Oleme paaril korral tahtnud minna Kolkja kala- ja sibularestorani, kuid siiani pole see õnnestunud. Sel korral, septembri alguses, ei plaaninud minna aga kohale me jõudsime ja uksest sissegi saime. Käisin esmalt maad uurimas, et kas vabu laudu on ja ikka külalisi sööma oodatakse. Ratastooliga pääses sisse ja nii me siisparkisime auto ära ja kalarestorani läksime. Istusime lauda, uurisime samovari ja tellisime söögi ära.Valisime tsaari kalaroa ja vett ja spritet. Teenindus oli meeldiv ja maksmine toimus sularahas. Toit toodi lauda ja see maitses hea. Kujundus oli omapärane ning rahvast tuli juurde. Kui kõhud täis, siis uudistasime riiete väljapanekut. Kui soovisime autoga ära sõita, siis selgus, et vahepeal oli saabunud bussitäis inimesi Kihnust. Saarelt tulnud reisijad oli bussijuht toonud otse väravasse ja sulgenud väljasõidu tee. Inimeste vahel sõites saime teisest teeotsast välja sõita ja minna sibulat otsima. Soovitan teistelgi minna seda kogemust nautima sinna Peipsi järve äärde Kolkjasse. Rahvast liigub ja üsna populaarne paik on oma eripära, kommete ja sisekujunduse tõttu. Hinnad just kõige odavamad pole aga ääremaal ongi vajalik kohalikku kultuuri ja ajalugu müüa.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Aasta hiljem. Käin tööl
Elu läheb edasi. Eelmisel aastal enne jaanipäeva juhtus see, et ma sain koondamisteate. Töökohast, kus ma olon nii kaua pühendumisega töötan...
-
Õhtuleht kirjutas kokkuvõtlikult liiklusseaduse muudatustest, mida tasub lugeda. Mina lugesin mõnda asja kohe mitu korda. Nüüd natukene targ...
-
Vahel harva juhtub, et olen nõus endast rääkima. Sel korral siis suutis Siiri Rebane mind ära rääkida. Juttu oli rohkem. Artiklisse sai järg...
-
Tööraamatud ja tööstaaž. Sotsiaalkindlustusamet teatab, et pensionistaaž kujuneb sinu eluteel toimunud tegevustest, nagu õppimine, laste kas...













Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar