31. oktoober 2014

Haiglalood 2

On neljapäev, 30.oktoober 2014
Täna siis 8.15 algab operatsioon ja see võtab aega. Arko küll veel eile lubas, et ta helistab ise, kuid eks ootaja aeg ole pikk. Uni läks ära ja ärevus on hinges, nagu läheks ise operatsioonile. Saatsin talle hommikul peale kl 6 hommikutervitusena smsi ja sellele tuli vastus, et osakonnas elu käib ja palju sagimist. Ootasin siis kella 12ni ja helistasin regionaalhagila kodulehel olevale numbrile. Selgus, et teab natasa ja et ma helistan valele numbrile ja on veel opitoas. Paluti uuesti helistada. Tegin seda kl 12.38 ja jälle kordus sama jutt ja kõne lõpus teatati ka number ja öeldi, et sinna pole mõtet helistada, et pole veel toodud palatisse ja naisehääl teatas telefoni „rekommend, rekommend“. Huvitav tõesti, et mulle nii tundmatus keeles vastati. Ootasin ja tegin tööd ja siis hoopis helistas Arko ise kl 13:18. Lubasin kohe peale tööd teda vaatama minna ja viia vett. Sõitsin siis peale tööd trolliga Kritstiinest Mustamäele. Hagila kioskist valisin 2 pooleliitrist pudelit Värska vett, sest haigetele ikka viiakse seda vett. Pidi kasuli olema. Kiri pudelil väike aga  hind kõrge. Sõidan liftiga üles kõrgematele korrustele ja intensiivravipalatis ongi näha Arko paljas selg, nägu akna poole. Esimesed sõnad on, et mälu on alles. Ahhaa selline mure, et keegi olevat rääkinud, et peale pikka narkoosi võib mäluauke esineda. See mure siis möödas. Saan teada, etoperatsioon möödus ning siis viidi ärkamistuppa, kus pidi andma hindeid valu kohta, täpsemalt õlavalu kohta. Tehakse valuvaigisteid ning tuuakse süüa, kuid tundub, et kui isu pole, siis ikka ei söö küll. Arko räägib, et õed ja arstid ja hoodajad hästi toredad ja viisakad. Nüüd siis voodis ja arst käis ka rääkimas ning seletas, et mida ja kuidas tehti. Tänapäeval ikka räägib arst patsiendiga, panevad tilguteid ja sinna sisse siis ka antibiootikume. Selgud, et vesi on gaasiga. Soovitan siis Arkole, et keera kork maha ja enne võib ka lokutada, siis läheb gaas välja. Häbenen oma saamatut ja järgmisel korral olen siis suur silm ja uurin täpsemalt pudelisiltidel pisikest kirja. Külastusaeg möödub kiirelt, lahkun, et sõita Riigikogusse SDE erakonna Tallinna piirkonna Kristiine oskaonna koosolule. Saame riigikogusse sisse ja marsime üles fraktisooni ruumidesse aga "õnnetuseks" eksime ära ja pöörame vasakule, kuigi on vaja minna paremale. Koristaja tuleb appi ja ekskordib meid õigesse koridori. Nalja kui palju ja ikka juhtub. Meie (mina, Tarmo ja Ain) oleme külalised Haabersti oskaonnast. Külla lubas tulla ka Aleksei Turovski ja ta rääkis pikalt loomade sotsiaalsusest, ka sellest, et loomadel ei eksisteeri meespartneritel  kooseluseadust, sest loomadel on tähtsam territooriumi valvata, saaki küttida ja sugu jätkata. Sai ka küsida ja mina tundsin muret, et kas loomaaeda ohustab seataud. Selgus, et sellest hoidumiseks ei korjata sel aastal ja ei võeta vastu tammetõrusid. Suureks probleemiks on külastajad, kes soovivad loomi toita ja see võib loomad ohtu seada. Aleksei rääkis, et loomaaias on loomad toidetud ja ei vaja lisatoitu, mis on mõnedele isenditele isegi ohtlik. Veel tutvume omavahel ja siis uudistame Eiki Nestori kabinetti ja tööruume. Tarmo toob mind koju ja ei mingit passimist pimedates bussipeatustes (teadagi seda 21 bussi graafikut). Aitäh talle selle eest! Õhtul teen veel süüa spagette ja hakkliha-porru-tomatikastet. Siis vahin telekat. Oi kuidas mulle meeldisid need Voldemar Kuslapi laulud. Lausa ahhetama pani see Lea esitluses Armastuse lugu ja Inese esitluses Aknal. Nii ilus oli, et kohe lapsepõlv tuli meelde. Järelkuulatavad on lood siit ja sealt. Ines on ikka imeline. Õhtul loen voodis veel mõned lehed raamatut "Minu Peterburi". Uni tuleb, kuid öösel ärkan korduvalt, sest voodis on nii külm ja igatsus... Aga hea on see, et nüüd pühendub Arko kosumisele ja varsti on ta jälle kodus. 

Kommentaare ei ole: