10. veebruar 2012

Korterite kohandamisest

Juhtusin tänasest Õhtulehest päris asjalikku artiklit lugema, mida soovitan teilegi lugeda, kellel vanemad inimesed elus. Asju saab kodus lihtsasti muuta paremaks ja siis muutub ka eakate inimeste elu kodus palju turvalisemaks. Oma töös olen kokku puutunud olukorraga, et eakale inimesele ei osteta koju ratastooli ettekäändega, et korter on kitsas, mööblit palju ja liikuda sellega kodus ei saa. Kurb, kui ainult sellise suhtumise pärast inimesed voodisse jäävad. Muideks ratastool ei ahista puudega inimest vaid annab hoopis liikumisvõimalused. Tallinnas asub Astangu 27 Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus ja sinna võibki oma küsimustega pöörduda. Telefonid on 687 7250, 687 7231, faks 687 7200, e-post ptak@astangu.ee  
Teada on, et just kodustes tingimustes juhtubki inimestega õnnetusi, olgu nendeks kukkumised voodis, vannitoas või wc-s. Neid riske saab ka lihtsalt kodu ümber paigutades, vaipasid eemaldades ja targalt tegutsedes paremaks seada. On ju oma kodu see, kus ka eakas inimene tahab võimalikult kaua olla iseseisev ja oma elu päevade lõpuni elada. Tallinnas on olemas rahad sellest aastast korterite kohandamiseks puuetega inimestele ja selle taotlemiseks on vajalik pöörduda oma linnaosa sotsiaaltöötaja poole.  Tore, kui on selliseid toimekaid lapsi nagu selles artiklis. Ia Mihkelsi artikkel siis pärineb 10.02.2012 Õhtulehest:

 Eaka kodu vajab kohandamist

 Vanemas eas pole inimesed enamasti kuigi altid oma kodus muudatusi tegema, ehkki tihtilugu oleks neil käepärasemaks sätitud ruumides palju lihtsam hakkama saada."Oi ma sõdisin oma tütre perega, kui nad põhjalikust remondist rääkima hakkasid," naerab sügisel 75. sünnipäeva tähistanud Vaike oma vastuseisu tütre plaanile tema kodus kõik ümber korraldada. "See jutt hakkas neil peale juba mitu aastat tagasi, kui pärast mehe surma üksi jäin. Ütlesin, et minul selleks raha pole ja neil oma elu vaja järje peal hoida, ei taha mina mingit remonti. Küll nad veensid ja rääkisid, miks ja kuidas – ja kui siis lõpuks tuldi jutuga, et see on nende juubelikink, siis andsin alla. Eks ma olin selleks ajaks ise ka aru saanud, et mõne asjaga läheb raskeks."

Köögis kõik käeulatusse. Vaike tütar sai mõtte korter emale mugavamaks muuta siis, kui nägi, kui suure vaevaga ema rasket ahjuvormi tõstis. "Elektripliidi ahi oli madalal ja ahjupott raske, ruumi ka napilt – nooremale inimesele pole see suur probleem, emal aga ammust ajast selg haige ja aastatega tuleb igasuguseid hädasid ju aina juurde," räägib tütar. "Kuni isa elas, said nad kahekesi ikka hakkama, aga kui ema üksi jäi, hakkasin mõtlema, et võiks ju siis kõik olla nii, et ta võimalikult hõlpsalt igapäevaste toimetustega hakkama saaks – meile kolimisest ei taha ta ju kuuldagi."

Köök mõeldi üksipulgi läbi: kuhu paigutada kõik asjad nii, et iga päev poleks vaja midagi otsida ülemistest kappidest; mis kõrgusele sättida praeahi; kuidas luua sisekujundajate soovitatud kolmnurk pliit-kraanikauss-külmik nii, et igaüheni küüniks vaid kätt sirutades. "Tellisime uue, senisest pisut väiksema, aga kõrgema köögilaua ja veidi kõrgema tooli – sellelt on haige seljaga lihtne püsti tõusta," meenutab tütar ette võetud muudatusi. Külmik sai uue koha ja uks seati teistpidi avatavaks. "Ega ma oleks uskunud küll, et sellest üksi kõik nii palju mugavamaks muutub," tunnistab Vaike. "Ja see uuel kõrgusel ahi – ma olen eluaeg suur küpsetaja olnud, aga vana ahjuga lõin küll juba vahel pirukaplaanile käega, kui mõtlesin sellele kummardamisele-koogutamisele. Nüüd on ikka hoopis teine asi!"

Uuendusi võeti ette ka magamistoas. "Ema ikka kurtis vahel, et voodist tõusmine on raske ja teinekord hakkab tõustes pea ringi käima – lausa hirm on, et kukub," rääkis tütar. "Kui endal sellist muret pole, siis ei oska ju mõteldagi, mida teisiti teha, aga käisin ise lastega suusatamas, kukkusin ja tegin seljale ning jalale liiga. See põrgupiin, mis voodist tõusmisega esimestel päevadel kaasnes, pani lahendusi otsima. Lasksin külalistetoast tuua voodisse teise madratsi – kohe oli palju kergem tõusta. Nii sai ka selgeks, mis ema juures teha tuleks."

Voodid-toolid kõrgemaks. Lahenduseks oli uus, senisest kõrgem voodi ja madrats ning seinale sobivasse kohta kruvitud käepide, mis püstitõusmist hõlbustab. "Käepideme saime kombineerida riiuliga nii, et see ei torka eriti silma – ma pelgasin alguses, et magamistoast jääb väga haiglapalati mulje," ütleb Vaike.
Vana toeka tugitooli tarvis soetati istmepadi, mis istumiskõrguse sobivamaks muudab, ja paar lisapatja, mida selja taha sättida, et mitte liialt sügavalt tooli vajuda, mis tõusmise taas keerukaks teeb. Senise voodiesise vaiba asemel kaeti põrand vaipkattega, mille servad kinnitati põrandaliistude alla.

 "Ühtelugu ju räägitakse sellest, et enamik õnnetusi vanainimestega juhtub kodus – on siis vaja neid vaibanurki, mille taha takerduda," on Vaike sellegi muutusega rahul. "Eks ta tolmu ju kogub, aga mul on hea tolmuimeja – praegu suristan igal hommikul põranda üle, aega mul ju on!" Vanaproua tunnistab, et nüüd on ta kõigi kodus ette võetud ümberkorraldustega väga rahul. "Ega ei taha ju endale kohe tunnistada, et kõigi asjadega enam väga hästi endisel kombel hakkama ei saa," tõdeb ta. "Hoiad jonnakalt oma senisest elukorraldusest kinni ja mõtled, et küll kuidagi ikka. Aga mis mõtet on ise endale probleeme tekitada? Nüüd olen jõudnud juba sinnamaale, et mõne asja juures mõtlen ise kaasa, mida paremaks saaks sättida – suvel võtame vannitoa ette. Soovitan küll kõigile omaealistele, et ärge ajage jonni, kui lapsed uuendustejutuga tulevad, pigem tasub see abi tänuga vastu võtta. Kui midagi juhtub, ega see põetamine-hoolitsemine siis lihtsam ole, parem ikka teha kõik, et õnnetusi kodus juhtuda ei saaks."

Kommentaare ei ole: