On esmaspäev, 3. november 2014.
Täna on minu päev ja minu hetked. Arkoga tegin sellist nalja, et ma ise hommikul ei helistanud, vaid saatsin talle smsi. Praktiliselt kohe tuli telefonikõne. Töönädal algas töiselt, sest sain töökõne, mis oli väga lühike koos minupoolsete vabandusega, vastasel korral oleksin ma õigest bussist maha jäänud. Arko helistas ja ütles, et tema arst rääkis head juttu, et reedel võiks juba koju saada. Alguses Arko arst otsis hr Voolu taga ja siis ta hüüdiski, et on kõrval palatis. Paranemine kulgeb edukalt ja Arko ütles, et see oli esimene öö, kus ta magas sügavalt ja ärkas õlast puudutamisel peale, et tilgutit kella 6 ajal panna. Kaua see teise palati elu ei kestnud ja veel enne lõunat sõidutati meie patsient tagasi eelmisesse palatisse. Täna siis olin kella 18ni tööl ja tulin koju. Enne käis selverist läbi ja ostsin seda, mida isutas. Kodus sõnalisi pojaga, kes jälle minu helistamist ei kuulnud. Pott oli kraanikausis tühi ja selgus, et seal olid enne mind pelmeenid. Urisesin, et kus on minu pelmeenid??? Sõin oma kapsahautist ja ühepajarooga ning magustoiduks Emma banaanikohupiima. Mulle maitsevad Igasuguseid juurviljad. Tundub, et meesperele mitte. Vaatasin uudiseid, kööki, kartuleid ja apelsine ning otse loomulikult magasin pooled apelsinid diivanil teki all maha. Sellised siis on minu hetked sooja teki all põõnates. Aga kodus on nii mõnus, soe, vaikne ja hea olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar