Planeerisime meie kallile Ungari vabatahtlikule Renatale enne tema vabatahtliku teenistuse aja lõppu korraldada külastuse Tallinna loomaaeda. Aeg sobis ja nii me siis kuuekesi loomaaeda läksime. Töökaaslasi Tallinna Puuetega Inimeste Kojast paraku meiega rohkem ei ühinenudki, sest nii palju on inimestel tegevusi ja palav ilm ei meelita kõiki välja. Päike praadis meid mõnuga ja 4 tunni jooksul nägime selliseid loomi, keda tavaliselt ei olegi näinud. Tore oli igatahes see ühine loomaaiakülastus. Renataga on minul kehva keeleoskuse tõttu raske suhelda, kuid saame hakkama ja nii õpetasin talle täna kollase lille nime - kullerkupp. Taavi ja Rene aitasid ka tõlkida. Lasteloomaaias oli nii vähe loomi ja uutmoodi oli see, et seal olid koolilapsed tööl, kes lasid pisiloomi paitada ja hoidsid silma peal, et keegi loomadele liiga ei tee. Nii armas oli kuulda, kui üks pisike tüdruk seletas oma vanematele tähtsa häälega, et siin pole looma, ta on pläägu oma kodus. Ja teine poiss hüüdis oma vanematele, et vaadake ratastool! Ihhii oh seda lapsesuud ja vanemad pöörasid pea kõrvale ja olid vait.Söödi suhkruvatti ja jäätist, präänikuid ja õunu. Palav ilm ajas söögiisu pealt ning kui viimaks kaamelite juurde jõudsime, siis Renata arvas, et tema enam ei suuda, sest see jalutuskäik loomaaias on nii pikk. Kallistasime ja siis läksid Tiiu, Taavi ja Renata trolli peale ja mina, Arko ja Rene läksime lääneväravasse autoparklasse. Väga toredad hetked olid pühapäeval loomaaias.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar