13. märts 2014

Sotsiaalminister soovitab puudega inimesed tööle võtta

Selline artikkel siis ilmus tänases Äripäevas, mille linki jagas ajakirjanik Eliisa Matsalu FBs. Artikkel tekitas minus jätkuvalt küsimusi ja seepärast panen selle ka siia lugemiseks ja mõtlemiseks. Aga kindlasti on puuetega inimesi, kes on motiveeritud tööd tegema, kui seda leiduks ja tingimused sobiksid ja need tööga seotud puudest tulenevad lisakulud (transpordile, autole, kui bussi ei saa, ravimitele, abivahenditele, hooldajale, abistajale, tugiisikule, tervise taastamisele, sh invasort, taastusravi jmt tervise säilitamiseks vajalikud teenused jmt) nii suured ei oleks. Märkasin ka paari sõnastuse ebatäpsus artiklis: Ma arvan, et kui paegu 100 tuhandest 1/3 töötab kasvõi vähese koormusega, ajutiselt, projetipõhiselt, siis 1/3 on võibolla valmis tööle minema aga paljud pole oma haiguse, puude või võimekuse tõttu võimelised töötama ja neil tulevikus töövõime puudub. Sinna alla kuuluvadki paljud praegused 80-100% töövõimekaotusega inimesed, sh psüüühikahäirega inimesed, kuid ka praegu neist osad töötavad.  
 Siin artiklis räägib hr minster, et inimene läheb tööhõiveametisse, kus määratakse %. Aga meil on ammugi töötukassa ja praegu määrab neid töövõimetusprotsente ikka veel sotsiaalkindlustusamet ja üks sotsiaalminster peaks seda ikka teadma, mis praegu on.
Ja psüühikahäire on ikka vaimupuude alla käiv puue. Samas pole kuulnud luu- ja liigesepuudest, kuid kui haigus nii palju süveneb, et liikumisraskused tekivad, siis võib küll liikumispuude alla liigituda. Aga see vist on andeks antav, sest hr sotsiaalminster pole arstiharidusega. 
Samas olen jätkuvalt veendunud, et rehabilitatsiooniteenust peaksid inimesed saama kohe, kui neile esmakordselt puue või töövõimetus tuvastatakse, sest pikad järjekorrad plaani koostamisel ja teenuse saamisel on küll need kiired probleemid, millega ministeerium peaks tegelema. Kui minult küsiti, et kui pikk võiks olla maksimaalne teenusele saamise aeg, siis vastasin, et kuni 6 kuud. See 5 päeva on ka nii vähe ja kindlasti võiks seda ühildada, et kui lõpeb aaktiivne taastusravi,  siis järgneb rehabilitatsiooniteenus, abivahendite taotlemine, kasutamisõpetus, koduse toimetuleku parandamine ja keskkonna kohandamine, hooldajate ja abistajate nõustamine, koolitamine. Nii saab kiireid tulemusi ja siis võib eeldada, et keegi ka jätkab töötamist või on valmis tööturule sisenema (täistööajaga, osalise tööna, toetatud tööna, kodutööne, ettevõtjana, ise tööandjana jne).   


Taavi Rõivas: erivajadustega inimeste palkamine on vajalik


Erivajadustega inimeste tööturule kaasamine on Eestile suur potentsiaal, milleks on vaja läbi viia laiaulatuslik töövõimereform, ütles sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Sotsiaalminister ja Reformierakonna uus peaministrikandidaat Taavi Rõivas tutvustas täna Tuulelohe Lennu konverentsil plaanitavat töövõimereformi.
„Tõepoolest pole täna just kõige tavalisem päev sotsiaalministrina,“ alustas Rõivas kõnet. „Aga kui peaks olema põhjust ja võimalust luua järgmist valitsust, siis peaks see kindlasti olema näoga tööandja poole.“ Rõivase sõnul on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognoosi järgi aastatel 2011-2019 juurde vaja umbes 140 000 uut töötajat, samas on praegu riigis ligi 100 000 töövõimetuspensionäri, kellest umbes kaks kolmandikku sooviks tööd teha. „Tööjõupuudus kummitab meid nüüd rohkem kui kunagi varem ja selle lahendus on tõsine töövõimereform,“ ütles ta.
Rõivase sõnul on praeguse tööturu korralduse suurimaks probleemiks passiivsus. „Inimene, kelle töövõime langeb, läheb tööhõiveametisse, kus määratakse talle mingisugune kindel protsent ja ta hakkab teatud summat kuus pangaarvele saama. Laias laastus riigi suhe töötajatega siin lõppebki,“ selgitas ta.
Reformiga muudetaks töötukassa asutuseks, mis hakkab töövõimetuspensionäridele pakkuma kindlaid ja konkreetseid meetmeid nende probleemide lahendamiseks. Kui praeguses olukorras on tööandjal majanduslikult mõistlikum terve ja erivajadusega inimese vahel valides palgata terve inimene, siis Rõivase sõnul on reformi eesmärk edaspidi sajaprotsendiliselt tööandjale kompenseerida puuetega inimeste palkamisega seotud kulud.
„Ka praegu on võimalus 75 protsendi ulatuses kompensatsiooni saada ja innustame tööandjaid seda kasutama,“ märkis ta. „Reformi käigus avarduvad võimalused kõvasti.“
Reformi teine eesmärk on investeerida inimestesse ja nende tervisesse. Näiteks tõstetaks praegu erivajadustega inimestele mõeldud rehabilitatsiooniteenust kahelt miljonilt eurolt kuuele. Abivahendite, nagu näiteks ratastoolide jm investeeringuid tõstetaks ligi miljoni euro võrra 2,9 miljonini.
Rõivase sõnul on reformi suurim muutus see, millise pilguga inimesi vaadatakse. „Me ei taha enam mõõta nende puudusi, vaid pakkuda reaalset lahendust. Reformi läbiviimine tooks üksjagu suurt väljakutset töötukassale, kelle ülesandeks saab välja selgitada, millised on erivajadustega inimeste tugevad ja nõrgad küljed, milliseid töid nad suudavad teha,“ märkis ta.
Rõivase sõnul ei makstaks tulevikus enam ka pensioni, vaid töövõimetoetust. „Suurt sellest ei muutugi, aga toetus hakkab sõltuma inimese sissetulekust. See peaks olema motivatsiooniks, et inimesed kasvataksid ise tahet tööd otsida ja teha,“ märkis ta.
Rõivas täpsustas, et ta ei pea silmas tõsiste puuetega inimesi. „Kõigil tuleb silme ette viusaalpilt kuulmispuudest, liikumise, nägemise või vaimupuudest. Aga 100 000st on umbes kolmandik üldse mitte puuded, vaid psüühikahäired. Teisel suurel puuetega inimeste rühmal on luu- ja liigesepuue. Nende töövõimekus on küll langenud, kuid mitte nii palju, et nad töötada ei saaks,“ ütles ta.
Reformi elluviimiseks on Rõivase sõnul investeeringuks 200 miljoni euro väärtuses Euroopa Liidu vahendeid. Kui praeguse skeemi järgi kulub 2023. aastaks töövõimetuspensionäride peale 437,4 miljonit eurot, siis reformi jõustudes oleks see summa 391,4 miljonit.
„Palju suurem võit kui see on aga terve ühiskond. Praegu on meil liiga palju inimesi, kes sõltuvad toetustest,“ märkis Rõivas. „Erivajadustega inimeste kaasamine tööturul on Eestile suur potentsiaal.“

Kommentaare ei ole: