19. märts 2009

Töötamine ja ühistransport

Esmalt võiks küsida, et millest jutt. Kui aga selgub, et tegist on mingi Euroopa koostöö projektiga, siis on hoopis teine teema. Siin on tegemist uurimustööga e projektiga, millele otsitakse küsimus.
Kas ühistranspordi kättesaadavus parandab puudega inimese tööhõivet. Loomulikult on vastus jah.
Aga see pole veel kõik. Telefoniintervjuu kestab üle 46 minuti ja selgitan, et esmane vajadus on haridus, seejärel teiseks hoonete ligipääsetus (kodus, tööl) ja alles kolmandaks ühistransport, neljandale kohale paneks abivahendid, viiendale isikliku abistajale, kuuendale eesti keele oskuse...
Kogemustest tean, et seda teemat võiks lõpmatuseni jätkata.

Nüd siis haridusest. Kui on hea kättesaadavus alusharidususele igale lapsele lasteaia koht, ka erivajadustega lapsele. Ssiis loomulik asjade kulg on põhiharidus, ikka loomulikult kodulähedases koolis, mida lähemal, seda parem lapsele, tema perele. Kuna praegu on koolikohustus vaid põhikooli lõpuni või siis 17-da eluaastani, siis on mõeldamatu, et inimese haridustee lõppeks põhikoolis. Olen ka koduõppe vaastane, sest minu arvates määratakse seda liiga kergekäeliselt. Kust omandab puudega laps suhtlemisoskuse ja milleks jäetakse ta ilma sõpradest, ühistoimetamisest üritustel, koolis käimisest. See on koolilapse töö, täiskohaga. Peale korralikku kutse või gümnaasiumiharidust järgneb töökoht või kõrgkool, mõnedel juhtudel ka kutsekool.

Hea haridus, suhtlemisoskused ja eesi keele oskused annavad võtme tööle. Töökoha leidmisega on olukorde ka tavalistel puudeta inimestel, kuid ka neil on probleeme ja töötuid on palju.
Kui inimene pääseb kodust välja, siis ta tööd otsimisel tunneb huvi ka töökohta pääsemisel.
Kui ka sinna pääseb ja on olemas vajalikud ligipääsetavad ruumid, töökoht, invawc ja mõistev personaal, siis edasi oleneb palju puudega inimesest. Kui töö olemas, siis tuleb transpordi mure. Kas saab ühistranspordiga, oma sõiduautoga või on vaja tuttavate abi ja ka toetavad teenused (transport, abistaja, tugiisik, abivahendid jmt). Siit edasi järgnes pikk arutelu. Märksõnadeks jäid paindlikud ühistranspordi liinid ja graafikud, madalad bussid, mõistlikud juhid, klienditeenindus, valgustus bussipeatustes, busside parkimine peatustes, bussijuhtide abivalmidus puudega inimese teenindamisel jne.

Minu küsimuse peale: kas ta on näinud ühistransordis ratastoolis sõitjaid oli paus ja vaikus, eitav vastus. Puudega inimesed peaksid ise olema aktiivsed, julgemad katsetama ühistransporti, bussijuhid saavad kogmusi läbi klienditeeninduse. Kõik areneb koostöö. Jõudu!

Lähme sõidame! Mina sõitsin trolliga ja kasutan igapäevaselt ühistransporti, kuupilet on mugav, pole muret parkimisel, hind on ka taskukohane.

Kommentaare ei ole: