Vaatan Kanal2st saadet "Keda ma küll armastasin?" ja meenub hiljuti loetud Helmi Vela raamat "Minu Albaania" . On uskumatu, mida naised peavad taluma vägivaldsete meeste tõttu. Ükski suhe pole seda väärt, et valu ja vägivalda kannatada. Kui peres on lapsed, siis on ka nemad ohvrid. Sellise suhte puhul peab olema julgust, et öelda stopp! ja muuta enda ja oma laste elu. See raamat oli nii õudne ja ma nägin isegi unes igasuguseid õudusunenägusid. Lõpp oli siiski hea, sest naine põgenes koos lapsega tagasi Eestisse. Sellistest vägivalla juhtumitest tuleb rääkida, sest siis oskavad ka teised lapsed vägivalda tundes sellest rääkida, hoiduda ja ära minna. Olen isegi soovitanud emade ja laste varjupaika ning usaldustelefoni. Olen nõus ka inimesi ära kuulama ja nõu andma. Sellised saated on jubedad, kuid teades, et inimesed telekat vaatavad, siis inimeste teadlikkus suureneb ja naised oskavad abi küsida ja selline vägivald lõpetada. Haiget saavad ka lapsed, kelle hingehaavad ja käitumisraskused võivad koolis keskendumisraskustena välja tulla. Naised peavad teadma, et on olemas turvakodud, sotsiaalmajad ja oma pereliikmed, kes on toeks. Ükski naine ei pea olema oma mehele ori ja naine on tänapäeval vaba inimene, emana, naisena, kaaslasena. Sellegipoolest soovitan seda raamatut lugeda noortel naistel, kelle unistus on leida erinev ja eksootiline mees teisest kultuurikeskkonnast. Mõelge pikalt, enne kui selle samu astute.
Pildi allikas on leitav siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar