22. veebruar 2014

Titanicu lugudes ekskursioonil

Laupäeval, 22. veebruaril 2014 käisime Tallinna Invaspordiühingu liikmetega lennusadamas Titanicu lugusid vaatamas. Rääkisin Ritale oma soovist, et võiksime minna koos ühingu liikmetega ekskursioonile lennusadamasse ja nii tuligi kokku üle 20 inimese, kes siis kahte gruppi jagunesid. Lennusadama piletijärjekord lookles pikalt aga meie saime suhteliselt kiiresti sisse ja näitust nautima. Kes tahtis sai pärast pilti teha, lennusadama teisi eksponaate vaadata ja kohvikus istuda. Oli tore katsuda jäämäge, asjalik giid ja meeldiv seltskond. Sai mõned pildid ka tehtud. Kuulasime kõik tähelepanelikult giidi juhti ja oli huvitav. Me olime 1. klassi rikkad reisijad ja seda tunnet saime nautida kenas koridoris lukskajutite uste taga, kus lambid särasid ja vaip oli maas! Meenus kohe see Titanicu film. Vikipeedia kirjutab laeva kohta pikemalt, mida saab lugeda siit
Kuigi rahvast olkes võinud seal natuke vähem olla, siis oleks saanud rohkem neid pisikesi tekste lugeda, sest minu sugune peab ju ikka ninaga vastu lina olema. Piinlik on aga ronisin lähemale ja lugesin mõnesid tekste, sest need kirjad on nii tillukesed aga õnneks rääkis ekskursioonil ka giid ja see oli päris huvitav. Meile anti ka nn laeva pass, mill teisel küljel oli märge, et mitmenda klassi reisija oled, mis nimi, kust pärit ja kellega koos reisid. Nii selgus, et nii mina kui ka Arko lime 1. klassi reisijad ja pääsesime elga laevalt. Minu piletil oli 60aastase Ameerika onu nimi, kes reisis abikaasa, 3 tütre ja koos teenijaga. Pere oli reisinud Euroopasse, et oma tütardele abikaasasid leida,kud olid saanud teada, et noorem poeg oli hukkunud liiklusõnnetuses ja oli tagasiteel koju oma poja matustele. Arko piletil oli 20aastane õnneotsiv poissmees, kes oma emalt saadud pärandust kulutas ja mängis rikkurit jõudmaks Ameerikasse. Sellised lood siis ja avastasin, et nende armulugudest on kirjutatud isegi raamat, mis ilmunud ka eesti keeles. Ka giid selgitas, et laevas oli suhtlemine ja seltskonnaelu tähtsal kohal, sest siis ei olnud televiisoreid, kui siis raamatukogu, jõusaal, saun ja tantsusaal aga seda ikka rikastele. Vaesed mängisid ise muusikat ja nautisid elu või soovisid jõuda laevaga parematele jahimaadele.  

Ligipääsetavus on lennusadamas hea. Olemas on invawc, invaparkimine, majas lift, töötajad abivalmid ning peamine on, et puuetega inimestele kehtivad soodustused ja raske, sügava puudega inimene koos saatjaga saavad sisse tasuta. Arko kommenteeris, et invatõstuk oleks ka võinud trepist üles sõita. Nüüd sitsi trepi ees ja teised kappasid vabalt üles-alla... Tegelikkuses oli siiski ligipääsetav näitus. Trepp oli element. Küll mina sättisin ennast trepile küll vasemale ja paremale aga ikka mahtusin lõpuks ära. Hea ikka suur inimene olla. Arkol jälle oli madalalt kehv pilti teha, sest rahvast oli palju ja ruumi vähe. Samas sain nemad kõik pildile ja ei olnud mitte kurad, vaid tähtsad olid. Nad on nii tähtsad ja tunnevad ennast rikkate ja ilustate reisijatena. Tegelikkuses oli ruumi vähe, rahvast palju ja ei saanud ju üles, sest trepp oli ees. Pa.luin siis härra ja proased ritta ja tegin pilid just ära ja nii need teised rahvad sinna traalima jäid. Aga mulle see pilt meeldib! 

Jäämägi oli ka nagu päris, seda sai katsuda ja oli külm nagujäätis. Arko tehtud pilt ja need täpikesed on peegelduvad taevatähed jäämäe kohalt, mis asus teises seinas. Kas teadsite, et 1.klassi reisijal oli kaasas laeva peal u 70 kleiti, 20 kasukat, 30 muhve jne. Normaalne. Ei mul pole nii palju kleite, pluuse, pükse kodus olemaski. Peab vist minema shoppama, sest kui ühed riided selga ei mahu, siis pole eriti migdagi selga panna. Aga nendest kitsaks jäänud riietest ei raatsi loobuda, vaid loodan, et rohkem liigutades ka riided lahedamalt selga mahuvad. Aga mul on üks unistus - ka päriselt sellise kruiisilaevaga reisida Ameerikasse. Küll see ka kord täitub. Näitusel käidud ja rahulikult kodus. Samas teeb mõtlikuks iga laeva hukk - olgu see Titanicu hukk 1912.aastal või meie oma Estoonia laevahukk 1994. aastal. Titanicu lood on nähtavad lennusadamas kuni märtsii lõpuni. 













































Praegu on seal lennusadama lehel selline info, mille kopeerin siia koos lingiga, mille leiate siit.

KKK Titanicu kohta


Miks Titanic ehitati?
Kuigi Titanicut teatakse kõige paremini selle pärast, et ta vedas rikkaid ja kuulsaid Euroopast Ameerikasse, oli tal tegelikult mitu otstarvet: 1) Briti ja Ameerika posti vedamine — sellest ka laeva täisnimi „RMS Titanic” (RMS ehk royal mail ship tähendas kuninglikku postilaeva); 2) segalasti ja külmutatud liha vedu, sest tol ajal ei jõutud Euroopas pidada enda vajaduste katteks piisavalt kariloomi; 3) väga luksuslik esimese klassi reisijate vedu, väga mugav teise klassi reisijate vedu ja väga säästlik kolmanda klassi reisijate vedu; 4) Suurbritannia lipu ja au kõrgel hoidmine. Kuigi lõppude lõpuks kuulus Titanic Ameerika ärihuvidele, ehitati ta Briti laevatehases, tema tegevust korraldasid Briti alamad, laeval teenis Briti meeskond ja avalikkus tunnetas teda kui Briti alust.

Kui suur oli Titanic? Kui palju laevapere liikmeid oli pardal?
Titanic oli 269 meetrit pikk ja 28 meetrit lai ning kaalus 46 329 tonni. Pardal olid 1316 reisijat: esimese klassi reisijaid 325, teise klassi reisijaid 285 ja kolmanda klassi reisijaid 706. Laeva hukkumise ajal koosnes tema meeskond 885 mehest ja naisest, kes olid jagatud kolme rühma: tekke teenindasid 66, mootoreid 325 ja reisijaid 431 laevapere liiget. Nende hulka ei ole arvatud laeva kaheksat orkestranti, kes tegelikult olid teise äriühingu teenistuses ja reisisid teise klassi piletitega.

Kes ehitas Titanicu?
Titanicu ehitas laevaehitusfirma Harland & Wolff Iirimaal Belfastis Queen’s Islandi tehases. Edward Harland omandas selle tehase 1859. aastal. Mõni aasta hiljem asus tema partneriks Gustav Wilhelm Wolff ning 1862. aastal sai tehase uueks nimeks Harland & Wolff. Titanicu ehitamise ajaks oli esimene surnud ja teine pensionil ning äriühingut oli asunud juhtima Lord William Pirrie.

Miks nimetati Titanicut uppumatuks ja millest see arusaam tekkis?
Ajakirjanduses nimetati Titanicut „sama hästi kui uppumatuks”. See ei olnud ebatavaline: aastakümneid oli laevadel kasutatud veetihedaid vaheruume, et takistada õnnetuse korral vee edasitungi, ning ajakirjandus oli seda väljendit palju aastaid harjumuspäraselt kasutanud. Pärast Titanicu uppumist tehti tema loost õpetlik näide ja algselt kasutatud „sama hästi kui uppumatu” muutus lihtsalt „uppumatuks”, et loo moraal paremini esile tuleks. Aastal 1912 ei uskunud ükski haritud inimene, nagu oleks Titanic tõepoolest uppumatu, kuid keeruline oli ette kujutada õnnetust, mis olnuks piisavalt ränk tema merepõhja saatmiseks.

Kas Titanicut hoiatati piirkonnas olevate jäämägede eest?
Jah, esimene jäähoiatus tuli raadio teel kokkupõrkepäeva hommikul kell 9.00 Cunardi laevakompanii laevalt Caronia. Päeva jooksul lisandus piirkonnas liikuvatelt laevadelt veel raadiohoiatusi ees oleva jää kohta.

Kui kiiresti Titanic uppus?
Titanic põrkas vastu jäämäge pühapäeval, 14. aprillil 1912 kell 23.40 ja uppus 2 tundi ja 40 minutit hiljem, s.o. järgmisel kuupäeval kell 2.20.

Kus on Titanicu hukkumise koht?
Titanicu hukkumise koht on 1550 km New Yorkist kirdes ja 729 km Kanada Newfoundlandi saare rannikust kagus. Titanicu vrakk asub 4 km sügavusel merepõhjas, kus valitseb rõhk 4000 N/cm² (41 MPa).

Mis laevad tulid Titanicule appi ja mis laevad ei tulnud?
Titanicu hädasignaali võtsid katastroofiööl vastu mitmed laevad, nende seas Carpathia, Mount Temple, Virginian, Baltic, Caronia, Prinz Friedrich Wilhelm, Frankfurt ja Titanicu sõsarlaev Olympic. Algul muutsid nendest laevadest mitu oma kurssi kokkupõrkekoha suunas, kuid pöördusid endisele kursile tagasi, kui sai selgeks, et mõistliku aja jooksul jõuab õnnetuspaigale ainult Carpathia. Üks laev, Leyland Line’ile kuulunud Californian asus kõigest mõne kilomeetri kaugusel Titanicust. Californian oli ööseks triivjäässe peatuma jäänud, sest laeva kapten pidas öist edasiliikumist jääväljal liiga ohtlikuks. Sellel laeval olid küll raadioseadmed, kuid radist oli juba magama läinud ja seetõttu jäi hädasignaal märkamata. Tänapäevani vaieldakse ägedalt selle üle, kas Californiani tekiohvitserid, kes jätsid kauguses nähtud raketid ja tuled põhjalikumalt uurimata, olid süüdi hooletuses.

Miks ei olnud Titanicul piisavalt päästepaate?
Titanicu päästepaatide arvu reguleerisid Briti Kaubanduskoja eeskirjad, mis olid koostatud 1894. aastal. Aastal 1912 olid need päästepaate käsitlevad eeskirjad ajast ja arust. Titanic oli nendes eeskirjades ette nähtud maksimaalsuurusest neli korda suurem laev ning seaduse kohaselt ei pidanud tal olema rohkem kui 16 päästepaati, olenemata tegelikust pardalolijate arvust. Inglismaalt Southamptoni sadamast lahkudes oli Titanicul tegelikult  seadusega nõutust rohkem paate: kuusteist päästepaati ja veel neli kokkupandavat abipäästepaati. Laevandusringkonnad teadsid, et päästepaadieeskirju varsti muudetakse, ning Titanicu tekipind ja taavetid olid projekteeritud nii, et vajadusel oleks saanud varustada laeva päästepaatidega kõikide pardalolijate jaoks, ent kuni seaduse tegeliku muutmiseni ei kavatsenud White Star seda teha. Seda otsust võib olla tänapäeval raske mõista, kuid 1912. aastal oli suhtumine õnnetuste ennetamisse vägagi teistsugune. Sajandivahetusel ei olnud laevaomanikud kuigi meelsasti valmis seadusega ette nähtud miinimumi ületama, sest päästepaadid võtsid enda alla suurema osa ruumi esimese ja teise klassi tekkidel. Paadid olid kallid osta, kulukad hooldada ja mõjutasid laeva stabiilsust. Ja lõpuks arvati Titanicu katastroofile eelnenud aastatel, et päästepaatide rohkus võib kuidagi viidata laeva ebaturvalisusele. Huvitaval kombel ilmutati 1950. aastatel samasugust vastumeelsust autode turvavööde suhtes. Tolleaegsed autotootjad ei olnud meelsasti valmis turvavöösid paigaldama, sest need näisid andvat tunnistust sellest, nagu oleks auto kuidagi ebaturvaline.

Kas kolmanda klassi reisijaid hoiti meelega allpool tekke?
Nii Briti kui ka Ameerika uurimise käigus tehti kindlaks, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu oleks võidud kolmanda klassi reisijaid meelega tekkidest allpool hoida, ehkki tõepoolest jõudsid kolmanda klassi reisijad paaditekile alles laevahuku lõpupoole. Mõistlik selgitus on selline, et laeva ohvitserid olid õnnetusest rabatud ja lihtsalt unustasid anda konkreetsed korraldused kolmanda klassi reisijate evakueerimiseks. White Star ei olnud koostanud sedalaadi õnnetuste puhuks mingit hädaolukorra plaani ning laeva ohvitserid olid täielikult hõivatud kahju ärahoidmise ja päästepaatide vettelaskmisega. Korrale allutatud evakueerimist tagada püüdes hoidsid kolmanda klassi stjuardid reisijaid allpool, oodates korraldusi, mida kellelegi ei tulnud pähe anda.

Kas päästepaatidesse lubati ainult naisi ja lapsi?
Tavapäraselt antakse päästepaatides kohad kõigepealt naistele ja lastele, mehed aga lähevad hiljem lahkuvatesse päästepaatidesse. Titanicu päästepaatide vähesuse tõttu tähendas see tava seda, et ohvrite nimekirjas oli rohkem mehi. Titanicu vasakus pardas valvas päästepaatide vettelaskmise järele ohvitser Lightoller, kes võttis seda korraldust sõna-sõnalt ja ei lubanud päästepaatidesse muid meesterahvaid peale paadimeeskondade. Laevahuku varajases etapis oli ka loomulik, et naised ei soovinud laevalt lahkuda, kuna väga suurt häda ei paistnud olevat, ja seetõttu saadeti mitu päästepaati välja pooltühjalt. Paremas pardas tõlgendas ohvitser Murdoch sama korraldust nii, et sellega peeti silmas esimesena tekile jõudnud naisi ja lapsi — ja alles siis, kui naistele olid kohad pakutud, said ka kohal viibinud mehed, kes soovisid paati asuda, seda teha.

Kui paljud laevahukust pääsenud on veel elus?
Viimane elus olnud pääsenu Millvina Dean lahkus meie hulgast hiljuti, 31. mail 2009, olles 97 aastat vana.

Kas Titanicu saaks üles tõsta?
Isegi kui oleks olemas tehnoloogia tema merepõhjast ülestõstmiseks, on vrakk kahjuks liiga habras, et ülestõstmisele ja transportimisele vastu pidada.

Kes vraki üles leidis?
Vraki asukoha leidsid üles dr. Robert Ballard ja Jean Louis Michel USA−Prantsuse ühisekspeditsioonil 1. septembril 1985 kell 1.05 öösel.

Kommentaare ei ole: