata,  vaid sai teha laporoskoopiliselt. 4 auku tehti kõhtu aga ma ei näinud kuhu. Nagu oigasin, nii tuldi süstima. Kuna mul puudus sellel sajandil haiglas olemise kogemus, siis  tundsin ennast paremini, kui eelmised korrad. See oli minu 7 lõikus, sh 4 narkoos. Kõige ebameeldivam oli ninasondi paigaldamine. See oli kohutav kuidas õde mind istuma pani ja kahekesi mul neelata käskis ja ninast makku vooliku ajas. Aga kui vaja, siis teen mida kästakse ja kui ei saa aru, siis nad juhendasid mind.
Varsti peale kl 12 tuli armas,  kallis ja murelik Arko mind vaatama. Eks see võib kole vaatamist olla, kui nii palju voolikuid küljes. Mulle polnud prille toodud ja nii ma üritasin teha nägu,  et näen aga tegelikult ei näinud eriti midagi. Küsisin õelt prille. Tema arvas, et milleks mulle neid vaja, et kas ma üldse ei näe ilma prillideta. Olin nii jõuetu,  et ei seletanud midagi aga prillid sain, telefoni veel mitte. Nina kinni teibitud ning vererõhu mõõtja ja pulsilugeja kätel. 
Arko sai natuke olla ja siis juba tulid Rene, Mari-Liis ja Liisa Maria . Ma kohe ehmatasin kui neid nägin. Rene kohe ehmatas ära,  tal hakkas paha ning läks koridori, Liisa Maria kartis sellist vanaema ja kui Rene tuli tagasi, siis saatsin külalised minema ja magasin edasi. Õhtu poole tulid veel Imre, Tiina ja Fredy Markus.  Ma vist ehmatasin oma lapsed ära. Palusin neil kollased gerberad Arkole koju viia, sest minu arvates pole operatsioonijargne intensiivravipalat see lillede koht. Vanaema haige aga loodan peagi toibuda. Õhtul kuulasin kes teised minuga intensiivis olid, tundus, et enamus olid osakonnas vanemaealised. Õed ja hooldajad käisid ja tegid mu olukorra võimalikult heaks. Varsti saabus öö ja saabus vaikus. Jätkub...

Kommentaare ei ole: