16. oktoober 2014

Aleksei Turovski: inimliigi raviks tuleb parandada keskkonda

See on nii asjalik ja tore artikkel Aleksei Turovskilt, et kohe tuli tahtmine seda jagada.

Aleksei Turovski: inimliigi raviks tuleb parandada keskkonda


Armastatud loomatundja Aleksei Turovski mõistis, et tema lemmikloom on ikkagi see, kellega ta kõige rohkem tegeleb, ehk inimene. See annab ka pisut aimu, miks ta järgmistel valimistel sotside nimekirjas riigikokku kandideerib. 
„Kas me oleme varem kohtunud?” küsib Aleksei Turovski (68), kui oleme intervjuuks maha istunud. Eitav vastus tuleb kiiresti, sest tean täpselt, et me ei ole kunagi tutvunud ega vestelnud. „Olete kindel? Tudeng te mul olnud ei ole, seda ma mäletaks. Aga ehk olete loomaaias käinud?” ei jäta zooloog jonni. Olen hämmingus, sest kuidas on võimalik, et aastaid sadadele tudengitele Tartu ja Tallinna ülikoolis loomapsühholoogiat ja zoosemiootikat õpetanuna saab inimene olla kindel, et üks kuulajatest ei ole olnud mina? Ja kas 42 aastat Tallinna loomaaias töötanuna on võimalik üht ekskursioonil käijat nägupidi mäletada? „Mul on väga hea nägudemälu,” muigab Turovski minu ilmselgelt veidi segaduses pilgu peale. „Olete loomaaias käinud, jah?” Pean tunnistama, et umbes kümmekond aastat tagasi käisin kooliga ühel Turovski korraldatud loomaaiatuuril. Ma ei tea, kas tollal polnud mul huvi loomade vastu või tundus kollektiivne loomade vaatamine lihtsalt jube totter, aga millegipärast pole mul sellest käigust eredat mälestust. Seda enam ei taha ma tunnistada, et minust kolm korda vanem inimene suudab oma mälu nii suurepäraselt kasutada. Jään siiski trotslikult arvamusele, et ma lihtsalt meenutan kedagi tuttavat. 

Tahtmist on ja tunne on õige

Suure loomasõbra ja loomade käitumise uurijana vuristab Turovski mulle ette umbes kaheksa looma, keda peab enda lemmikuks – alustades tiigrist ja lõpetades ühe väga erilise kalaga. „Aga siis ühel hetkel sain aru, et mu lemmikloom on see, kellega ma kõige rohkem suhtlen, ja enamasti on see pärisinimene,” põhjendab etoloog valikut liikuda loomadega tegelemiselt veidi rohkem inimeste maailma. Hinnatud loodusteadlane otsustas, et on aeg poliitikasse minna, ja kandideerib Sotsiaaldemokraatliku erakonna nimekirjas riigikokku. Küsimusele miks ei oska Turovski täpselt vastust anda, aga teab, et tahtmist on ja tunne on õige.
„Olen aastaid tegelenud sellega, et tutvustanud teisi loomaliike inimestele. Mul on tunne, et nüüd peaksin proovima pärisinimese (nii nimetab TurovskiHomo sapiens sapiens’i – U. N.) liigi erinevad isendid omavahel kokku viia,” on ta entusiastlik. Turovski sõnul teevad tema teadmised loomadest inimestega suhtlemise lihtsamaks. Näiteks liidri või partneri valiku, järglastesse suhtumise ja osa emotsioonide poolest sarnaneb inimene paljude loomadega. Paralleeli saab tõmmata ka valimiste ja loomamaailma vahele. Näiteks isased paavianid kasutavad „poliitiliselt korrektset” psühholoogilist taktikat: noored, kel pole kogukonnas veel sõnaõigust, hakkavad varakult noorte emastega suhteid looma ja neile kingitusi tegema. Nad justkui teaks, et emased on tulevikus valijad. Õige aja saabudes pole prouad kinke unustanud.
Turovski on puhas juut, ehkki ateist – täpselt nii ta enda kohta ütlebki. Isapoolsed juured on tal Liibanonist ja isegi selline püha amet nagu rabi abi liha hindamisel on tema vereliinis olnud. Turovski meelest on see amet veterinaararstiga praktiliselt võrdne, sest koššertoiduks liha valides on looma tervise kontrollimine ülioluline. „Inimarst päästab inimese, veterinaar päästab inimkonna,” armastab zooloog tsiteerida. Traditsioonid on Turovskile väga olulised, aga mitte ainult juutide omad. Tema perekond tähistab nii jõule kui ka hanukat ja ei leia sellises käitumisviisis midagi vastuolulist. Tähtpäevadest olulisemaks peab Turovski kindlaid juutide põhimõtteid, mida on pidanud vajalikuks ka oma lastele edasi anda. Esimene on see, et võõras on alati teretulnud, ja teine, et annetamine ja heategevus on alati anonüümsed. „Heategu peab olema sõltumatu majanduslikest, poliitilistest ja isiklikest huvidest. Ei ole sobilik kellegi ees uhkeldada, et oled heategija. Seda nimetatakse sponsorluseks ja see on juba äri. Mitte et äri halb oleks, aga need on kaks väga erinevat asja,” vihjab Turovski meie paljudele kuulsustest heategevuspatroonidele ja on veendunud, et annetamine on pigem jumala tahte täitmine.

Lapsed ja lapselapsed

Kui uurin, miks tuntud teadlane mainib traditsioonide edasikandmisest rääkides ainult lapsi, aga lapselapsi mitte, on Turovski ratsionaalne: „Õiged vanemad ei lase väga tõsiselt vanavanematel oma laste kasvatamist dikteerida. Lapsevanemate suurim väljakutse ja kohustus on kasvatada oma lastest head vanemad.” Seega jätab ta põhimõtete edasikandmise julgelt oma laste õlule. Laste kasvatamine ja harimine on zooloogi arvates üks tänapäeva ühiskonna suurimaid murekohti. „Mina olen eluaeg õpetanud huvitatud lapsi ehk lapsi, kes on ise süüdi, et nad minu juures on, ja kes on ise seda tahtnud. Ja issand, kui õpihimulised nad on,” rõõmustab Turovski.
Õppejõud aga teab, et kahjuks ei ole see norm. Zoopedagoogika näitab, et looma ei saa jätta n-ö esimest klassi kordama, sest siis ta sureb ära. Seega peab õpe ja õpetamine olema rajatud huvile, et asjad saaks hõlpsalt selgeks. Turovski sõnul on küll suurepäraseid pedagooge, kes on loonud õpetamiseks head meetodid, kuid tegelik huvi loomine algab siiski kodust. „Laste toetamise alus on, et meid huvitab see, mis huvitab neid. Ei tohi luua dünastiaid, et kui mina olen hea suusataja, siis peavad seda olema ka minu lapsed,” usub Turovski. Loodussõbra sõnul kipuvad vanemad unustama kohustust toetada last just sel alal, kus ta olla tahab. Pigem tehakse valikuid oma mugavuse järgi. „Õpetaja jaoks on parim tehtud töö tulemus see, kui õpilane saab õpetajat asendada, aga õpetaja enam õpilast ei saa,” teab staažikas lektor.
Tundub, et peale loomade on Turovski südames kõige soojemal kohal lapsed. Alatihti on ta intervjuudes maininud, kuidas just pisemad maailmakodanikud oskavad kõige terasemaid küsimusi esitada. Samuti lööb silma särama, kui rääkida projektist „Laule ja lugusid loomadest”, kus zooloog koos oma minia ema, lauluõpetaja Anne Adamsiga käib lasteaedades ja külakeskustes loomalugusid pajatamas. „Ma usun, et andetuid lapsi ei ole olemas. Ma ei saa seda küll ei mõõta ega tõestada, aga seda ma usun,” kinnitab Turovski. Teda panevad muigama varapuberteedid, kes usuvad siiralt, et nad ei oska ega taha õppida. „Vaene inimolend eksib rängalt. See ei ole võimalik, et laps ei õpi. Küsimus on lihtsalt mida, kelle käest ja mis aja vältel,” viitab õppejõud taas vanemate tähtsusele.

Huvitud noored koolipingis

Turovski näeb, et ka kõrgkoolis leidub palju huvituid noori. „Mitmed valivad eriala praktilisel karjääri ülesehitamise kaalutlusel. Mitte et selles iseenesest midagi halba oleks, aga tavaliselt siirdutakse pärast lõpetamist mõnele muule erialale tööle. Õpetajaid ja teadlasi sealt ei tule,” väljendab zooloog kerget pettumust. Kuid tema sõnul on siiski kõige olulisem see, et noored midagigi õpiksid. Õppimine arendab ja kujundab inimest ning ka see on väga tähtis. Täiesti teisel töökohal toimetades toetub inimene mingil määral ka varem õpitule ja ehitab sellele oma uusi teadmisi. Iga aus töö on raske ja kui õpitu on omandatud ausalt, siis peaks selle üle uhke olema. Turovski arvab, et kõrgharidus on paljuski ka selleks, et seda aega elus nautida. „Noorem poeg käis Erasmusega vahetusüliõpilaseks ja nüüd käivad kõik uued sõbrad erinevatest maailma otsadest meil ööbimas,” ütleb ta.
Juba esimestest vahetatud lausetest alates mainib Turovski iga natukese aja tagant oma kassi. Ootan pingsalt, et märkimist leiaksid ka teised koduloomad, kuid seda ei juhtu. Eeldasin millegipärast, et temasugusel loodusesõbral, kes nädalast nädalasse tutvustab ülevoolava vaimustusega kõiksugu elukaid, kes tavainimese mõistes kodulooma kategooriasse ei kuulu, on ka enda elamises paras fauna. Inimesed ju tavatsevad ikka tööd koju kaasa võtta.
Tuleb välja, et väga palju ma ei eksinudki. Noorema Turovski elamises leidus palju loomi rästikust konnani ja siilist ämblikuni. Kui ta 1972. aastal Tallinna loomaaeda tööle läks, hakkasid paljud loomaaia elanikud külalistena Turovskite elamises pesitsema. „Kõige suurem loom, kes meil on elanud, oli Brasiilia hiidnastik. Umbes nelja meetri pikkune ja meenutab kuningkobrat – isegi oma kraed suutis veidi puhevile ajada. Kuid tol ajal ma veel ei teadnud, et tal on väga mürgised hambad. Kuna ta on kalast toituv loom ja kala on keeruline saak, siis halvab ta oma kurgus olevate mürkhammastega saagi ära, et toit suus ei rabeleks. Muidu oli ta väga hea loom,” räägib zooloog justkui möödaminnes. Too hiiglaslik mürgimadu oleks peaaegu Eesti filmiajalukku pääsenud, sest tollane Eesti Televisioon otsustas „Väikest printsi” lavastada ja kuulsaks maoga stseeniks kutsuti kohale Turovski oma brasiillasega. Kuna stuudios oli aga võrdlemisi jahe ja maod on teada-tuntud soojalembid, siis esimese asjana sööstis nastik kümneaastase peategelase paljaste säärte poole...

Tänavaloomade abimees

Oma esimese kassi leidis Turovski tänavalt. Õigemini leidis kass tema, nagu ta tavatseb öelda. „Vaatas mulle otsa ja ütles, et mida sa ootad, hakka mind päästma.” Isa eeskujul on samasuguseid päästeoperatsioone korraldanud kõik kolm Turovski last. Vanem poeg tõi alles kolm aastat tagasi ühe päästetud kassi isa juurde ja üles on poputatud ka detsembris leitud herilased. „Õnneks mul on lapsed varakult aru saanud, et loomale on parim koht see, kust ta pärit on. Teine oluline õpetussõna on, et elusolendeid ei tohi üllatusena kinkida,” teab Turovski omast lapsepõlvest. Ükski ta kolmest abikaasast ei kippunud neid kummalisi loomi, keda ta koju tõi, väga palavalt armastama, aga Turovski teab, et usaldus tema kui professionaali vastu tekitas kõigis turvatunde. „Ei võinud kunagi kindel olla, kas ma saan ikka prügi väljaviimisega hakkama, aga loomadega on alati kõik tipp-topp olnud,” naljatleb Turovski.
Ka poliitikas kavatseb ta kõikide asjadega rõõmsal noodil tegeleda, sest usub, et isegi kõige tõsisemaid ja nukramaid teemasid saab rõõmsalt käsitleda. Ta loodab, et tema eksperditeadmised aitavad mõista, et liigi tasandil ei saa midagi ravida ja ravima peab keskkonda. „Kuna inimeste puhul on see hea asi, et õppimisvõime säilib praktiliselt elu lõpuni, siis saan mina sealt palju õppida. Loodan, et teistel on minult õppida tolerantsust ja lugupidamist teiste arvamuse vastu.” 
Dieetidest
Meil ilmub toitumise kohta üüratult palju raamatuid, artikleid ja saateid, aga professionaalset dietoloogiat meil ei ole. Tegelikult on see ülimalt oluline, sest toitumine on meditsiiniga tihedalt seotud. Arst ütleb meile pärast operatsiooni, et sööge rasvast kala ja ärge suitsetage. Jah, see on õige, aga sellest ei piisa. Ja kas väikese sissetulekuga pere saab tegelikult tervislikult toituda? Jah saab küll, aga keegi ei õpeta.
Taimetoitlusest
Olen kindel, et inimene on segatoiduline. Liha ei pea sööma, aga sellisel juhul vähemalt piimasaadusi ja linnumuna. Aga kindel on see, et kasvavate laste toidust liha eemaldamine on kuritegu. See on nende füsioloogiline eeldus. Kuni 25. eluaastani vajab organism loomset valku.
Laktoositalumatusest
Piim on liigi kõige nooremate vedel toit. See ei ole jook. Seega kas on vaja toitu, kui tunned janu? Kui on janu ja olemas puhas vesi, siis ei tohi piima juua. Eri koduloomade piim sobib inimestele erinevalt. See ei ole laktoositalumatusest. Asi on ilmselt geneetikas. Lehmapiimas on antikehade hulk tuhat korda suurem kui mujal piimades. Näiteks lehmapiimast on praktiliselt võimatu borrelioosi saada, aga kitsepiimast võib saada. Mitte et see nüüd tähendaks, et ärge jooge kitsepiima, vaid see näitlikustab, kuidas kitsepiimas olevate antikehade tunduvalt väiksema hulga tõttu ründab see ka baktereid vähem. See aga omakorda tähendab, et inimese normaalse mikrofloora ja ainevahetuse vastu on kitsepiim tunduvalt leebem.
Aleksei Turovski: „Olen sündinud Venemaal, aga kolisin vanematega juba paari kuu vanusena Tallinna. Siiski pean Venemaad mingil määral oma lapsepõlvemaaks, sest kui vanemad lahutasid, kolis isa Venemaale tagasi.
Esimeses klassis käisin Moskvas koolis ja hiljem sai võrdlemisi tihti seal elavaid sugulasi külastatud.
Tänasel päeval on aga väga raske nostalgitseda. Mul on täielik blokk selle riigi vastu. Kõik mu sugulased on sealt juba ära kolinud ja ma ei ole isegi väga kaua Venemaal käinud. Mul on lootusetu tunne, et see rahvas, jõudes teeristile, valis ikka sellesama vana tee. See ei anna mulle rahu.” 

Kommentaare ei ole: