30. oktoober 2014

Artikkel puudega lapse töötavast emast ja tema muredest

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit on postitanud oma FB lehel Maalehe artikli.
Väga hea ja valus intervjuu Ellinorilt. Eriti hea on minister Küti kommentaari lõpulause: "Oleme tõsiselt arutanud ka omastehooldajate muresid". Ja siis? Millised on lahendused? Kas "tõsine arutamine" peaks lohutama Ellinori ja teisi omastehooldajaid?

Puudega lapse töötav ema: mul on tunne, et varisen kokku
 
Maalehe tasulise artikli täistekst on selline:
“Aina sagedamini on mul tunne, et varisen kokku,” tunnistab sügava puudega poega kasvatades suure osa töövõimest kaotanud ettevõtja Ellinor Roosimägi, rääkides töövõimereformist, mis võidakse Riigikogus veel sel sügisel heaks kiita.

Kuidas töövõimereformi hindate?
See on rappa jooksnud. Peaks ütlema Euroopa Liidule ausalt, et meil ei ole praegu head kava, aga me tahame teha korraliku asja ja võtame selle raha vastu kolme aasta pärast.Meelde peab tuletama algsed eesmärgid, kutsehaiguste ning tööõnnetuste ennetamise, selle, et me ei "toodaks" haigeid juurde, ning alustama uut eelnõu. Valitsusel on aeg jätta poliitilised mängud. Kõne all on tuhandete kõige vaesemate ja kaitsetumate saatus. Päris masendav oli Riigikogus töövõimetoetuse seaduse eelnõu esimest hääletust vaadata.

Te peate silmas mida?
See oli hirmuäratav. Vene ajal oli üks partei ja valikut polnud. Nüüd on parlamendis neli parteid, aga hääleõigust ikka ei ole. Olin seni elanud heas usus, et valitsus hoolib ... ma jäin sellest emotsionaalselt haigeks. Kirjutasin presidendile, et sooviksin arutada temaga puuetega laste ja perede teemat. Vastus oli, et presidendil on nii palju tegemist, pöörduge sotsiaalministeeriumisse. Mul oli hirmus kihu vastata, et sealt ma just tulen praegu. Olen saatnud ka Riigikogusse pikki kirju. See on olnud nagu peaga vastu seina jooksmine.

Seda rongi seega ei peata?
Helmen Kütt (sotsiaalkaitseminister - toim) on eluaegne sotsiaaltöötaja. Ta on mitu korda üritanud pead tõsta ja öelda, et jama. Aga ta on ära trambitud. Keerutab ikka ja jälle ühte plaati, kuidas me ikka hoolime teist ja kuidas me teid õnnelikuks teeme.

Miks te nii järjekindel olete?
Mul on 70% töövõimetus kroonilise depressiooniga. Ma kasvatan 14. aastat sügava puudega last. Mihkel ei räägi, vajab kõiges abi. Teda tuleb sööta, pesta, riietada, kärusse istuma tõsta ja voodisse pikali panna. Õues tuleb jälgida, et sääsed talle liiga ei teeks, sest Mihkel ei suuda tahtlikult oma käsi liigutada. Öö jooksul tuleb tal kolm-neli korda asendit vahetada. Nii muudkui käin. Kell 2 lähen rõdule ja teen ühe suitsu, kell 3 lähen rõdule ja teen suitsu, kell 4 jälle sama. Olen nagu robot! Kõik isiklik, igasugused tunded on välja lülitatud - see oleks liigne energiakulu. Aina sagedamini on tunne, et ma lihtsalt varisen kokku. Pole ju kellelegi kaevata, samas peaksid ka mulle rakenduma töölepingu seadus ehk puhkus, töö- ja puhkeaja seadus ehk kaks järjestikust puhkepäeva. Töötervishoiu seaduse lisast "Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" lähtuvalt on minu riskitaseme määr 3, mis tähendab, et füüsiline ülekoormus on ilmne ja tööandja peab töötaja terviseriski vähendamiseks rakendama teatud abinõusid.

Enne teil töövõimega probleeme ei olnud?
Ei olnud. Jaksasin nagu kõik teisedki kella viieni tööd teha. Viimastel aastatel käib päeval kell üks või kaks plõks ära. Olen nii väsinud, aju enam ei tööta.

Palju teiesuguseid on?
Väga palju on puudega last kasvatades kaotanud töövõime. Enamjaolt puudub ööpäevahoid, ja emad, kes püüavad võimaldada lapsele hooldust ning taastusprotseduure, kukuvad tööturult välja. Just emadel ei ole võimalik tööle naasta. Selle tagajärjel langeb pere vaesusse. Eelkõige puudutab see pere terveid lapsi. Neil võib tekkida tõsised raskusi töö leidmisega, elu korraldamisega. Riigi hooletuse tõttu toodame uusi töövõimetuid. Täiesti lahendamata on, mis saab raske ja sügava liitpuudega noorest ning teda hooldavast vanemast pärast lapse kooliaastate lõppu. Haritud ja töökogemusega ema jääb tihti koju ning asub täisealist last hooldama. Suurem osa sellistest vanematest ei ole oma töövõimetust vormistanud teadmatusest või on neil pärast aastakümneid elatud põrgulikku elu raske tunnistada, et ollakse haiged.

Kuidas teiega on läinud?
Ma olen leppinud. Mu ainuke võimalus tööturule naasta ja säilitada endine elutase oli hakata ettevõtjaks. Ma poleks saanud kaheksa tundi palgalist tööd teha. Lapse lõputud haigused, kolm korda aastas kaks nädalat Haapsalus käia - missugune tööandja võtaks minusuguse tööle? Ma ise ka ei võtaks.

On teie töötajate seas ka puudega inimesi?
Üks. Ülejäänud kolm-neli on töövõimetusega.

Kuidas te tööandjana hindate puudega inimesi?
Teda on keeruline tööle rakendada rahuliku südamega. Tihti ei ole see üldse võimalik. Ma ei saa rakendada ratastoolis ega ka vaimupuudega koristajat. Vastutus tellijate ees on väga suur. Meie ettevõttes töötab üks psüühilise häirega noormees. Nii mõnigi kord on eliitkoolis jäetud uksed lahti ja kallis koristuskombain koridori õpilastele lõhkuda. Ma ei tea kunagi, millal inimesel plõks ära käib. See võib juhtuda siis, kui keegi häirib teda või lihtsalt väsimusest.
Selveris töötab koguni 60 sellist inimest. Jah, seal lükkavad 60 töövõimetut kärusid. Aga iga töövõimetu pealt saab ettevõte kuus 105.60 eurot sotsmaksuna tagasi. Mina saan ka.
Kas see pole tööandjale piisav präänik?
Ma kardan, et ei. Ma võin ju ühe puudega töövõimetu kontorisse tööle võtta, aga pigem mõistmise ja kaasaaitamise mõttes. Kui ta on ainult liikumispuudega, võib-olla leian talle paberitööd. Aga kui tal on vaimne häire? Talle ei tohi kõike öelda või häält tõsta? Kui selline inimene on veel aastaid kodus istunud, ei tast enam töötegijat tule. Eraettevõtjale on aga paratamatult kõige tähtsam raha - ta peab ettevõtet elus hoidma, ei saa hakata sotsiaalhoolekandega tegelema.
Pealegi, kes on haritud ja hakkajad, juba töötavad. Need, kes tahavad töötada, leiavad võimaluse. Nii jube tööpuudus meil ka ei ole. Ma olen Haapsalus (neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus - toim) näinud paljusid noori poisse, kes on nn peakat hüpanud. Nad leiavad mingi töö.
Riigiisad lubavad, et kümned tuhanded puudega inimesed saavad reformi tulemusena tööle. Keegi ei saa mind kohustada neid tööle võtma, kui mul ei ole neile midagi pakkuda. Inimese vaim peab olema adekvaatne. Vaimupuudega inimesed aga moodustavad tollest sajast tuhandest, keda uus seadus käsitleks, kõige suurema seltskonna. Nüüd peaksid nad täiesti võõrale töötukassa inimesele selgitama, tõestama oma probleeme. See on häiriv ja hirmutav, vaimse häirega inimesele isegi ületamatu.
Aga puudega laste vanemad?
Enamik probleemseid inimesi loobub lisakoorma kandmisest ja annab puudega lapsed riigi hoolde. Nende sissetulek, sotsiaaltoetused ei vähene.

Palju riik kulutab sellise lapse peale?
1178 eurot kuus.

Aga kui palju kulub kodus?
Meie mittetoimiva hoolekandesüsteemi juures on puudega lapse kasvatamine ülikallis. Puuetega laste vanemad on jäetud sisuliselt riigi hooleta.
Jumala õige: nende eest hoolitsevad ju vallad ja linnad. Kui sa ise ennast nähtavaks ei tee, siis sind ei ole olemas. Koputad vaikselt omavalitsuse uksele, sulle öeldakse kohe: "Ei!" või "Ei saa!" Lähed uksest välja ja palud vabandust, et sa neid tülitasid. Tekib süütunne, et kuidas ma siis ei saa ise oma lapsega hakkama.
Omavalitsused on justkui sein inimese ja riigi vahel. Pärast lõputut peaga vastu külma ja tõrjuvat seina põrgates sulguvad vanemad kodudesse. Eriti masendav on, et ka puuetega inimesi hooldavad pered on sunnitud Eestist lahkuma Soome või Rootsi. Sa ei jõua seal maandudagi, kui juba on sotsiaaltöötaja ukse peal vastas. Seal tuleb sotsiaalsüsteem sulle otse koju.

Te elate Tallinnas. Mis siis oleks, kui elaksite kusagil metsatalus?
Tean üht ema Nõvalt. Tema laps on 20ne, aga samal tasemel kui minu Mihkel. Isa on töötu ja istub lapsega kodus, ema käib tööl. Poissi kusagile viia pole. Kümnepäevaste tsüklite kaupa sõidavad nad Haapsallu taastusravisse. Nad loodavad, et ääremaadel elavatel peredel hakkavad külas käima nn lendsalgad, et füsioterapeut tuleb ise koju. Mina ei kujuta seda ette. Esiteks pole füsioterapeute, teiseks, mis see kõik maksma läheb?

Kui aga praegune süsteem jätkub?
Terve põlvkond puudega lapsi on Eesti ajal täiskasvanuks saanud, nende vanemad aga vanaks ja haigeks jäänud. Nad püüavad viimast jõudu kokku võttes oma last hooldada, kuigi ei jaksa. Haapsalus käib väga vähe vanemaid lapsi. Neil pole raha, et oma koht kinni maksta. Nad lihtsalt hääbuvad kodus ja surevad vaikselt. Kui poiss saab 15, hakkan mina voodikohta ise kinni maksma. Teised ütlevad, et olen praegu veel nagu suhkruvati sees. Kui laps saab 18, kukuvad pooled tasuta teenused ära. Ma ei julge selle peale isegi mõelda.

Mida peaks praegu tegema?
Eelkõige on vaja reformida asja alustalad ehk omavalitsused ja sotsiaalhoolekanne. Kaasatud peavad olema puuetega inimeste vabatahtlikud organisatsioonid. Parandada tuleb puudulikku hoolekande seadust. Kui ei ole tagatud läbimõeldud tugiteenused ning tööandjad pole ebaselgete asjaolude tõttu valmis inimesi tööle võtma, ei ole reformil mõtet. Ka tuleb seadusega määratleda kohustused kohaliku transpordi korraldamisel. Praegu puudub töövõimetul võimalus lähema töökohani sõita. Või siis neelab transpordikulu kogu sissetuleku ning odavam on kodus istuda. Enne töövõimereformi käivitamist tuleb käivitada ka riiklik programm töökohtade loomiseks vähenenud töövõimega inimestele, reeglistik, mis seab tööandjatele kohustused, ning motivatsioonipakett. Ning töövõimetoetuse maksmist ei tohi seostada inimese sissetulekuga.


Mida peaks töövõimereformi puhul tegelikult tegema
1. Reformijad peaksid otsustama, mida nad tahavad saavutada. Saja tuhande inimese ühtviisi “liistule tõmbamine” on väga kulukas ja vähese kasuteguriga. Selle asemel tuleks mõelda, milliste inimeste tööhõivet saab kõige vähema vaeva ja väiksemate kulutustega toetada. Esimene eelistus võiks olla juba tööl käivad erivajadustega inimesed, kelle tööl püsimist tuleks toetada ja motiveerida. Reform teeb aga vastupidist: nad võivad kaotada toetuse (praegune pension) ja jääda ilma senisest rehabilitatsiooniteenusest (nad ju ei vaja seda, kui juba töötavad). Samas peab puudega inimene, näiteks ratastoolis liikuja, hoidma end vormis, et suuta tööl käia. Kuidas seda teha, kui raha ja teenused vähenevad?
Teine eelistus võiks olla puuetega noored. Neile tuleks tagada sujuv üleminek koolist tööturule. Reform ei näe aga neile ette mingeid erisusi. Viieaastase tsükliga hindamisele jõudes võib noor olla juba võõrdunud maailmaga suhtlemast. Võib-olla ta elab vales kohas ega leia tööd ealeski. Tihtipeale jääb töölt koju ka tema ema – tööhõivest on kõrvaldatud kaks inimest.
Kolmas eelistus peaksid olema omastehooldajad.

Kui aastakümneid kodus istunud, hariduse ja oskusteta ning puuetega inimeste rehabiliteerimine võib paljudel juhtudel olla võimatu, siis omaksehooldajail on enamasti olemas nii amet kui tööharjumus, mida saaks kiirelt teisendada elukvaliteediks ja maksurahaks. Omastehooldajad on aga töövõimereformist hoopis välja jäänud. Küll peavad nad hakkama oma hoolealustega veel ka tööotsimismängu mängima.
Neljandaks tuleks hästi korraldatud tööturuteenuste juurde meelitada kõik need töövõimetuspensionärid, kes on täis tahtmist tööd otsida. Kui see hästi välja kukub, järgneksid neile ka paljud teised. 

Eluaeg kodus istunud 50- või 60aastased puuetega inimesed võiks aga rahule jätta ja neile mõistliku hoole tagada.
2. Muidugi tuleb luua seadusandlikud ja maksupoliitilised hoovad tööandjatele, et neile muutuks erivajadustega inimestega tegelemine atraktiivseks. Sotsiaalministeeriumi loosung, mille kohaselt “see ongi tööandjate püha kohustus”, ei ole pädev. Päris kindlasti asjad sel moel ei tööta.
3. Mis aga kõige tähtsam – et puudega inimesed tööle läheks, tuleb nad “kapist” välja lasta. See eeldab kurtidele, pimedatele ja intellektipuudega inimestele kättesaadavat infot, inimsõbralikke kogukonnateenuseid, rehabiliteerivat sotsiaalset ettevõtlust ning muidugi korralikke ravi- ja taastusraviteenuseid.
Riigi asi on seda kõike targalt ning kulusäästlikult rahastada.
4. Kõige tähtsam peaks aga olema “toruotsade” sulgemine, kust töövõimetuid hoogsalt juurde voolab.
Allikas: Tiina Kangro


Töövõimereform saab Taavi Rõivase valimisloosungiks
Samal ajal kui sotsiaaldemokraadist sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt soovib, et töövõimereform jääks kõrvale erakondade poliitilisest võitlusest, on reformierakondlasest peaminister Taavi Rõivas valinud reformi nimme oma valimisratsuks. “Eriti oluliseks pean, et töövõimereformist ei saaks lähenevate Riigikogu valimiste eel erakondade poliitilise võitluse teema, vaid et sellesse suhtutakse kui sotsiaalpoliitika reformi ning otsitakse ühiselt parimaid lahendusi,” rõhutas Kütt selle nädala kolmapäeval. Täpselt samal ajal arutleti Tallinna kesklinnas kohvikus Reval selle üle, kuidas peaministri valimisratsut avalikkusele kõige mõjusamalt esitada. Laual olnud arvuti sügavsinisel ekraanil oli hakatuseks suurte tähtedega kirjas “Taavi Rõivas”, seejärel aga “laiapindne riigikaitse” ja “töövõimereform”.
Niisiis: kevadistele Riigikogu valimistele läheb peaminister Taavi Rõivas kahe keskse loosungiga. “Laiapindse riigikaitse” valguses on kahe kindrali, kahe endise kaitseväe juhataja – Johannes Kerdi ja Ants Laaneotsa hiljutine üheaegne astumine Reformierakonda vägagi kõnekas.
Teises valguses paistab nüüd ka töövõimereform, mida valitsuskoalitsioon asjasse puutuvate inimeste ja organisatsioonide vastuseisust hoolimata jõuga läbi proovib suruda.


 PEETER ERNITS

KOMMENTAAR: Helmen Kütt, sotsiaalkaitseminister
Ma olen sadade puuetega inimestega rääkinud, aga keegi ei arva, et praeguse olukorraga võib rahul olla. Kui me aga töövõimereformi peataksime ja võtaksime paar-kolm aastat lisaaega, saaksime küll väga hea plaani, ent mitte raha selle elluviimiseks. Euroopa Sotsiaalfondist on töövõimereformi rakendamiseks võimalik viie aasta peale saada ligi 300 miljonit eurot. Kui jätaksime reformi tegemata, oleksime sellest ilma. Nii ministrina kui ka endise sotsiaaltöötajana olen veendunud, et meie sotsiaalsüsteemi on seda rahasüsti vaja ning nüüd teeme tööd, et saaksime seda kasutada osalise töövõimega inimeste heaks võimalikult mõistlikult.
Eelnõus on juba arvestatud järgmiste muudatustega
n Töövõimetoetus hakkab vähenema alles siis, kui inimene teenib üle 960 euro kuus.
n Kui töötukassasse vastuvõtule minek on raskendatud, võib töötukassaga kokkuleppel suhelda ka telefoni või e-kirja teel.
n Töötukassa arvestab, et sobiv töö on selline, kuhu inimene ligi pääseb.
n Valitsusele on pandud ülesanne võtta avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 osalise töövõimega inimest.
n Töötukassa ei tohi töötutoetuse maksmist mingil juhul peatada enne, kui ei ole välja selgitanud, mis põhjusel inimene aktiivsusnõuet ei täida.
Oleme jõudmas niikaugele, et oluliselt saaks suurendada rehabilitatsiooni mahtu, samuti peab selle tagama ka neile osalise töövõimega isikutele, kes ei täida aktiivsusnõudeid. Teeme reegli, et osalise töövõimega inimene saab vajalikud teenused tööturule pääsemiseks kätte ühest kohast, töötukassast. Samuti on väga olulised tööandjatele suunatud koolitused ja soodustused.
Kõiki neid muudatusi hakatakse eelnõude teisel lugemisel Riigikogus sisse hääletama. On aga tõsi, et kõiki puuetega inimeste probleeme ei ole võimalik töövõimereformi käigus lahendada. Just sellepärast oleme algatanud puuetega inimeste valdkondliku hea tahte leppe koostamise, et kokku leppida lahendamist vajavad teemad ja realistlikud tähtajad. Oleme tõsiselt arutanud ka omastehooldajate muresid.

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...