5. oktoober 2012

Praktika sai otsa

Ma olin praktikal 6 nädala jooksul Mustamäe sotsiaalhoolekande osakonnas. Alustasin praktiseerimisega suvel, augustikuus ja lõpetasin sügisraju saatel oktoobris. Iga kogemus on väärt ja vajalik. Selle aja jooksul viisin ennast kurssi paljude inimeste tööde ja tegemistega, sain huvitavat ja harivat juurde oma senistele rohketele teadmistele. Ka mitmel koosolekul, kohtumisel ja infotunnil oli mul võimalus viibida. Juhtuski see, et mida rohkem ma teada sain, seda enam mul küsimusi tekkis. Pean seda kogemust endale vajalikuks, kuid poolteist kuud on ikka minu jaoks liiga pikaajaline periood. Saan aru, et kui noor inimene läheb peale gümnaasiumi bakalaureuse õppesse, sealt edasi magistriõppesse, siis on talle vaja saada praktikat ja sotsiaalvaldkonnas seda just nimelt saabki. Praegu tegelen praktikamapi kokku saamisega, sest materjali on palju ja kõike ei saa juu sinna panna, kuigi tahaks. Koostöö osakonnas on põhiline ja inimesed seda seal teha suudavad ning olen tänulik, et Mustamäe Linnaosa vanem pr Helle Kalda mind praktikale lubas. Ma ollin seda usaldust ja kogemust väärt!

 Sotsiaaltöötajad on inimesed, kellel on sotsiaaltööst enam vähem ühesugune arusaamine ja sain kinnitust, et tegelikkuses ei piisa vaid eitavast vastusest, vaid inimesele on vaja seletada seda õiguslikku poolt. Samas on minu tööalaselt piiravaks see, et aastaid hoitakse puuetega inimeste pealt kokku. Nende paljud puudest tulenevad vajadused tekitavad rahalisi väljaminekuid ehk lisakulutusi. Viimasel nädalal räägitakse palju arstiabi kättesaadavusest ja seoses streigiga on see vägagi päevakohane arutelu. Rohkem tegeletakse probleemidega ja tagajärgedega, kuid ennetustöö peaks oluliselt tähtsamal kohal olema. Aga minu kogemuste põhjal on paljudel liikumispuudega inimestel probleeme arstiabini jõudmisega. Ma vaatasin andmeid, et kui Tallinnas suureneb puuetega inimeste arv aastas keskmiselt 1500 inimese võrra, siis oli 1.01.2012 seisuga meil puudega inimesi 23 898 isikut. Aasta lõpuks suureneb see arv tõenäoliselt veelgi. Sotsiaalteenuseid saavad neist vähesed ja õnneks kõik ei vaja ka neid teenuseid. Linn ja riik finantseerivad, kuid see vajadus on oluliselt suurem, kui on rahalisi vahendeid. 

Mulle tundub pidevalt, et hoitakse kokku sealt, kus ei anna kokku hoida. Omaosalusi võib kaaluda suurendada, kuid siis võib tekkida oht, et inimesed loobuvad teenuse kasutamisest. Elust enesest on näiteid nii koduhoolduse kui ka nt invatakso kasutamisest, sest raha kulub paraku nii abivahendite, ravimite kui ka eluasemele ja kui valikuid on vaja puudega inimesel teha, siis ta teeb seda tarbimise pealt. Olgu selleks siis transport, söök, teater, riietus, ühiskondlikus elus osalemine. Paraku väikese palga eest tööl käimine toob suuremaid kulutusi ja inimese kaaluvad kas töötamisele peab pidevalt peale maksma. Tean, et kui on tööd, siis inimesed maksavadki peale, olgu selleks siis isikliku auto ja abivahendite kasutamine, taksosõidud, abistaja palkamine jmt. Mitmed liikumispuudega inimesed on öelnud, et selleks kulub kogu töövõimetuspension ja puude toetus ning osa palgastki. 

Kõik, mis liigub, see kulub ja seda on vaja parandada või välja vahetada. Elanikkond vananeb, töötus ja kroonilised haigused lisavad vajadust sotsiaalhoolekandesse ja meditsiini panustada. Erinevad valdkonnad peaksid tegema koostööd. Paraku on eluaseme ostmine, üürikorteris elamine või munitsipaalkorteri ülalpidamine samuti suur kulu aga inimesed tahavad tunda ennast iseseisvana, väärtusliku ühiskonna liikmetena. Ei tea, millal jõuavad meie otsustajatele kohale, et kui me kiiresti midagi ette ei võta noorte eluaseme probleemidega ja odavaid üürikortereid ei ehita, siis jooksevad meie noored Eestist ära sinna, kus on tööd, eluase ja parem elukvaliteet. Sellega tuleb koheselt tegelema hakata.

Liikumisvabadus ja võrdsed võimalused on tuntud lause. Mina olen ennast viimasel ajal tabanud mõtlemast, et tegelikkuses on see valikute küsimus, kust leida raha, kellel ja kuhu seda planeerida. Otsustajad on poliitikud, kuid tagajärgede üle otsustab rahvas. On elementaarseid asju, mille pealt ei saaks ja ei tohiks kokku hoida. Inimesed on meie riigi tähtsaim vara ja noori tuleb hoida, sest vanemaealiste inimeste osakaal suureneb pidevalt ja seda kogu maailmas.

Kommentaare ei ole: