13. jaanuar 2016

Sunnitud haiguspuhkusel

Kui 2015.aasta mööda sai, siis uue aasta võtsin ma vastu haigena. Lootsin, et see külmetus, mille sain peale jõule tööpäeva õhtul bussipeatuses nr 41 bussi üle 20 minuti oodates. Külm puges naha vahele ja nina läks tatiseks. Aasta lõpu poole käisin köhides ja tatise ninaga  veel tööl. Uuel aastal saabus kohale tugevam kõrvavalu, mis koos köha ja nohuga ei lasknud mitu ööd-päeva magada. Uuaastaööl läksin esimesena magama, palusin külalistel ja lastel, lastelastel edasi pidutseda ning üritasin magada. Arko teatas selle peale, et tema ka ei saa minu köhimise pärast magada, sest voodi vibreerib ja rapub minu köhahoogude all. Veetsin siis aasta esimesed kolm päeva kodus. Kuna perearst pühade ajal ei tööta, siis läksime keskhaigla EMOsse. Seal selgus, et neil on silmaarst aga kõrvaarsti pole. Mind saadeti Mustamäe haigla ehk PERHi EMOsse. Sõitsime siis sinna. Haigla vastuvõtus oli rahvast oluliselt vähem, kui suvekuudel. Pooleteist tunniga sain kõrvaarstile, kes vaatas mu kõrvu ja testis neid mingi aparaadiga, mis arvutisse mingi mustri joonistas. Vastus oli selline, mis mind muigama pani: teil on ideaalsed kõrvad. Selliseid kõrvu näeme siin haruharva. Jätkake sama ravi, et valu vastu valuvaigistid, nohu jaoks mõjub Afrini pihustatavad tilgad ja köha vastu ACC ning minge oma perearstile. Ohkasin kergendusest, sest kõrvapõletikku pole ja on ikka hea kuulata küll kui sul on ideaalsed kõrvad. Apteeki rohtude järele ja esmaspäevast tööle. 
Kõik kolleegid olid rõõmsad ja soovisime üksteisele head uut aastat! Tööpäeva lõpuks olin täiesti väsinud. 
Perearstile läksin teisipäeval ja nii ma  juba pea 2 nädalat ennast kodus ravin. Küll tablettide, salvide, tilkade ja antibiootikumide ja probiootikumidega. Lisaks palju sooja teed ja sunnin ennast sööma, sest söögiisu on kadunud. Tasapisi nokitsen kiiremaid asju teha ja MTÜ aruannete ja projektitaotlustega. Voodis hea ajakirju ja raamatuid lugeda, televiisorit vaadata ja tasapidi koos puhkepausidega lihtsalt olla. Lugesin "Minu Eesti 3" ja "Minu Jerusalemm". Praegu on käsil Lea Dali Lion raamat "Joonista valgus" aga see raamat kohe ei kõneta mind. Ei teagi aga üritan lugeda edasi. Vist liiga raske lugeda noore naise kannatusi rinnavähiga. Võibolla on see tõrge sellest, et varem olin lugenud Vahur Kersna raamatut samal teemal ja need kannatused on suured aga iniemsed paranevad ja elavad edasi.  
Tundub, et tervis tuleb tagasi aga vaevaliselt. Akna taga aina sajab ja sajab lund. Kõik kohad on lumehangesid täis. Auto on lume all ja olen Arkole mitmel korral käinud abiks harjaga autoklaase puhastamas. Aitab küll nendest lumehelvestest. Mõnes kohas polegi nii palju lund, kuid Tallinnas on seda piisavalt. Külmakraade ka veidi alla -10 C on paras talveilma jaoks. Mis siin ikka viriseda,  sest elame põhjamaal ja ainult pori on ka paha. Talv nagu vanasti.     
     

Kommentaare ei ole: