5. jaanuar 2019

Meie reisiblogi: Autoga Portugali ja tagasi 11. osa. Portugal

11. päev, 19.06.2018.
Külastame Efora linna. Linn on raskesti ligipääsetav, sest meenutab meie Toompead, sest mägine, kõrged ja madalad ja käänulised kõnniteed. Käime katedraali juures aga kuna seal ees kõrgub lai trepp ja kiriku seestpoolt vaatamine on 4,5 eurose pileti eest, siis kuulame kellade helinat ja jalutame edasi. Liigume edasi varemete juurde ning seal on ka kohvik ja vaateplatvorm. Liigme edasi ja jõuame ühe linnaväravani ja kui Arko tahab mobiiliga pilti teha, siis teda tabab üllatus, et telefoni ei ole. Küsib minu käest aga mina olen veendunud, et mobiiltelefon jäi tema kätte. Pole, kadunud, telefon on kukkunud kõnniteede servadest üles alla liikudes pooleldi lukutatud vöökotist välja. Jätan Arko ootama ja kappan otsima, käin linna tänavad läbi, vaatan prügikastidesse, küsin koristajalt, politseinikelt, kohvikust. Üks naine juhatab mind kunstihoonesse, sest arvab, et ma tahan telefoni laadida, teine juhatab mobiilipoodi, sest arvab, et vajan uut telefoni/laadijat. Otsin ringi ja ei miskit, jõuan ringiga tagasi sinna parki, kus olid autoga vanaraamatuid müüvad vanapaar, küsin ka neilt aga tema arvab, et soovin lasta endast portreefotot teha. Ei midagi... Lõpuks näen tänaval kõndimas munitsipaalpolitseinikku, kes kontrollib parkimist ja küsin ka tema käest. Ta viitab vanapaarile, kes raamatuid müüb ja lähme koos nende juurde. Vanamees läheb autosse ja kobab seal ja telefon ilmub välja. Uskumatu, et oleme leidnud suures linnas telefoni ja suurest õnnest viskan onule meeleheaks raha ja emban teda. Süda kloppimas ja nägu naeratamas, kõnnin tagasi Arko juurde. Üritan olla tõsine ja ütlen, et pole. Tean, et Arkol seal reisipildid, tööasjad jne. Hea ja suhteliselt uus Samsungi mudel on. Ei suuda ja hakkan naerma ja ulatan talle telefoni. Õnn on vahel pime ja leiab tee minu juurde.
Eks see oli päris suur ehmatus, kuid kunagi ei maksa lootust kaotada. 
Edasi külastame Lissaboni loomaaeda. Pargime auto loomaaia kõrvale, silla alla tasulisse valvega parklasse. Loomaia piletid läksid 26,50 eurot maksma. Need on sooduspiletid puudega inimeste jaoks. Loomaaed on ilus aga väga künklikud teed on ja kuna ma haigusest pole veel päris toibunud, siis olen üsna jõuetu Arkot lükkama. Puhkame, vaatame loomi, lõvide juurde ronin üles mäkke ja kuna ees on suur serv, siis Arko magavaid lõvisid ei näe. Teen tema joaks pilte. Külastamise tipphetkeks on delfiinide shou ja vaatame seda päris esireast ning oleme üllatunud. Rahvas laulab alguses kaasa ühislaulu ja siis hakkab see delfiinide ja morskade esinemine pihta. Kaldteed mööda saame tribüünile ja seal on teisigi puuetega inimesi, sh ratastoolis lastega gruppe. Pärast sõidame Sintra linna, kuid olen liiga väsinud, et pikemat peatust teha ja neid piltidelt nähtud losse otsida ja nii need vatamata jäävadki.
Pärast sõidame edasi Portugali kõige läänepoolsesse tippu ja jälgime suuri ookeanilaineid ja tuult. See on võimas vaatepilt. Mina ja suur ookean. Aga Arko jääb üles mäkke, sest trepp on pikk ja liivane ning sinna alla ta ei pääse. See on Arkole suureks pettumuseks, et tema nii kõrgelt peab ookeanit vaatama. Mina pääsen, jalutan poolde säärde ulatuvas jäisena tunduvas mere vees ja kui tuleb laine siis taganen, sest muidu oleks vesi üle pea. Võimas kogemus ja olen lummatud. Pärast sõidame autoga ringi ja jõuame käänulist teed pidi põlispuudemetsa. Suured kivid on sammaldunud ja puud on rohtu kasvanud. Ööseks jääme Sintrasse. Läbisõit 275 km.
  


















































































 






Kommentaare ei ole: