Eesti Päevalehes ilus täna Kadri Ibruselt artikkel. Ma olen seda küsimust küsinud viimased 2-3 aastat, et kust tuleb raha sõtsiaalteenusteks, kust tulevad koolitajad, sest põhiharidusega ja väga vähese eestikeele oskusega inimstele pole töökohti pakkuda. Töötamine ja teenuste saamine peab ära tasuma, mitte nii, et käid tööl ja kogu palk kulub auto ülalpidamiseks, invatranspordi või takso arveteks või isikliku abistaja puudumise tõttu ei saagi kodust välja. See on hea, et puudega inimestele jääb toetus alles ja seda ei hakkata 650st eurost vähendama, vaid seda summat on tõstetud kõrgemale. Töökohti võib olla aga mitte piisava oskusega ja motiveeritud tööandjaid, et kes kohe puudega inimesi tööle võetakse. Minu arvamus on, et peaks tegema telesaateid just nendest, kes käivad tööl, on saanud hariduse või õpivad. Ka nendest noortest, kes sellel kevadel koolilõpetasid, sest nemad ei peaks kodus istuma, vaid tööturule sisenema. Tööandjad ei maksa karta puudega iniesi, sest palju on ka neid, kes juba praegu töötavad ja omale sissetulekut teenivad, kasvatavad lapsi ja pealegi ei vaja kõik puuetega ja erivajadustega inimesed töökohtade kohandamist, viipekeele tõlki, isiklikku abistajat jne. Meie hulgas on inimesi, kes ise kohandavad oma töötingimusi ja oskuseid, et toime tulla ja hakkama saada. On ka ettevõtjaid, teenuste osutajaid, kodus töötajaid, mittetulundusühingutes tegutsevaid aktiviste. Töökäed on vajalikud ja selleks ei pea looma palju töökohti, vaid töö saab ka inimesele koju kätte viia. Mõelgem sellele ja tegutseme koos, mitte ei võitle teineteise vastu, vaid arutleme ja ütleme oma arvmaused välja.  Minu arvamus on, et teguteda tuleb kohe ja tulevikus ja mitte jääda ootama 2016. aastat. Kui sotsiaalteenustele on vähe rahalisi vahendeid, siis tuleb riigil neid rahalisi vahendeid oma eelarvest või töötukassa kaudu eraldada.   

Töötukassa juht: ilma omavalitsuste toe ja teenusteta reform ei õnnestu

Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel ühines puuetega inimeste kriitikaga töövõimereformi aadressil: kui ei ole sotsiaalteenuseid, mis aitaksid inimese kodust välja, on reformi edukus küsitav. 
Eesti Päevalehes ilmunud lugu Tartu töötukassasse tööle pürginud puudega inimesest, kes sai teada, et tema „hoiak” ei ole meeldiv, tõi endaga mõlema sotsiaalministri kriitika teie asutuse aadressil. Teie olete justkui vabandust palunud, aga ühtlasi ennast õigustanud.
See, mille pärast ma vabandasin, on, et inimene ei tohi tunda oma väärikust riivatuna. See on koht, kus ma olen ministriga nõus. Ma olen ka Tartu osakonna juhataja Jane Väliga kohtunud. Taust on see, et nad olid kliendiga juba varem tuttavad. Siin oligi koht, kus me ei tohi sõltumata asjaoludest ajada segamini professionaalset nõustamist ja isiklikke suhteid. Kahjuks Jane Väli, tahtes olla väga hea tagasiside andja, liikus isiklikule pinnale. Ja sellega me ei saa nõus olla. Me oleme sellest juhtumist õppinud.

Nii et selle juhtumi kohta tehti sisejuurdlus?

Jah, me teeme seda alati. Iga kuu on paar-kolm vaiet, kus keegi tunneb ennast mõne teenuse osutamise puhul puudutatuna.

See ei olnud siiski üksikjuhtum Margit Rosental-Tustitiga. Samas artiklis tõime veel esile kaks inimest, kellel oli sama kriitika. Ma saan ajakirjanikuna väga palju selliseid pöördumisi. Inimeste peamine kriitika on, et töötukassa töötajad ei saa nende erivajadustest aru ega usu isegi, et nad on mingiks tööks võimelised, rääkimata siis nende tööandjatele n-ö müümisest.

Jällegi, igasugune selline suhtumine, mis võiks kedagi diskrimineerida, on lubamatu. Olen sellega nõus, et me ei ole täna korralduslikult ja tehniliselt valmis lahendama kõiki probleeme väga kvaliteetselt. Töötukassa vajab vähemalt aasta aega selleks, et teha ümberkorraldusi. Meil on sisekoolitusplaanid. Uus personal, võib isegi öelda, et suunatud personalivalik. On vaja erioskustega inimesi.

Nagu teada, ei ole puudega inimesed siiski selle reformiga praegusel kujul üldse nõus. Kuni puuduvad sotsiaalteenused, mis võimaldaksid inimesel ühiskonnaelus osaleda, ei ole võimalik ka seda reformi ellu viia, ütlevad nad. Oma vastuskirjas sotsiaalministrite kriitikale kirjutate ka teie, et reformi toimimise eeldus on needsamad teenused, mida peaksid tagama omavalitsused, aga mis teie hinnangul ei ole tagatud. Ma saan aru, et te olete puudega inimeste kriitikaga nõus. Kuidas teie asutus saab ühte faasi reformist täide viia, kui ülejäänu seal ümber ei toimi?

Jah, see ongi kogu reformi sisu. Ma selgitasin seda ka riigikogus. Tõepoolest, töötukassa roll on kas aidata inimesi tööle või aidata neil seal püsida – töökoha kohandused jne. Selle kohta me oleme oma ettepanekud teinud, Euroopa Sotsiaalfondi raha pinnalt. Töölesõidu toetus, tugiisiku teenus…

Need on ka kõik teatud mahus: mingid tunnid või kilomeetrid. Jälle tekib küsimus: miks peaks tööandja soovima seda vahet kinni maksta, kui ta saaks võtta tööle ka täiesti terve inimese, kellel seda vaja ei ole? Isikliku abistaja teenust – kes aitaks inimese kodust välja – ei hakka töötukassa ka pakkuma.

Töötukassa teenused on abiks, aga need ei ole kindlasti sajaprotsendiline lahendus. Jah, sotsiaalteenuste üle käib siiani vaidlus kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Ma olen ise ka omavalitsuses töötanud ja tean, et omavalitsus ütleb alati, et tal on raha vähe. Aga paljudel juhtudel on siin tegu ka valikutega. Mõnel on see kergliiklustee, teisel, et kõik tunneksid ennast kaasatuna.
Suvel tundus, et selle reformi kõige suurem takistus on aktiivsusnõuded – et inimene peab hakkama töötukassas käima. Me oleme öelnud, et töötukassas ei pea käima, me saame inimest nõustada ka teisiti. Aga mitte töötukassas käimine ei ole probleem, vaid et inimene saaks üldse võimaluse liikuda ja olla ühiskonnas aktiivne. Me võime ju küll organiseerida nii, et meie konsultant sõidab inimesele järele ja toob ta selleks päevaks töötukassasse, aga see ei ole ju lahendus.

See oleks veidi mõttetu jah: kui ta ei suuda neid nõudeid täita, ei suuda ta ju ka tööl käia.

Just. Esimene asi peakski olema see, et inimene oleks ühiskonda kaasatud. Siit peaks pihta hakkama.

Kas ei peaks siis omavalitsustele kehtestama mingeid miinimumnorme, mis tuleb täita?

Samas peab omavalitsustel olema ka autonoomia.

Aga inimestele peab riik tagama põhiõigused – nagu saada liikuda.

Äkki juba see protsess, kõik need kajastused, avab ise seda võimalust inimeste jaoks. Muidugi, ülemäära optimist ma ka ei ole. Ütlen välja: paljudes kohtades ei tekigi neid teenuseid. Need viis teenust, mida meie oleme välja käinud, ka need on väga kallid.

Jah, kas töötukassasse kogutud raha kasutatakse nüüd hoopis osaliselt sotsiaalteenusteks?

Töötuskindlustusvahendeid on meil õnnestunud koguda päris suur reserv. On kokkulepe riigiga, et töötutoetus jääb riigieelarvest finantseerida. Teenused uuele sihtgrupile EFS-i rahast. Tegelikult meie ei hakka seda kasutama, vaid ostame turult teenuseid. Töötuskindlustusrahast jäävad kanda meie tegevuskulud ja töövõime hindamine.

Seega, eeldused selleks, et reform efektiivselt toimiks – et inimesed saaksid töökohtadele –, on ju loomata, kui ei ole vajalikke teenuseid ega sobivaid töökohti. Samal ajal läheb väga palju raha sinna protsessi, mille nad peavad läbima, lihtsalt selleks, et protsess läbida. Kas see tasub ära?

Ma luban, et töötukassas käimine saab olema see kõige lihtsam asi. Ega me sunniviisiliselt ei hakka kedagi hindama.

Nad peavad sellest ikkagi osa võtma, muidu ei saa üldse toetust.

Jaa, inimene pöördub kõigepealt arsti poole…

Sinna ta läheb näiteks koos emaga, sest riigilt teenust ei saa ja ema peab selle kinni maksma. Jaa, nii kui töövõime on hinnatud, siis vastavalt sellele algab töötukassa roll tööle aitamisel. Me teeme koostööd kohalikus piirkonnas. Kui tekib vaba töökoht, siis meil on teada, et on selline inimene, kellel on sobivus sinna, ja me viime nad kokku.

Töötukassa roll saab olema aidata inimene töökohale ja mõnda aega toetada ka seal püsimist, aga mingil hetkel peab teine mehhanism selle üle võtma. Mina näen, et see ei saa olla keegi muu kui kohalik omavalitsus, kellel tuleb see võimalus leida. 1

Töötukassast on abi saanud üksikud puudega inimesed

506 töötukassa töötajast on vähenenud töövõimega 8 inimest. Kui paljud neist on puudega, seda ei avaldata.

Tööotsijatest said 2013. a tööruumide ja vahendite kohandamise teenust 3 inimest, tehnilise abivahendi 24 inimest, tugiisikuga töötada 45 inimest.

Tööealisi puudega inimesi on tänavu aasta alguse seisuga 30 344.