28. juuni 2011

Mina arvan, et isikliku abistaja teenus on vajalik.

Tänases Eesti Päevalehes oli Auli Lõokese arvamuslugu: Isiklik abistaja – elementaarne!. Seejärel helistas ajakirjanik, kes küsis minult arvamust. Ütlesin talle, et pole jõudnud veel artiklit lugeda aga olen asjaga kursis ja leppisime kokku, et tema küsib ja mina vastan. Nüüd siis lugesin artikli läbi ja tutvusin selle kommentaariga, mille ajakirjanik kokku kirjutas.

Puudega inimene peab üldjuhul ise abistaja otsima

Tiia Tiik, TPIK taksoteenuse koordinaator 28. juuni 2011 13:25

Pahatihti ei ole võimalik kõikidele puuetega inimestele võimaldada piisaval määral abistajaid, kes aitaksid neil igapäevatoimetustega toime tulle, nentis Tallinna Puuetega Inimeste Koja taksoteenuse koordinaator Tiia Tiik.

-Millise abistaja teenuse järgi tunnevad puudega inimesed kõige enam vajadust?

Oleneb, mis puue inimesel on. Kui on liikumispuudega inimene, siis vajab ta eelkõige abi väljaspool kodu. Näiteks läheb inimene kusagile koolitusele, siis vajab ta kedagi, kes kasvõi tooks talle kohvipausi ajal sööki kätte või abistaks ustest väljumisel ja sisenemisel, mõnikord ka treppidel liikumisel. Teine valdkond, kes vajab abistajaid on nägemispuudega inimesed. Kui pime või väga halva nägemisega inimene satub kasvõi arsti ukse taha…Näiteks hambapolikliinikus, seal on numbriautomaat, vaja võtta number, ta ei näe, millal tema kord registratuuri minna saabub. Üks eraldi väljatoodav abivajajate rühm on need, kes koolis käivad. Nad vajavad abi sealses keskkonnas hakkama saamiseks. Treppidel liikumisel ja sööklad on sageli null korrustel, kuhu ligi ei pääse.

-Kas praeguste abistajate ettevalmistus võiks olla kuidagi parem?

Iga inimene on individuaalne, puudega inimene tahab ise võimalikult hästi ise hakkama saada. Tavaliselt puudega inimene ise õpetabki abistaja välja, et millistes konkreetsetes asjades ta abi vajab. Invataksot koordineerides olen tähele pannud, et tihti ajavad ka arstid segi, kes on hooldaja ja kes isiklik abistaja. Hooldaja on see, kes aitab kodustes tingimustes, teeb toidu valmis või peseb pesu. Isiklik abistaja peaks aitama puudega inimesel iseseisvalt toime tulla.

-Kas praegu jätkub kõikidele abivajajatele abistajaid?

Kindlasti ei jätku, neid on suhteliselt vähe, sest raha pole. Abistajateenust kompenseerib kohalik omavalitsus. Tallinnas tuleb keskmiselt näiteks natukene üle tunni päevas abistamisteenust puudega inimese kohta, sest kuus linna poolt finantseeritavate tundide maht on nii väike. Probleem on abistajate puhul ka see, et nad saavad miinimumpalka ja kui töötunde on nii vähe, siis ei laiene talle haigekassa kindlustus ega võib-olla ka muud sotsiaalsed soodustused. Lisaks ei tohi isiklik abistaja olla pereliige, kuid raske on leida inimesi, kes miinimumpalkagi täis ei teeni, kuid oleksid nõus osalise koormusega tööd tegema.

-Kes on peamiselt puuetega inimeste isiklikud abistajad ja mis neid tegutsema paneb?

Näiteks tudengid. Kui liikumis- või nägemispuudega inimene läheb ülikooli, siis nad leiavad kursusekaaslase, kes neid abistab. Mõnel juhul on abistaja rollis ka näiteks töökaaslased. Teinekord ka näiteks õpetaja või abiõpetaja. Kehv asi on see, kui mõni vanaema satub abistajaks. Ei taha vanaemade kohta midagi halba öelda, kuid nooremal inimesel oleks ehk parem kui tema abistaja oleks ka noor. Üldjuhul on nii, et ei ole neid abistajaid võtta ning puudega inimene ise peab otsima endale abistaja.

Kommentaare ei ole: