31. oktoober 2014

Haiglalood 3

On reede, 31.oktoober 2014
Hommikul teeb mulle äratust Arko, kelle hääl kostab reipalt kell 8 ajal, sest tema juba üleval kella 6st. Rõõmus ja reibas hääl teatab, et ta oli nõela otsas eile öösel ja varahommikul, tundes muret, et ega ma sisse maga aga ma juba üleval.  Keedan kohvi, õigemini teeb seda moodsel ajal masin, mis jahvatab oad ja keedab vee peale ja paras kogus ongi kruusis. Lisan ainult suhkrut ja d-vitamiiniga piima. Mulle lihtsalt maitseb piim rohkem, kui kohvikoor. Tänalähen rahvusraamatukokku Tõnismäele konverentsile Õigus väärikusele, kus viibin kella 10 - 17.30, siis hiilin minema, sest Arko ootab ja hiljem mind sisse ei lasta. Tahan ikka mõistlik olla ja võimalikult vähe tüli tekitada. Lähen Rimist läbi ja ostan 6 pudelit vett ja endale 1,25 l coca-cola. Tuli lihtsalt isu peale. Väljas on pime ja sammun Mustamäe haigla poole. Saabun osakonda ja näen jälle Arko selga, teised patsiendid on vahetunud aga tema on alles. Täna siis juhtus see, et tehes head saan kuulda, et mitte midagi pole vaja seal teha, sest selleks on töötajad olemas. Noogutan, vabandan ja üritan olla madalam, kui muru... ja jälle kogemuse võrra rikkam. Ma tahtsin head ja mis minu jaoks on normaalne kodus, siis seal ei ole see mitte nii. Ei julge isegi käsi pesta ja kui Arko ütles, et lina kortsus selja taga, siis palun tal viisakalt personalile seda öelda. Eile küsisn, et kuhu võib panna mobiililaadijajuhtme seina ja nüüd vaatan, kuidas teised toimetavad. Arko on täita ok, nagu päris, sööb. joob ja kosub ja juba ta alustas selle jutuga, et juba järgmine nädala saab äkki koju. Põhjendusega, et teised lähevad sealt edasi kohe järgmisel päeval - kes teise palatisse või koju. Saan teada, et hagila on täis ja kohti pole. Toon riided koju ja kuigi saan kiiresti nr 13 bussile, siis Õismäel pean ootama 20 minutit. Näeb ringi kõndivaid mustade koonudega tüdrukuid ja lapsi, kes jooksevad halloweeni. Pomm või komm. Osad lähevad trolliga linna peale. Hommikul Tõnismäele, siis Mustamäele, siis Õismäele ja sealt Kakumäele. On ikka mägede päev täna.   
Koju jõuan alles kella 20 ajal õhtul, olen väsinud, kuid mitte unine. Süüa eriti ei taha ja nokina külmkapist viinereid ja söön ära magusalt lõhnava kringli tüki. Panen küünla põlema elutoas ja tassin suure paksu teki magamistast teleka tuppa ning mõnulen üksinda teleka eest. Õhtune meeleolu on täpselt selline nagu laulab Eda Ines Etti Tormi loos. Vahel on ballaadid nii hingeminevad ja und ei tule veel. Tundub, et see kellakeeramine pole mulle mõjunud või olen juba harjunud. Tore on olla üksinda kodus, sest on halloweeni öö ja Rene läks koos Mari-Liisiga linna peale. Jättis pesumasina ja nõudepesumasin minu hooleks ja nii ma seda urramist kuulen vannitoas aga köögis ei urra midagi, sest kogemata tegin masina ukse lahti ja siis õpetas Arko, et millist nuppu keerata ja millises suunas. Õnn seegi, et lõpuks telekapuldiga hakkama saan ja kohvi oskan valmistada. Tehnika ajastul nii palju olmevidinaid. Lapse ei trambigi ülakorrusel ja nii mõnus olla kodus ja teada, et homme on vaba päev. Head ööd ja homme jälle uus päev.

Kommentaare ei ole: