23. märts 2009

Invaparkimine ja liikumisvabadus

Ilusat kevadet soovides leidsin vajaliku ka oma arvamuse listi lisada.

Auli pani listi postituse pealkirjaks provotseerivalt liikumisvabadus oma kodumaja esisel. See pani muigamas, sest olles isiklikult ELIL-i liikumisvabaduse projektis isikliku abistaja ja kaardistaja abistaja rollis, koguneb nii mõnigi mõte ja arvamus. Elan aastaid Tallinnas, Mustamäel korrusmajas, kus on 90 korterit ja parkimiskohti 25 ringis, siis tundub asi toimivat printsiibil kes ees, see mees!

Arutasime seda teemat ka oma hästi toimiva korteriühistu koosolekul peale seda, kui laekus sooviavaldusi, et külalistel peaks ka olema õigus parkida maja ees. Neid külalisi tuli vastasmajast, kus õhtuti hea tagatoa aknast oma autot valvata.
Olukorra lahendamiseks esitasid kõik püsielanikud ühistule andmed automargi, numbri ja korteri kohta koos telefoninumbriga, et vajadusel autoomanikku kätte saada, teadet edastada. Üldkoosolekul jõudsime otsusele, et trepikodade uste ette peab jäämaa vajalik 1,5-2 meetrine vaba plats, et kiirabi, takso vms saaks peatuda ja inimesi teenindada. Silmas peeti nii laste, eakate, lapsevankri või ratastooliga liikujaid.
Maja esine kõnnitee on jalakäijatele, mitte autodele.

Kui nüüd tulla kirja juurde tagasi, siis kõike eelnevat silmas pidades ongi oluline tagada liikumisvabadus maja eest sõiduteeni. Liikumispuudega inimese isikliku auto olemasolul on võimalik saavutada kokkulepe ühistuga, sest kui ratastoolis liikuva autojuhi auto pargitakse kinni, siis puudub inimesel võimalus saada autoni ja ise
minema sõita. Kõik on kompromisside küsimus, nagu kirjutas Gennadi Vaher. Kui inimesel puudub isiklik auto, siis pole "tähtsust" invaparkimiskohal välisukse ees.

Ka Tallinnas on tasulisel parkimisalal võimalik teenindaval transpordil (sh invataksodel) tasuta peatuda kuni 15 minutit. Kurb on tõdeda, et oleme ka ise invaparkimiskohtade kasutamisel sageli halvaks eeskujuks, kui transpordime kedagi pereliiget poodi ja istume seniks autos, peatudes invakoha peal. Samas on invakohti piiratult ja puudub kindel arusaam, kui pikalt see puudega inimese abistamine hoonesse kestab. Abiks liikumispuudega juhile on parkimiskaart. Kui inimest
transporditakse, siis on kaardi väljastamisel ka inimest teavitatud tema õigustest ja kohustustest, ka soovitustest. Minu ühe hea tuttava lemmiklauseks on:

... invaparkimiskohti vajame kõik (sh meie pereliikmed, saatjad, emad, kes lähevad poodi ja lapse koos isaga invakohale ootama jätavad), sest pole autost suutelised poeni liikuma, kuid tunde ja sadu meetreid suurtes kaubanduskeskustes oleme võimelised liikuma küll! Samas kui tavalises parkimiskohas auto kinni pargitakse, siis ratastoolikasutaja lihtsalt ei pääse autosse ja sealt välja.

Hoolime üksteisest ja kui pole otsest vajadust invaparkimiskohta kasutada, siis anname võimaluse neile, kes ka samas majas elavad ja oma autoga koju tulevad ning seda maja lähedusse soovivad parkida.

Kommentaare ei ole: