Mille pärast nutad ehk juttu Peipsi sibulast

Ka eelnevatel aastatel oleme ostnud sügiseti maal käies peipsi sibulat. On selline tore traditsioon ja ääremaade inimeste toetamine nende traditsioonide kestmajäämisel. Erinevus on olemas kui võrrelda näiteks poola sibulaga. Sellel aastal oli suvi jahe ja seetõttu jäid sibulad väikeseks, kuid nendes väikestes sibulates on nii palju kibedust, et paneb kohe silmad vett jooksma. Nii ma siis koorin kodus oma sibulaid, hakin ja valan pisaraid. Süüa on mõnus ja maitseb hästi. Läksime Arkoga alguses sibulamüüjaid otsima. Alustasime Kallastelt ja jõudsime Kolkjale välja. Ostsin võrguga 5 kg sibulaid ja süda rahul,sest nüüd seda sibulat jagub pikaks ajaks.  Ilm oli ka septembris tunduvalt parem ja soojem kui suve alguses. Sõitsime autoga ringi, nautisime Alatskivi lossi ilu, metsa, küntud põlde ja pilvi. Ilus on elu Eestimaal. 
Tagasiteel sibulateelt põikasime sisse Nina külasse. Vaatasime kirikut ja tuletorni. Nina tuletorni juures oli silt, et kohalikele. Muigasime, et võõras ära tule! Seoses pagulaste jutuga ja mitteametliku sisserändega, oleme me kõik Eestis kohalikud. Tegime paar pilti, sest Peipsi ääres on kena vaade ja ilm super. 
Sellel sügisel ma metsa ei läinudki, sest seoses sigade katkuga ma ei tahtnud minna jälgi segama ja paaril korral olen ostnud poest tükikaupa sampinjone. Jah ma olen seenesõltlane, kuid sel aastal peitsin isegi kummikud ära, et ei tekiks kiusatust. Eriti raske oli ennast tagasi hoida ajal, mil sõitsime autoga tuttavates Sõõru seenemetsadest mööda. Pala kandist ja Arko ütles, et Tartu poole jäävad Kukemetsad. Avastamisrõõmu on ikka veel. Ohkasin ja nuusutasin läbi autoakna metsaõhku. Ah minge metsa ja nautige seda ilu ja võlu. Linnas piisab loodusradadest, Kadriorust või mere äärde minekust, et jalutada ja puhata.Stressivabadus.